Kui lähemale jõudsime, hüppas doktor Hunt ühest soojakust välja nagu väike mees vanadel Šveitsi kelladel. „Kas te… tähendab, see on siis kindlasti mõrv, jah? Vaene laps. Kohutav!”
„Me käsitleme seda kahtlase surmana,” ütlesin ma. „Praegu peame teie meeskonnaga kiirelt paar sõna rääkima. Seejärel tahaksime vestelda isikuga, kes laiba leidis. Teised saavad tagasi tööle minna, kui nad jäävad väljapoole kuriteopaiga piire. Nendega räägime hiljem.”
„Kuidas… Kas on millegagi näidata, kus see… kus nad ei tohiks olla? Lint ja muu selline?”
„Politseilint on kohale pandud,” ütlesin ma. „Kui nad on sellest väljaspool, on see okei.”
„Peame teilt paluma mõnd ruumi, mida saaksime kasutada kohapealse kontorina,” ütles Cassie, „ülejäänud päevaks ja ilmselt kauemakski. Kus kõige parem koht oleks?”
„Kasutage leiukuuri,” pakkus Mark kusagilt välja ilmudes. „Meil on kontorit vaja ja igal pool mujal on loga-laga.” Ma polnud seda väljendit varem kuulnud, kuid vaade soojaku ustest – saapajälgi täis mudakihid, madalad längus pingid, kõikuvad hunnikud põllutööriistu ja jalgrattaid ja kollaseid helkurveste, mis meenutasid ebameeldivalt mu vormikandmise aega – andsid piisava selgituse.
„Kui seal on laud ja mõni tool, siis sobib,” ütlesin ma.
„Leiukuur,” sõnas Mark ja viitas peaga ühe soojaku poole.
„Mis Damienil viga on?” küsis Cassie Huntilt.
Mees pilgutas abitult silmi, suu üllatusest lahti. „Mis… millisel Damienil?”
„Sellel Damienil, kes on teie meeskonnas. Varem ütlesite, et Mark ja Damien teevad tavaliselt ringkäike, aga Damien ei saa uurija Ryanile ümbrust näidata. Miks?”
„Damien on üks neist, kes laiba leidis,” vastas Mark, kui Hunt sõnu otsis. „Nad said ikka paraja šoki.”
„Mis Damieni perekonnanimi on?” küsis Cassie kirjutades.
„Donnelly,” ütles Hunt rõõmsalt, olles lõpuks kindlal pinnal. „Damien Donnelly.”
„Ja oli ta kellegagi koos, kui laiba leidis?”
„Mel Jacksoniga,” ütles Mark. „Melaniega.”
„Lähme räägime nendega,” laususin ma.
Arheoloogid istusid ikka veel ajutises sööklas laua ümber. Neid oli viisteist või kakskümmend; kui me sisse astusime, pöördusid pilgud ukse poole, ainitised ja sünkroniseeritud nagu linnupoegadel. Nad kõik olid noored, varajastes kahekümnendates eluaastates, ja näisid nooremadki, oma grungeliku tudengi rõivastusstiiliga ja tuulest sasitud, välise eluviisi lihtsuses, mis, kuigi päris kindlasti illusoorne, viis mu mõtted kibutsiasukatele ja Waltonitele.10 Tüdrukud ei kasutanud meiki ja nende juuksed olid patsis või hobusesabas, kinni, et soeng oleks praktiline, mitte armas; poistel olid habemeudemed ja nahka ajavad päikesepõletused. Ühel neist, kellel oli villane müts ja süütu nägu, millest õpetajad õudusunenägusid nägid, oli igav hakanud ja ta sulatas välgumihklileegiga ühe katkise CD peal asju. Tulemus (painutatud teelusikas, mündid, suitsupaki tsellofaan, paar kartulikrõpsu) oli üllatavalt meeldiv, nagu mõni sünge kaasaegse linnakunsti ilming. Nurgas oli toiduplekine mikrolaineahi ja üks väike kohatu osa minust tahtis teha kutile ettepaneku panna CD ahju, et näha, mis juhtub.
Hakkasime Cassiega ühel ajal rääkima, kuid mina jätkasin. Ametlikult oli tema peauurija, sest tema oli öelnud: „Me võtame selle ise”, aga me pole kunagi sel põhimõttel töötanud ja ülejäänud rühm oli harjunud nägema, et juhtumite stendil oli „peamise” alla kritseldatud „M & R”, ning mul oli ootamatu kangekaelne tung selgeks teha, et suutsin seda uurimist samamoodi juhtida kui Cassie.
