Püha misiganes. Sarah Dessen

on?” küsis poiss. „Ma harjutan siin.”

      „Oh, seda sa küll ei tee,” vastas Layla. „Sa mängid selle vaese tüdrukuga oma igavat mängu ja sellest ei tule midagi välja, sest ma juba hoiatasin teda sinu eest.”

      Poiss lõpetas mängu. „Hoiatasid teda? Olen ma mingi kiskja või?”

      „Tõmba kortsu.”

      Too nihutaski end pahuralt. Layla potsatas meie vahele istuma ja pööras end minu poole. „Ma otsisin sind. Oleksin pidanud muidugi taipama, et tõenäoliselt leiab Eric su enne mind. Tal on uute peale hea nina.”

      „Okei, nüüd sa võiksid tõesti vait jääda,” arvas Eric.

      Layla rehmas tema poole käega, nagu peletaks tüütut sääske, ja ütles mulle: „Ma ei usu, et sa oled sedasorti tüdruk, kes niiviisi liimile läheks. Ma ei taha sind sellise arvamusega solvata. Ma ise lasksin end õnge võtta ning jagan nüüd heategevuslikus korras teistele oma kogemusi.”

      „Meie sinuga,” kostis poiss ja rõhutas oma arvamust valju kitarriplõnnimisega, „läksime juba rohkem kui aasta eest lahku. Minu meelest võid nüüd loba lõpetada.”

      Layla silmitses teda, pea viltu. Siis sirutas ta käe ja pühkis poisi juuksed laubalt kõrvale. „Peaksid juuksurisse minema. Salkus hipsteri soeng ei sobi sulle.”

      „Ära näpi mind,” torises poiss, kuid see kõlas minu meelest üsna sõbralikult. Ta kummardus kitarri kohale ja mängis edasi. Layla naeratas ja pöördus siis uuesti minu poole.

      „Eric teeb koos mu vennaga bändi,” selgitas ta. „Tegelikult mängivad nad üsna jubedalt.”

      „Tema vend,” parandas Eric, „mängib minu bändis trumme. Ja meil on üleminekuperiood.”