Salamisi avaldas see mulle tohutult muljet, mitte ainult pussitamine (ütlesin endale, et tegelikult polnud Cassie ju midagi silmapaistvalt vaprat või tarka teinud; ta polnud lihtsalt suutnud noa eest piisavalt kiiresti kõrvale põigata), vaid sünge adrenaliini pumpav mõte salaagendiks olemisest ja täielik ükskõiksus, millega ta seda lugu rääkis. Olles omaenda muretult ükskõikse ilme kallal kõvasti vaeva näinud, tundsin tõelise ükskõiksuse ära, kui seda nägin.
„Jeerum,” ütlen ma uuesti. „Ma loodan, et ta sai kõva koosa, kui ta jaoskonda toodi.” Ma pole kunagi kahtlusaluseid löönud – leian, et seda pole vaja, sest saab ju lasta neil mõelda, et sa võid seda teha –, kuid on kutte, kes seda teevad, ja igaüks, kes võmmi pussitab, kogub endale teel jaoskonda nii mõnegi sinika.
Cassie kergitas lõbusalt kulmu. „Ei saanud. See oleks kogu operatsiooni kihva keeranud. Teda on vaja, et varustaja kätte saada; minu asemel saadeti sinna uus agent.”
„Kas sa siis ei taha, et ta kinni pandaks?” küsisin ma. Mind ärritas Cassie rahulikkus ja mu enda naiivsus, mis mulle vargsi ligi hiilis. „Ta ju pussitas sind.”
Cassie kehitas õlgu. „Kui selle peale nats mõtled, siis oli tema tegevusel point olemas: ma ainult teesklesin tema sõpra, et teda ära kasutada. Ja ta oli väga närviline narkodiiler. Nii ju närvilised narkodiilerid teevad.”
Pärast seda lähevad mu meenutused jälle häguseks. Tean, et tahtsin omakorda Cassiele muljet avaldada, aga et mind poldud kunagi pussitatud ega tulistatud ega midagi, jutustasin talle pika ja katkendliku ja peamiselt tõese loo sellest, kuidas mul õnnestus koduvägivalla osakonnas töötades ära rääkida mees, kes ähvardas koos oma väikse lapsega kortermaja katuselt alla hüpata (tegelikult arvan, et olin siiski veidi purjus – veel üks põhjus, miks olen nii kindel, et jõime kuuma viskit). Mäletan kirglikku vestlust Dylan Thomasest, arvan, et Cassie oli põlvili diivanil ja žestikuleeris kõvasti, põlev sigaret tuhatoosi unustatud. Lõõpisime usinasti, kuid ettevaatlikult nagu arglikud kaalutlevad lapsed, mõeldes mõlemad hoolega iga vastulauset, et olla kindel, et me ei ületa mingeid piire ega riiva teise tundeid. Cassie laulis armsa kähiseva häälega Firelighti ja Cowboy Junkiesega kaasa.
„See narkots, mille sa diilerikutilt said,” ütlesin ma hiljem. „Kas sa seda päriselt ka tudengitele müüsid?”
Cassie tõusis, et teekann tulele panna. „Aeg-ajalt,” vastas ta.
„Kas see ei häirinud sind?”
„Salaagendiks olemise juures häiris mind kõik,” ütles Cassie. „Absoluutselt kõik.”
Kui me järgmisel hommikul tööle läksime, olime sõbrad. Tõtt-öelda oligi see lihtne: me istutasime seemneid ilma mõtlemata ja ärkasime oma isikliku oavarre kõrval. Puhkepausi ajal püüdsin kinni Cassie pilgu ja imiteerisin suitsetamist, seejärel läksime välja ja istusime, jalg üle põlve, teine teises pingi otsas nagu raamatutoed. Vahetuse lõpus ootas Cassie mind, õiendades, et mul läks asjade kokkukorjamiseks nii kaua aega („Nagu läheks ma välja Sarah Jessica Parkeriga. Ära unusta huulepliiatsit, kullake, me ju ei taha, et autojuht peaks selle pärast tagasi sõitma”), ja ma küsisin trepist alla minnes: „Teeme ühe õlle?” Ma ei oska seletada seda alkeemiat, mis ühe koosveedetud õhtuga tekitas tunde, nagu oleksime tuttavad juba aastaid. Mingil moel tabasime ära, kindlasti üllatudes, et me jagame sama lainepikkust.
Kohe, kui Costello lõpetas Cassiele töö tutvustamise, saime paarilisteks. O’Kelly puskles veidi vastu – talle ei meeldinud, et kaks säravat algajat koos töötavad, ja see tähendas, et ta pidi leidma paarilise Quigleyle, kuid pigem puhta juhuse kui targa detektiivitöö tulemusel olin ma leidnud inimese, kes oli kuulnud kedagi kiitlemas, et oli selle kodutu ära tapnud, niisiis olin O’Kelly juures heas kirjas ja kasutasin seda täielikult ära. Ta hoiatas meid, et annab meile ainult lihtsamaid juhtumeid ja midagi hädapätakatele, „ei ühtki juhtumit, mis nõuaks päris uurijatööd”, ning meie noogutasime alandlikult ja tänasime teda veel kord, teades, et mõrvarid pole nii arvestavad ega taga seda, et keerulised juhtumid tulevad ranges järjestuses. Cassie tõi oma asjad minu kõrvallauda, Costello lõi kampa Quigleyga ja heitis meile mitu nädalat kurbi etteheitvaid pilke nagu märtrist labrador.
