„Ewert?”
Suur ja üpris kohmakas mees roomas mööda seinaäärt.
Sven koputas ettevaatlikult uksepiidale.
„Ewert?”
Ewert Grens ei kuulnud teda. Ta roomas edasi paari suure pruuni pappkasti ees ja Sven peletas vastumeelsuse eemale. Ükskord varem, poolteist aastat tagasi oli ta näinud toda lärmakat kriminaalkomissari ühes teises kohas politseimaja põrandal, tookord istus Grens keldrikorrusel, vana toimiku paberikuhi süles ja kordas aeglaselt kahte lauset. Ta on surnud. Mina tapsin ta. Kakskümmend seitse aastat vana toimik, mis käsitles politseiametniku ründamist, noor naispolitseinik oli raskelt viga saanud ega olnud enam kunagi võimeline väljaspool hooldekodu elama. Kui Sven Sundkvist hiljem ettekannet luges, jäi ta pilk mitu korda pidama naise nimele. Anni Grens. Tal ei olnud aimugi olnud, et nad olid abielus.
„Ewert, millega sa tegeled?”
Ewert Grens pakkis midagi suurtesse pruunidesse pappkastidesse. Nii palju oli võimalik näha. Aga mitte seda, mida ta pakkis. Sven Sundkvist koputas uuesti. Kabinetis valitses täielik vaikus ja ometi ei kuulnud Ewert Grens teda.
See oli olnud kummaline aeg.
Nagu kõik leinajad, reageeris Ewert esmalt eitusega – seda pole juhtunud –, siis vihaga – miks nad minuga niimoodi teevad – ja ei suutnud enam järgmisse faasi üle minna, ta oli viha juurde pidama jäänud, see oli tema viis enamiku asjadega toime tulla. Ilmselt oli Ewerti lein alles äsja, mõni nädal tagasi alanud, ta ei olnud enam nii vihane, oli endassetõmbunum, mõtlikum, rääkis vähem ja mõtles arvatavasti rohkem.
Sven astus kabinetti. Ewert kuulis, kuid ei keeranud ringi, ent ohkas valjusti nagu ikka, kui ta ärritatud oli. Miski häiris teda. See ei olnud Sven, miski oli teda häirinud sestsaadik, kui ta hooldekodus käis, tavaliselt see rahustas. Arstitudeng Susann, kes oli seal nii kaua olnud ja Anni eest nii hästi hoolitsenud ja kellest oli nüüd saanud nooremarst – tema kommentaarid, tema ebasõbralikkus, sa ei saa oma leina päevaplaani panna, väikesel Lidingö plikal oli ju paganama kerge ringi lipata ja oma kahekümne viie aastase elutarkust jagada, see, mida sa kardad, on juba juhtunud, mida kuradit tema üksindusest teab.
Ta sõitis hooldekodust minema kiiremini, kui oli kavatsenud, seadis sammud otseteed politseimaja lattu ja võttis neli kolimiskasti ja isegi teadmata miks, läks kabinetti, mis oli tema oma olnud nii kaua, kui ta mäletas. Seejärel seisis ta natuke aega kirjutuslaua taga oleva riiuli ja ainsa asja ees, mis midagi tähendas – kassettmagnetofon Siw Malmkvisti muusikaga, mille ta ise oli lindistanud ja siis kokku miksinud, kuuekümnendatest pärit, ikka veel erksate värvidega plaadiümbrised, Siwi pilt, mille ta ise ühel õhtul Kristianstadi Folkets Parkis tegi – kõik see kuulus toonasesse aega, kui kõik oli hästi.
Ta hakkas pakkima, keeras asju ajalehepaberisse ja ladus kastid üksteise otsa.
„Teda ei ole enam.”
Ewert Grens istus põrandal ja põrnitses pruuni pappi.
„Kas kuuled, Sven? Ta ei laula selles kabinetis enam kunagi.”
Eitamine, viha, kurbus.
Sven Sundkvist seisis otse ülemuse selja taga ja nägi kiilast pealage ja seejärel vaimusilmas pilte kõigist neist kordadest, kui ta ootas, millal Ewert lõpetab kabineti üsna hädise lambi all üksinda õõtsumise, varastel hommikutel ja hilistel õhtutel kostis Siw Malmkvisti hääl, Ewert tantsis kellegagi, keda ei olnud olemas, hoidis teda tugevasti embuses. Sven aimas, et ta hakkab puudust tundma sellest ärritavast muusikast, tekstidest, mis pressisid ennast peale seni, kuni ta neid peast ümises – see oli tema osa koostööst Ewert Grensiga.
Ta hakkab neist piltidest puudust tundma.