„Tere hommikust!” ütlesin ma. Enamik noortest pomises midagi vastu. Skulptor ütles valjusti ja rõõmsalt „Tere päevast!” – seda see ju oli – ja ma mõtlesin, millisele tüdrukule ta püüdis muljet avaldada. „Mina olen uurija Ryan ja tema on uurija Maddox. Nagu te teate, leiti täna varem teie maa-alalt tüdruku surnukeha.”
Üks noormees lasi oma hingeõhu väikse pahvakuga välja ja hingas siis uuesti sisse. Ta istus nurgas, kahe tüdruku vahel varjus nagu võileiva sisu, mõlemad käed suure aurava kruusi ümber; tal olid lühikesed pruunid lokid ja nägus aval tedretähniline poistebändi liikme nägu. Olin päris kindel, et see oli Damien Donnelly. Teised näisid vaiksed (välja arvatud Skulptor), aga mitte traumeeritud, kuid tema oli oma tedretähnide all kahvatu ja pigistas kruusi liiga kõvasti.
„Meil on vaja rääkida igaühega teist,” ütlesin ma. „Palun ärge lahkuge alalt enne meid. Meil pole ehk võimalik niipea teie kõigini jõuda, aga palun pidage vastu, isegi kui peate natuke hilja peale jääma.”
„Kas me oleme kahtlusalused?” küsis Skulptor.
„Ei,” ütlesin ma, „aga meil on vaja teada saada, kas teil on olulist infot.”
„Ähh,” ütles ta pettunult ja vajus oma toolil uuesti röötsakile. Ta hakkas CD peal šokolaadiruutu sulatama, püüdis kinni Cassie pilgu ja pani välgumihkli käest. Kadestasin teda: olen alati tahtnud olla üks neist, kes võtab kõike nagu super lahedat seiklust, ja mida kohutavam kogemus on, seda parem.
„Veel üks asi,” vastasin ma. „Reporterid jõuavad ilmselt iga hetk kohale. Ärge nendega rääkige. Tõsiselt. Kui neile midagi öelda, isegi seda, mis näib tähtsusetu, võib see kogu uurimise kihva keerata. Jätame teile oma nimekaardid, juhuks kui arvate, et teil on infot, mida me peaksime teadma. Küsimusi on?”
„Aga kui nad pakuvad meile näiteks miljoni?” päris Skulptor.
Leiukuur oli magedam, kui olin oodanud. Kuna Mark oli rääkinud väärtuslikest asjadest, oli mu kujutlusvõime mananud silme ette kuldkarikad ja skeletid ja mündid. Kuuris aga oli ainult kaks tooli, lai laud, mis oli täis joonistuspabereid, ja uskumatu kogus katkiseid savinõusid, mis olid topitud kilekottidesse ja asetatud auklikele kokkupandavatele metallriiulitele.
„Leiud,” ütles Hunt, viibates riiulite poole. „Ma arvan, et… Noh, võib-olla mõni teine kord. Mõned väga kenad rahamärgid ja rõivahaagid.”
„Jah, mõni teine kord, doktor Hunt,” ütlesin ma. „Kas te saaksite meile umbes kümme minutit anda ja siis Damien Donnelly siia saata?”
„Damieni,” kordas Hunt ja astus välja. Cassie sulges tema taga ukse. Ma ütlesin: „Kuidas ta küll suudab seda väljakaevamist juhtida?” ja hakkasin joonistusi laual kokku tõstma – need olid ilusad peenelt varjutatud pliiatsivisandid vanast mündist, eri nurkade alt. Münt ise, üks külg kõvasti painutatud ja mullakihtidest krobeline, kükitas kilekotikeses keset lauda. Leidsin paberitele koha kartoteegikapi peal.
„Marki-suguseid tööle võttes,” vastas Cassie. „Näib, et tema on väga süstemaatiline. Mis selle juukseklambriga oli?”
Lükkasin joonistuste servi otseks. „Jamie Rowan kandis vist üht sellist, mis sarnanes kirjeldusega.”
„Ahaa!” ütles Cassie. „Seda ma arvasin. Kas see on kaustas kirjas või sa lihtsalt mäletad seda?”
„Mis vahet seal on?” See kõlas tõredamalt, kui kavatsesin.
„No kui on mingi seos, ei saa me seda ainult endale hoida,” ütles Cassie arukalt. „Näiteks kui peame laskma Sophiel võrrelda praegust verd 1984. aasta prooviga ja me ei ütle talle, miks. Oleks palju lihtsam asju selgitada, kui seos oleks selgena kaustas olemas.”
„Ma olen päris kindel, et see on nii,” ütlesin ma. Laud kõikus; Cassie leidis tühja paberilehe ja voltis selle lauajala alla toeks. „Kontrollin kohe täna üle. Ära seni Sophiele midagi ütle, okei?”
„Muidugi,”