Tema käed olid kaetud läbipaistvate kilekottidega, mis olid seotud mõlemale randmele. „Paistab, et ta võitles,” ütles Sophie. „Mõni küüs on murtud. Ma ei panusta sellele, et leiame ülejäänute alt DNA-d – need paistavad puhtad olevat –, aga tema riietelt peaksime kiude ja muid jälgi leidma küll.”
Hetkeks hakkas mul pea ringi käima ja mul oli tahtmine tüdruk sinnapaika jätta, kriminalistide käed eemale lükata, lähedal jõlkuvatele morgikuttidele hüüda, et käigu nad sealt minema. Olime talle niigi palju kurja teinud. Talle oli jäänud vaid surm ja ma tahtsin selle talle alles jätta, vähemalt sellegi. Tahtsin ta pehmetesse tekkidesse mähkida, hüübinud verega kaetud juuksed näolt tagasi lükata, langenud lehtedest ja väikeste loomade sahinatest vaiba talle peale tõmmata. Jätta ta magama, liuglema igaveseks mööda salajast maa-alust jõge, kui vahelduvad aastaajad keerutavad tema pea kohal võililleseemneid ja kuufaase ja lumehelbeid. Ta oli nii väga tahtnud elada.
„Mul on sama T-särk,” ütles Cassie vaikselt mu õla juures. „Primarki lasteosakonnast.” Olin seda tal varem seljas näinud, nüüd teadsin, et ta ei pane seda enam kunagi selga. See rikutud lapselik süütus oli liiga sügav ja lõplik, et seda samasugust särki kandes jäljendada.
„See, mida ma sulle näidata tahtsin, on siin,” ütles Sophie kärmelt. Ta ei poolda mõrvakohtades ei sentimentaalsust ega surnuaianalju. Ta ütleb, et need raiskavad aega, mis peaksid kuluma selle neetud juhtumi lahendamiseks, kuid ühtlasi tahab ta öelda, et säärased toimetulekuvõtted on nannipunnidele. Ta osutas kivi servale. „Tahad sa kindaid?”
„Ma ei puuduta midagi,” ütlesin ma ja küürutasin kivi kohale. Mulle avaneva nurga alt nägin, et tüdruku üks silm oli veidi pilukil, nagu oleks ta teeselnud, et magab, ootab õiget hetke, et üles hüpata ja hõisata „Ehee! Tegin teid lolliks!”. Läikiv must mardikas rajas endale metoodiliselt teed üle tema käsivarre.
Kivi ümber, mõne sentimeetri kaugusele servast, oli uuristatud sõrmelaiune vagu. Aeg ja ilm olid selle siledaks, peaaegu läikivaks kulutanud, aga ühes kohas oli tegijal peitel käest libisenud, tüki vao küljest lahti täksinud ja jätnud järele väikse sakilise eendi. Selle alumise poole küljes oli mingi tume, peaaegu must plekk.
„Helen märkas seda siin,” ütles Sophie. Noor naiskriminalist tõstis pilgu ja naeratas mulle häbelikult, kuid uhkelt. „Võtsime proovi, see on veri – ma annan teada, kui see on inimese oma. Kahtlen, kas sellel on mingit pistmist meie laibaga; tema veri oli siiatoomise ajaks kuivanud ja nagunii võin kihla vedada, et see siin on aastaid vana. See võis olla loom või on jäänud mõnest teismeliste tülist või millest iganes, aga ikkagi on see huvitav.”
Mõtlesin Jamie randmeluu õrnale lohukesele, Peteri pruunile kuklale, millel oli pärast juukselõikust valge joon. Teadsin, et Cassie ei vaata minu poole. „Ma ei usu, et see võiks olla kuidagi seotud,” ütlesin. Tõusin püsti – liiga raske oli ilma kivilauda puudutamata kandadel tasakaalu hoida – ja tundsin, kuidas peas kohisema hakkas.
Enne kui väljakaevamisalalt lahkusime, seisin väiksel seljakul tüdruku laiba kohal ja tegin täisringi, talletades pilti mällu: kaevikud, majad, põllud, juurdepääs ja nurgad ja suunad. Asula müüri ääres oli hõre puudesalu puutumata jäänud, arvatavasti selleks, et kaitsta elanike ilumeelt kompromissitult arheoloogilise vaate eest. Ühelt puult rippus meetripikkuselt alla sinine plastnööritükk, suure haru ümber tugevasti sõlmes. See oli kulunud ja hallitanud ning andis aimu võikast gooti ajaloost – lintšiv rahvajõuk, kesköised enesetapud –, kuid mina teadsin, mis see oli: rehvikiige jäänuk.
Kuigi olin hakanud mõtlema Knocknareest, nagu oleks see kõik juhtunud mõne teise, tundmatu inimesega, oli mingi osa minust kogu aeg siin olnud. Kui ma Templemore’is konspektidesse kritseldasin või end Cassie madratsile sirutasin, ei lakanud see visa laps minus kunagi hullumeelselt rehvikiigel keerutamast, Peteri heleda pea järel üle müüri ronimast või pruunide jalgade välkudes ja naeru saatel metsa kadumast.