Ta naerab selle peale, et need lõpuks kadunud on.
Ewert oli täiskasvanuelust läbi läinud, kark kummagi kaenla all. Anni. Siw Malmkvist. Nüüd kõnnib ta ise. Küllap ta sellepärast mööda põrandat ringi roomabki.
Sven istus kulunud diivanile ja vaatas, kuidas Ewert viimase kasti sülle võtab ja kabineti nurka teiste peale tõstab, kuidas ta need ähkides ja hoolega kinni teibib. Ewert Grens oli higine ja sihikindel, ta nügis kaste seni, kuni need seisid täpselt seal, kuhu ta need panna tahtis, ja Sven kavatses küsida, kuidas ta õigupoolest ennast tunneb, aga ei küsinud, sest see oleks viga olnud, ta mõtles eeskätt iseendale ja see, mida Ewert tegi, oli juba raske küllalt, ta oli iseenese teadmata kusagile teel.
„Mida sa teinud oled?”
Ta ei olnud koputanud.
Ta oli otseteed kabinetti astunud ja jäi jalapealt seisma, kui muusikat ei olnud ja kirjutuslaua juures asuval riiulil haigutas tühi koht.
„Ewert? Mida sa teinud oled?”
Mariana Hermansson vaatas Svenile otsa, too nookas peaga esmalt tühja koha, siis kolme üksteise otsa laotud kasti poole. Hermansson polnud kunagi varem ilma muusikat kuulmata Ewerti kabinetis käinud, minevik, Siw Malmkvist, ta ei tundnud kabinetti ilma selle hääleta äragi.
„Ewert…”
„Kas sa tahtsid midagi?”
„Ma tahtsin teada, mida sa teinud oled.”
„Teda ei ole enam.”
Hermansson astus tühja riiuli juurde, puudutas sõrmega sirgeid tolmurante, mis olid jäänud kassettidest, muusikamasinast, kõlaritest ja isegi lauljatari mustvalgest fotost, mis oli kõik need aastad ühe koha peal olnud.
Ta võttis tolmulapi, peitis selle pihku.
„Teda ei ole enam?”
„Jah.”
„Keda?”
„Teda.”
„Keda? Annit? Või Siw Malmkvisti?”
Ewert keeras esimest korda ringi ja vaatas talle otsa.
„Hermansson, kas sa tahtsid midagi?”
Ewert Grens istus endiselt põrandal, nõjatus kastide ja seina vastu. Ta oli varsti poolteist aastat leinanud ning kõikunud kokkuvarisemise ja hulluksminemise vahel. See oli olnud kole aeg ja Hermansson oli ta mitu korda põrgusse saatnud ning pärast sama palju kordi vabandust palunud. Paar korda oleks ta äärepealt alla andnud, töökoha üles öelnud, et pääseda tolle katkise inimese lõputuna näivast kibestumusest. Ta oli pikkamööda uskuma hakanud, et ühel päeval annab Ewert alla ja läheb täiesti katki, heidab maha, et mitte kunagi enam tõusta. Ent selles piinatud näos oli keset kurbust midagi sihikindlat, mingi otsustavus, mis oli nii kaua aega kusagil mujal olnud.
Mõni pappkast, suur tühi koht raamaturiiulis oli midagi niisugust, mis võis olla ootamatu kergendus.
„Jah. Tahtsin küll. Saime just väljakutse. Västmannagatan 79.”
Ta tundis, et Ewert kuulab teda tollel tähelepanelikul moel, mille ta oli peaaegu unustanud.
„Hukkamine.”
PIET HOFFMANN VAATAS ilusa korteri suurest aknast välja. See oli üks teine korter Stockholmi südalinna teises osas, aga need olid sarnased, mõlemas kolm hoolikalt remonditud tuba, mõlemas kõrged laed ja heledad seinad. Aga siinsel lihvitud puitpõrandal ei olnud ühtegi ostjat, kellel oleks suur auk ühel meelekohal ja kaks teisel.
Laial kõnniteel seisid pidulikult riietatud ootusrikaste inimeste salgad, nad kavatsesid minna suurde teatrisse pärastlõunasele etendusele, vaatama mingit ülepingutatult reibast janti, inimesi, kes käisid lavaustest sisse-välja ja hüüdsid oma repliike.
Mõnikord ta igatses niisuguse elu järele, kus oleks ainult argipäev, ainult tavalised inimesed, kes teevad koos tavalisi asju.
Ta lahkus akna juurest, jättes pidulikult riietatud ja ootusrikkad inimesed ning Vasagatanile ja Kungsbrole avaneva vaate sinnapaika, läks läbi suure toa,