Pidusööming venis mustal marmorsambal irvitava kolba pilgu all poolde öösse. Seitsme jumala ja Valvkonna seitsme venna auks kanti ette seitse rooga. Supp koosnes munadest ja sidrunitest, pikad rohelised piprad olid täidetud juustu ja sibulatega. Laudadele kanti silmupirukaid, meega glasuuritud kabunaid, Rohevere põhjast välja tõmmatud lutsukala oli nii suur, et tema lauale kandmiseks oli vaja nelja mehe rammu. Seejärel kanti ette maitsev ussipada, mis sisaldas koos lohepiparde ja veriapelsinidega tasasel tulel keedetud seitsme mao tükke, kuhu oli teravuse lisamiseks pandud ka sorts mürki. Kuigi ta ei maitsenud seda, teadis Hotah, et moorpraad oli tuliterav. Keele jahutamiseks järgnes šerbett. Magusroaks serveeriti igale külalisele kedrasuhkrust kolp. Kui koorik murda, leiti selle seest magus munaroog ning ploomi- ja kirsikilde.
Printsess Arianne naasis täidetud piparde ajaks. Minu väike printsess, mõtles Hotah, aga Arianne oli juba täisnaine. Tema kantav tulipunane siidikleit ei jätnud sellest mingit kahtlust. Hiljuti oli ta ka muul moel muutunud. Tema salaplaan Myrcella kroonida oli reedetud ja purustatud, tema valge rüütel oli Hotahi käe läbi verise lõpu saanud ja ta ise oli Odatorni üksindusse ja vaikusesse vangistatud. See kõik oli teda vaguramaks muutnud. Miskit oli veel, mingi saladus, mille tema isa oli talle enne vabadusse laskmist usaldanud. Mis see oli, seda pealik ei teadnud.
Prints oli asetanud oma tütre enda ja valge rüütli vahele aukohale. Arianne naeratas tagasi oma kohale lipsates ja sosistas midagi ser Balonile kõrva. Rüütel otsustas mitte vastata. Mees sõi vähe, pani Hotah tähele: lusikatäis suppi, amps pipart, kabunakoib, natuke kala. Ta keeldus silmupirukast ja proovis moorpraest vaid ühe pisikese lusikatäie. Isegi see pani tal otsaesise higist leemendama. Hotah tundis talle kaasa. Kui ta ise esimest korda Dorne’i saabus, oli tuline toit tal sisikonna keema pannud ja keele ära põletanud. See oli aga aastaid tagasi; nüüd oli tema juus valge ja ta võis süüa kõike, mida dornlasedki.
Kedrasuhkrust kolpade serveerimisel tõmbus ser Baloni suu kriipsuks ning ta heitis printsile pika pilgu, et mõista, kas teda narritakse. Doran Martell ei teinud sellest väljagi, aga tema tütar küll. „See on kokkade väike nali, ser Balon,” sõnas Arianne. „Dornlaste jaoks pole isegi surm püha. Ma loodan, et te ei pahanda meie peale.” Ta silitas sõrmedega valge rüütli käeselga. „Ma loodan, et olete Dorne’is viibimist nautinud.”
„Kõik on olnud väga külalislahked, mu emand.”
Arianne puudutas tema mantlit kinnitavat tülitsevate luikedega rinnanõela. „Luiged on mulle alati meeldinud. Siinpool Suvesaari ei küündi ühegi teise linnu ilu nende lähedalegi.”
„Teie paabulinnud vaidleksid sellele vastu,” sõnas ser Balon.
„See võib nii olla,” kostis Arianne, „aga paabulinnud on kenitlevad, uhked ja upsaka kõnnakuga kirevas sulis linnud. Eelistan iga hetk rahulikku valget või kaunist musta luike.”
Ser Balon noogutas ja lonksas veini. Teda pole nii lihtne võrgutada kui tema vannutatud venda, mõtles Hotah. Ser Arys oli aastatest hoolimata poisike. See siin on valvas mees. Pealik pidi talle vaid pilgu heitma, et märgata, millises kimbatuses valge rüütel end tunneb. See koht siin on talle võõras ega meeldi talle mitte üks põrm. Hotah mõistis seda. Dorne oli ka talle kummalise kohana tundunud, kui ta oma printsessiga siia aastaid tagasi esimest korda saabus. Habetunud preestrid olid talle enne teele saatmist Westerose ühiskeelt õpetanud, aga dornlased kõnelesid tema jaoks kõik liiga kiiresti. Dorne’i naised olid liiderlikud, Dorne’i vein oli hapu ja Dorne’i toit täis kummalisi tuliseid vürtse. Ja Dorne’i päev päeva järel sinises taevas lõõskav päike oli tulisem kui Norvose kahvatu ja nõrk päike.
