„Piima on veel. Ja mitu karpi pitsat. Sa jääd siia. Sa jood ja sööd ja oksendad. Me ootame ülejäänut.”
Elutoas oli palav ja umbne, kõik kolm meest, kes istusid tumedast tammest pikliku laua ääres, higistasid – liiga palju riideid ja liiga palju adrenaliini, ta avas rõduukse ja seisis paigal, kuni jahe tuul pruugitud õhu välja laskis.
Piet Hoffmann rääkis poola keeles, nood kaks, kes pidid aru saama, mida ta räägib, eelistasid seda.
„Tal on veel tuhat kaheksasada grammi. Hoolitsege selle eest. Ja kui ta omadega valmis saab, makske talle. Neli protsenti.”
Nad olid üpris sarnased, neljakümnendates aastates, seljas tumedad kallid ülikonnad, mis nägid odavad välja, pea kiilaks aetud, kui ta nende lähedal seisis, oli ööpäevavanune rotikarva juustepärg selgesti näha; nende pilk oli äraolev ja rõõmutu, kumbki neist ei naeratanud kuigi sageli, ta ei olnud vist iialgi kumbagi neist naermas näinud. Nad kuulasid sõna, kadusid kööki, et lamav ja oksendav muul tühjaks teha, see oli ju tema hange ja kellegi neist ei olnud mingit tahtmist untsu läinud ostu Varssavile seletada.
Ta pöördus laua ääres istuva kolmanda mehe poole, rääkis esimest korda rootsi keelt.
„Siin on kakskümmend kapslit. Kakssada grammi. Sellest aitab, kui sa hinnata tahad.”
Ta vaatas otsa kellelegi, kes oli pikka kasvu, blond, hästi treenitud ja temaga ühevanune, umbes kolmekümne viiene. Kellelegi, kes kandis musti teksaseid ja valget T-särki, kelle sõrmede, randmete ja kaela ümber oli palju hõbedat. Kellelegi, kelle hinge peal oli mõrvakatse ja neli aastat Tidaholmis, kaks jõhkrat peksmist ja kakskümmend seitse kuud Mariafredis. Kõik oli õige. Sellest hoolimata oli tal käsitamatu tunne, et ostja on kostümeeritud, et ta mängib, ja mitte piisavalt hästi.
Piet Hoffmann vaatas talle endiselt otsa, kui mees mustade teksaste taskust žiletitera võttis ja ühe kapsli pikuti lõhki lõikas, taldriku kohale kummardus ja sisu nuusutas.
Tunne. See oli alles.
Aga mees, kes seal istus ja pidi ostma, oli arvatavasti lihtsalt õhinas. Või närvis. Või oli see just see miski, mille pärast Piet oli keset ööd Erikule helistanud, miski, mis ei klappinud, mis oli tugev, aga mida ta ei osanud telefonitsi sõnadesse panna.
Lõhnas lillede, tulpide järele.
Hoffmann istus kaks tooli kaugemal, kuid tundis seda selgesti.
Ostja oli kollakasvalge kõva massi pulbritaoliseks hakkinud, võttis selle žiletiterale ja puistas tühja joogiklaasi. Ta tõmbas süstlasse kakskümmend milliliitrit vett ja laskis klaasi pulbri peale, see lahustus ja muutus läbipaistvaks, kuid venivaks vedelikuks. Ta noogutas rahulolevalt. Pulber oli kiiresti lahustunud. Muutunud läbipaistvaks vedelikuks. See oli amfetamiin ja just nii kange, nagu müüja oli lubanud.
„Tidaholm. Neli aastat. Oli nii või?”
Kõik oli paistnud professionaalne. Kuid tal oli endiselt paha tunne.
Piet Hoffmann tõmbas taldriku kapslitega enda ette, ootas vastust.
„Üheksakümne seitsmendast kahe tuhandendani. Aga istusin ainult kolm. Sain katseajaga välja.”
„Missugune osakond?”
Hoffmann uuris ostja nägu.
Ei lihaste tõmblemist, ei silmade pilkumist ega muid märke närvilisusest.
Ta rääkis rootsi keelt mingi naaberriigi nõrga aktsendiga, Piet oletas, et taani või norra. Järsku tõusis ta püsti, vehkis ärritatult käega Pieti näo ees. See tundus endiselt hea, aga jäi liiga hiljaks, ta oleks pidanud palju varem solvuma, juba algusest peale käega näo ees vehkima, kas sa, raibe, ei usalda mind.
