Ewert Grens tõmbas käega läbi ühe terve elu jälje.
Muusika, mille ta oli ära pakkinud ja mida selles kabinetis enam kunagi ei mängita, kuulus ühte teise aega. Ta tundis end petetuna, püüdis kohaneda vaikusega, mida siin kunagi pole olnud.
See ei meeldinud talle. See röökis nii vihaselt ta peale.
Ta istus kirjutuslaua taha. Muul. Laip. Poolakas. Ta nägi äsja meest, kelle peas oli kolm suurt auku. Järelikult uimastid, järelikult vägivald, järelikult Ida-Euroopa. Ta oli kolmkümmend viis aastat selles linnas politseinik olnud ja vägivalda oli kogu aeg natuke rohkem, natuke jõhkramat. Järelikult organiseeritud kuritegevus. Pole siis ime, et ta eelistas vahel minevikus elada. Järelikult maffia. Kui ta väga noore politseinikuna – kes arvas, et oskab vahet teha – alustas, oli maffia midagi niisugust, mis valitses kaugel Lõuna-Itaalias, Ameerika linnades. Tänane päev on hukkamised nagu see, julmus, see on nii räpane, igas suuremas jaoskonnas näevad kolleegid, kuidas organiseeritud kuritegevuse kõik harud jagavad uimastikaubandusest, relvakaubandusest ja inimkaubandusest saadud raha. Igal aastal tungivad uued tegijad vägivallaga Kesklinna politsei tegevuspiirkonda, ta oli viimastel kuudel uurinud niihästi Mehhiko kui ka Egiptuse maffiat. Poola oma on veel üks, millega ta kunagi enne kokku puutunud ei ole, aga sisu on sama: uimastid, raha, surm. Nad uurivad natuke siit ja sealt, kuid ei jõua eluilmaski sammu pidada, iga päev riskivad politseinikud oma tervise ja mõistusega ja iga päevaga on nad sammukese kaugemal sellest, et olukorda kontrollida.
Ewert Grens istus tükk aega kirjutuslaua taga ja vaatas pruune pappkaste.
Ta tundis sellest häälest puudust.
Siwist. Annist.
Ajast, mil kõik oli hoopis lihtsam.
VARSSAVI FRÉDÉRIC CHOPINI lennujaama saabuvate lendude saalis oli alati kitsas. Väljumiste ja maandumiste arv kasvas ühes taktis sellega, kuidas suurt lennujaama ümber ehitati, eksinud reisijate ja liiga lähedalt mööduvate suurte tõstukite virrvarris oli ta viimase aasta jooksul kahel korral oma pagasist ilma jäänud.
Piet Hoffmann möödus pagasilindist, kerge reisikott juba käe otsas, ja astus uksest välja linna, mis oli pisut suurem kui Stockholm, mille ta kaks tundi varem oli selja taha jätnud. Takso tume nahkpolster haises suitsu järele ja hetkeks oli ta vaimus taas väike poiss, kes sõitis vanaema juurde, istudes kitsal tagaistmel isa-ema vahel ja uudistades tohutult muutunud linna. Ta helistas Wojtekisse Henrykule ja teatas, et lennuk maandus õigeaegselt ning kohtumine võib toimuda kell kakskümmend kaks varem kokkulepitud kohas. Ta pidi just kõne lõpetama, kui Henryk teatas, et osalevad veel kaks inimest – Zbigniew Boruc ja Grzegors Krzynówek. Tegevdirektori asetäitja ja Katus. Piet Hoffmann oli viimase kolme aasta jooksul iga kuu Wojtek Internationali peakontoris käinud, et kohtuda Henrykuga, kelle usalduse ta oli vähehaaval võitnud ja kelle abistava käe toel oli ta organisatsiooni hierarhias ülespoole liikunud. Henryk oli veel üks paljudest inimestest, kes teda usaldasid ja kes ise seda adumata puutus kokku valega. See-eest tegevdirektori asetäitjaga oli Hoffmann ainult ühe korra kohtunud, too oli endine sõjaväelane ja salapolitseinik, kes oli emafirmale aluse pannud ja juhtis seda endiselt Varssavi kesklinnas asuvast suurest mustast majast, ta oli major, sirge rühi ja luureohvitseri maneeridega, vaatamata sellele, et oli endale ärimehe kesta ümber kasvatanud – nad kõik nimetasid ennast ju püüdlikult ärimeesteks. Ent ta ei taibanud, miks on vaja kohtuda tegevdirektori asetäitja ja Katusega, ta naaldus suitsuhaisusele nahkistmele ja tundis, et hinge poeb midagi, mis on tõenäoliselt hirm.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.