Pealik teadis, et ser Baloni teekond oli olnud lühem, aga omal moel vaevarikas. Kolm rüütlit, kaheksa kannupoissi, kakskümmend lihtsõdurit ja igasugused tallipoisid ja teenijad olid koos temaga Kuningalinnast lahkunud, aga kui nad üle mägede Dorne’i jõudsid, aeglustasid nende teed igas möödutavas lossis peetavad pidusöömingud, jahid ja pidustused. Ja nüüd, kus nad Päikeseodale jõudsid, ei olnud neid tervitamas printsess Myrcellat ega ser Arys Oakhearti. Valge rüütel teab, et miski on valesti, võis Hotah öelda, aga asi on hullemgi veel. Ehk ajavad teda ärevusse Liivamaod. Kui nii, siis Obara naasmine saali oli kui soola raputamine haavale. Naine oli sõnatult oma kohale tagasi lipsanud ja istus seal pahuralt ja tigedalt põrnitsedes, naeratamata ja vestlusse sekkumata.
Kesköö oli pea käes, kui prints Doran valge rüütli poole pöördus ja lausus: „Ser Balon, lugesin kirja, mille mulle meie armuliselt kuningannalt tõite. Kas võin eeldada, et olete selle sisuga tuttav, ser?”
Hotah märkas, kuidas rüütel pingule tõmbus. „Olen selle sisuga kursis, mu isand. Tema Hiilgus teatas mulle, et minult võidakse paluda tema tütre eskortimist tagasi Kuningalinna. Kuningas Tommen igatseb oma õe järele ja talle meeldiks, kui printsess Myrcella lühikeseks ajaks õukonda naaseks.”
Printsess Arianne ilme muutus kurvaks. „Oh, aga Myrcella on meile kõigile väga meeldima hakanud, ser. Tema ja minu vend Trystane on muutunud lahutamatuteks.”
„Ka prints Trystane on Kuningalinnas teretulnud,” lausus Balon Swann. „Olen kindel, et kuningas Tommen kohtub temaga heal meelel. Tema Hiilgusel on nii vähe temaealisi kaaslaseid.”
„Poisipõlves loodud sidemed võivad kesta terve elu,” sõnas prints Doran. „Kui Trystane ja Myrcella naituvad, saavad neist Tommeniga kui vennad. Kuninganna Cerseil on õigus. Poisid peaksid kohtuma, sõpradeks saama. Dorne hakkab temast puudust tundma, aga on juba ammu aeg, et Trystane tutvuks maailmaga ka teisel pool Päikeseoda müüre.”
„Tean, et Kuningalinn võtab ta väga soojalt vastu.”
Miks ta nüüd higistab, imestas pealik tähelepanelikult jälgides. Saalis on piisavalt jahe ja ta peaaegu ei puutunudki moorpraadi.
„Mis aga puutub teise kuninganna Cersei tõstatatud teemasse,” jätkas prints Doran, „siis vastab tõele, et Dorne’i koht trooninõukogus on minu venna surmast saati vaba olnud ja on viimane aeg see uuesti täita. Olen meelitatud, et Tema Hiilgus arvab, et minu nõuannetest võib tulu tõusta, ehkki ma ei tea, kas mul on sellise teekonna läbimiseks jaksu. Ehk kui läheksime meritsi?”
„Laevaga?” Ser Balon näis ehmuvat. „See… kas see on turvaline, mu prints? Sügis on tormide poolest tuntud, vähemalt olen nii kuulnud, ja… Jalgkividel olevad piraadid, nad…”
„Piraadid. Muidugi. Teil võib õigus olla, ser. Ohutum on naasta tuldud teed.” Prints Doran naeratas sõbralikult. „Kõneleme sellest uuesti hommepäev. Kui Veteaeda jõuame, saame ka Myrcella asjasse pühendada. Ta läheb uudist kuuldes kindlasti elevile. Ma ei kahtle selles põrmugi, et ka tema tunneb oma vennast puudust.”
„Ootan temaga taaskohtumist väga innukalt,” ütles ser Balon. „Ja teie Veteaeda samuti. Olen kuulnud, et see on väga kaunis.”
„Kaunis ja rahulik,” kostis prints. „Jahe tuuleke, sillerdav vesi ja laste naer. Veteaed on minu meelispaik terves maailmas, ser. Üks minu esivanematest lasi selle ehitada oma Targaryenist mõrsja meeleheaks, et pakkuda vaheldust tolmusest ja kuumast Päikeseodast. Tema nimi oli Daenerys. Ta oli kuningas Daeron Hea õde ning just see abielu muutis Dorne’i osaks Seitsmest Kuningriigist. Terve riik teadis, et tüdruk armastas Daeroni sohivenda Daemon Blackfyre’it ning too armastas teda vastu, aga kuningas oli piisavalt tark mõistmaks, et tuhandete heaolu tuleb kahe ihast tähtsamaks pidada, isegi juhul, kui need kaks talle väga kallid on. See oli Daenerys, kes täitis aiad laste naeruga. Algul omaenda lastega, aga hiljem toodi suursugustele poistele ja tüdrukutele seltsiks isandate ja maad omavate rüütlite pojad ja tütred. Ühel kõrvetavalt kuumal suvepäeval halastas ta ka oma tallimeeste ja kokkade ja teenijate lastele ning kutsus neid samuti tiike ja purskkaeve kasutama ja see tava on säilinud tänini.” Prints haaras oma tooli ratastest ja lükkas end lauast eemale. „Aga nüüd vabandage mind, ser. Vestlus on mind väsitanud ja me peaksime aohakul lahkuma. Obara, kas oleksid