Järgmise paari aasta jooksul saavutasime vist rühmas hea reputatsiooni. Tirisime jaoskonda tänaval toimunud kakluses kahtlustatava, tümitasime ja kuulasime teda üle kuus tundi – ehkki kui kustutada lindilt iga „Ah, käi perse, mees!”, ei kestaks see ilmselt rohkem kui nelikümmend minutit –, kuni ta üles tunnistas. See oli narkar, kelle nimi oli Wayne („Wayne,” ütlesin Cassiele, kui läksime mehele Sprite’i tooma ja vaatasime, kuidas ta ühepoolsesse peeglisse vahtides oma vinne pigistas. „Miks ei tätoveerinud tema vanemad lihtsalt pärast tema sündi talle otsaette lauset „Keegi mu peres pole lõpetanud keskkooli”?”), ja kes oli kodutule, keda tunti Habeme-Eddie nime all, kõvasti peksa andnud, sest too oli tema teki varastanud. Kui Wayne oli tunnistusele alla kirjutanud, tahtis ta teada, kas saab oma teki tagasi. Andsime ta politseinikele üle ja ütlesime, et nemad uurivad asja, seejärel läksime, šampanjapudel näpus, Cassie poole ja ajasime kuni kella kuueni hommikul juttu, jäime tööle hiljaks, alandlikud ja endiselt lustlikud.
Tegime läbi ettearvatava protsessi: teatud aja jooksul uuris Quigley ja veel mõni, kas ma kepin Cassiega, ja kui jah, kas ta on ka hea; kui neile viimaks koitis, et ma päriselt ka ei keppinud teda, hakkasid nad arutama Cassie võimalikku lesbilisust (olen alati pidanud Cassiet väga selgelt naiselikuks, aga märkasin, kuidas tema soeng, meigi puudumine ja meesteosakonnast leitavad püksid toidavad teatud tüüpi mõtlemisega inimeste kahtlust, et tal on lesbilised kalduvused). Viimaks tüdis Cassie sellest ära ja tegi asja kõigile selgeks, kui ilmus jõulupeole mustast sametist õlapaelteta kokteilikleidis koos jõmmilikult nägusa ragbimängija Gerryga. Mees oli tegelikult Cassie teise astme nõbu ja õnnelikus abielus, kuid ta kaitses Cassiet siiralt ja tal polnud midagi selle vastu, et vahtida teda õhtu otsa imetlevate pilkudega, eriti kui see aitas kaasa neiu karjäärile.
Pärast seda kuulujutud vaibusid ja inimesed jätsid meid enam-vähem rahule, mis sobis meile mõlemale. Kuigi võis jääda mulje, et Cassie on väga seltskondlik, ei olnud ta tegelikult suurem suhtleja kui mina; ta oli elav ja lõõpis palju ja võis igaühega juttu puhuda, aga kui oli valida, eelistas ta minu, mitte mõne suurema kamba seltskonda. Magasin tihti tema juures diivanil. Meie töö kulges tõusujoones – lahendasime palju juhtumeid; O’Kelly ei ähvardanud meid enam iga kord laiali ajada, kui paberitöö esitamisega hilja peale jäime. Olime kohtusaalis, kui Wayne mõisteti süüdi inimese tapmises („Ah, käi perse, mees!”). Sam O’Neill joonistas nutika karikatuuri meist kahest Mulderi ja Scullyna (mul on see siiani kusagil alles) ja Cassie kinnitas selle oma arvuti külge, põrkerauakleepsu kõrvale, mis ütles kehv võmm! ei mingit sõõrikut!.
Tagasi vaadates arvan, et Cassie ilmus minu jaoks välja just õigel ajal. Minu kõrvaltvaataja idealiseeritud ja vastupandamatu nägemus mõrvarühmast polnud sisaldanud selliseid nähtusi nagu Quigley või klatš või kuuesõnalise sõnavara ja hambapuuri pinina moodi aktsendiga narkarite lõpmatud ristküsitlemised. Olin ette kujutanud pinevil, kõrgendatud režiimi, et entusiasm, mis on nii laetud, et sähvib sädemeid, on kõik väikese ja tühise kõrvale lükanud, ning reaalsus tõi mulle hämmingu ja pettumuse nagu lapsele, kes avab säravas pakendis jõulukingi ja leiab sealt villased sokid. Kui poleks olnud Cassiet, oleksin arvatavasti muutunud tolleks uurijaks sarjast „Seaduse nimel”, selleks, kellel on maohaavad ja kes arvab, et kõige taga on valitsuse salasepitsused.
2
Devlini juhtumi saime ühel augustikuu kolmapäeva hommikul. Minu märkmete järgi oli see kell 11.48, kui kõik olid väljas kohvitamas. Me Cassiega mängisime minu arvutis ussimängu.
„Haa!” ütles Cassie, tõukas ühe oma ussi pesapallikurikaga