Oli aeg, kui ma uskusin koos politsei, meedia ja oma hämmastunud vanematega, et olin lunastatud, poiss, kes pääses turvaliselt koju mõõna ajal, pärast veidrat tõusu, mis viis ära Peteri ja Jamie. Enam ei uskunud. Teatud moel, mis on liiga sünge ja määrav, et seda metafooriliseks pidada, ei lahkunud ma sellest metsast iialgi.
3
Ma ei räägi inimestele Knocknaree asjast. Ja miks ma peaksin seda tegema? See viiks ainult lõputute rõvedate küsimusteni mu olematute mälestuste kohta või kaastundliku ja ebatäpse spekulatsioonini mu psüühika seisukorra üle, ja mul pole mingit soovi kummagagi tegelda. Mu vanemad muidugi teavad, samuti Cassie ja Charlie-nimeline sõber internaatkoolist – ta on praegu Londonis kommertspankur; me peame ikka veel aeg-ajalt sidet – ning see tüdruk, Gemma, kellega ma vahel kohtamas käisin, kui olin umbes 19-aastane (koos olles jõime liiga palju, lisaks oli ta ka suur muretseja ning ma arvasin, et lugu teeb mind huvitavamaks); keegi teine ei tea.
Kui ma internaatkoolis käisin, loobusin Adami nimest ja hakkasin kasutama oma keskmist nime. Ei teagi täpselt, kas see oli vanemate või minu mõte, kuid leian, et see oli hea idee. Dublini telefoniraamatus on vähemalt viis lehekülge Ryaneid, aga Adam pole eriti tavaline nimi ja avalik tähelepanu oli väga suur (isegi Inglismaal, ma sirvisin salamahti läbi ajalehed, mida pidin kasutama, et läita klassivanemate ahjusid, kiskusin välja kõik olulise ja jätsin selle hiljem vetsukabiinis meelde, enne kui veega alla lasin). Varem või hiljem oleks keegi seose leidnud. Kuid ilmselt ei osanud keegi siduda uurija Robi ja tema inglise aktsenti väikse Knocknareest pärit Adam Ryaniga.
Ma muidugi teadsin, et peaksin sellest rääkima O’Kellyle, nüüd, kui töötasin juhtumi kallal, mis näis olevat tolle teisega seotud, aga kui aus olla, siis ei mõelnud ma sekundikski, et seda teen. Mind oleks juhtumi uurimisest kõrvaldatud – uurija ei tohi töötada millegi kallal, millega ta võib olla emotsionaalselt seotud – ja ilmselt oleks hakatud selle metsas veedetud päeva kohta kõike uuesti üle küsima, kuid ma ei näinud, mismoodi oleks see kasulik juhtumile või kogukonnale üldiselt. Mul on ikka veel elavad häirivad mälestused sellest, kuidas mind esimest korda üle kuulati: meeste hääled korrutasid karmi frustreerunud alatooniga vaikselt mu kuulmise äärealadel, samal ajal kui minu meeltes purjetasid valged pilved lõputult üle suure sinise taeva ja tuul puhus üle suure rohuse avaruse. Muud ma juhtunule järgnenud nädalatel ei näinud ega kuulnudki. Ma ei mäleta, et oleksin tollal suurt midagi tundnud, aga tagasi vaadates on see mõte kohutav – mu pea oli puhtaks pühitud, asendatud testpildiga, ja iga kord, kui uurijad tagasi tulid, püüdsid nad kõike uuesti pinnale tirida mõne assotsiatsioonide süsteemi abil, igritsedes mu kuklas ja hirmutades mind pahurasse kasutusse närvilisusse. Ja küll nad püüdsid – algul iga paari kuu tagant, koolivaheaegadel, siis igal aastal või nii, kuid mul polnud neile kunagi midagi rääkida, ja kui hakkasin kooli lõpetama, nad enam ei tulnud. Leidsin, et see oli suurepärane otsus, ja ma ei suutnud elu sees näha, kuidas saaks praegu selle juurde tagasi pöördudes kasulikku eesmärki teenida.
Ja kui aus olla, meeldis see nii mu egole kui ka ilumeelele: mõte kanda seda veidrat pinevil saladust kogu uurimise vältel kiivalt enda sees. Arvan, et tollal tundus see niisuguse asjana, mida Central Castingi agentuuri avastatud isepäine üksik hunt oleks teinud.
Helistasin kadunud isikute osakonda ja peaaegu kohe leiti võimalik isik. 12-aastase Katharine Devlini – pikkus 150 sentimeetrit, sale kehaehitus, pikad tumedad juuksed, pähkelpruunid silmad – kadumisest teatati aadressilt Knocknaree Grove 29 (mulle meenus äkki, et siin asulas oli kõikide tänavate nimi kas Knocknaree Grove või Close või Place või Lane, pidevalt viidi neil post valesse kohta) eile hommikul kell 10.15, kui ema läks teda äratama ning avastas, et tütar on kadunud. Kaksteist ja vanem – seda peetakse piisavaks põgenemiseaks ja Katharine oli ilmselt majast lahkunud omal soovil, nii et kadunud isikute osakond oli andnud talle päeva kojujõudmiseks, enne kui otsingurühma välja saadavad. Neil oli juba pressiteade kirjutatud, et see õhtuste uudiste tarvis meediale saata.
Tundsin