„Sa oled kohtuotsust juba näinud. Eks ole?”
Nüüd näis, et ta teeskleb ärritust.
„Veel kord. Milline osakond?”
„C-maja. Üheksakümne seitsmendast üheksakümne üheksandani.”
„C-maja. Kus?”
Ja ta tegi seda liiga hilja.
„Mida kuradit sa ajad?”
„Kus?”
„C-majas. Tidaholmis ei ole osakondadel numbreid.”
Ta naeratas.
Piet Hoffmann naeratas vastu.
„Kellega sa koos istusid?”
„Kurat võtaks, nüüd aitab!”
Ostja rääkis valjemini, tema hääl oleks pidanud veel vihasem olema, rohkem solvunud.
Hoffmann kuulis midagi muud.
Miski kõlas ebakindlalt.
„Kas laseme edasi või? Minu arust kutsusid sa mu siia sellepärast, et tahtsid midagi müüa.”
„Kellega sa koos istusid?”
„Skåne. Mio. Josef Libanon. Virtanen. Krahv. Kui palju sa tahad?”
„Kellega veel?”
Ta seisis ikka veel püsti, astus esimese sammu Hoffmanni poole.
„Ma jätan asja katki.”
Ta astus lähedale, tema randmetel ja sõrmedes säras hõbe, ta hoidis kätt Piet Hoffmanni näo ees.
„Rohkem sa ei saa. Nüüd aitab. Sina otsustad, kas me jätkame.”
„Josef Libanon on eluks ajaks riigist välja saadetud ja kadus, kui kolm ja pool kuud tagasi Beirutis maandus. Virtanen on viimsed aastad Säteris kinnises osakonnas ilastanud, ta on kroonilise psühhoosi tõttu täiesti kontaktivõimetu. Mio on maha maetud…”
Kaks kallis ülikonnas ja kiilaks aetud peaga selli olid valju häält kuulnud ja tegid köögiukse lahti.
Hoffmann vehkis neile, et nad lähemale ei tuleks.
„Mio on maetud Värmdöle Ålstäketi liivakarjääri, kaks kuuli vasakus kuklapooles.”
Toas rääkisid nüüd kolm inimest võõras keeles.
Piet Hoffmann pani tähele, kuidas ostja ringi vaatab, kuidas ta pääseteed otsib.
„Josef Libanon, Virtanen, Mio. Ma lasen edasi, Skåne on ennast põhja joonud, ta ei mäleta enam sedagi, kas ta istus Tidaholmis või Kumlas või miks mitte Hallis. Ja Krahv… Hörnösandi vangla töötajad võtsid ta maha, kui ta vangla linast tehtud silmuses rippus. Need olid sinu viis nime. Sa valisid nad hästi. Kuna keegi neist ei saa kinnitada, et sina ka istusid.”
Üks tumedat ülikonda kandev mees, kelle nimi oli Mariusz, astus sammukese ettepoole, tal oli käes musta värvi, Poolas valmistatud püstol Radom, kui ta püstolit ostja meelekohal hoidis, oli näha, et see on uus. Piet Hoffmann käratas Mariuszele uspokój się do diabla, ta käratas mitu korda uspokój się do diabla, kuradi päralt, Mariusz peab uspokój się do diabla, asja rahulikult võtma, ei mingeid kuramuse püstolitorusid kellegi meelekohal.
Mariusz hoidis pöialt kaitseriivil, tõmbas selle aeglaselt tagasi, naeris ja langetas püstoli ning Hoffmann jätkas taas rootsi keeles.
„Kas sa Frank Steini tunned?”
Hoffmann vaatas ostjale otsa. Tolle silmad oleksid nüüd pidanud vihased olema, solvunud, isegi maruvihased.
Need olid stressis ja hirmunud, ning hõbedat täis käsivars püüdis seda varjata.
„Sa tead ju küll, et tunnen.”
„Tore. Kes ta on?”
„C-maja. Tidaholm. Kuues nimi. Oled rahul?”
Piet Hoffmann võttis laualt oma mobiiltelefoni.
„Võib-olla tahad sa siis temaga natuke juttu puhuda? Kuna te istusite koos?”
Ta hoidis telefoni ostja näo ees,