Kuid praegu kontrollisin köögis oma koti uuesti üle ja mõtlesin siis, kas peaksin äkki midagi muud selga panema. Perkins Day’s kanti koolivormi, seega polnud ma harjunud koolis käimiseks riideid valima. Pärast mitme variandi katsetamist otsustasin teksapükste ja oma nööbitava, väikeste lillakaspunaste kärbseseente mustriga lemmikpluusi kasuks. Kõrva panin kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saadud hõbedast kreooli kõrvarõngad. Aga oleksin meelsasti ka laigulise maskeerimisülikonna selga tõmmanud, kui see oleks aidanud mul rahva hulka kaduda.
„Sa näed väga ilus välja,” lausus ema justkui mu mõtteid lugedes. „Hakka nüüd minema. Esimesel päeval ei tahaks hiljaks jääda.”
Noogutasin, tõstsin seljakoti rihmapidi õlale ja läksin siis ema juurde. Ta oli saiakesest suutäie hammustanud. Progress.
„Ma armastan sind,” ütlesin kummardudes ja teda põsele suudeldes.
Ta võttis mul käest kinni ja pigistas seda natuke liiga kõvasti. „Mina armastan sind ka. Kena päeva sulle.”
Noogutasin, läksin garaaži ja istusin oma autosse. Sissesõiduteelt välja tagurdades vaatasin köögiakna poole ja nägin, et ema istub endiselt samal kohal. Olin arvanud, et ta vaatab mulle järele, kuid ta ei teinud seda. Ta silmitses kruusi käes hoides hoopis vastasseina. Ta ei joonud ega pannud kruusi käest, lihtsalt hoidis seda südame ligi – ja miskipärast tegi see mu nii kurvaks, et kibelesin kähku sealt ära sõitma.
Pääsesin koolist tulema kell veerand neli. Kümme minutit pärast viimase kella helisemist oli alumisse parklasse jäänud vaid minu auto. Vähemalt seekord oli tore üksinda olla.
Kool oli lihtsalt jube suur. Koridorid, mis mu esimesel külaskäigul kolm nädalat tagasi paistsid nii laiad, olid nüüd inimesi tihedalt täis. Ei saanud sammugi astuda, ilma et sa kellegagi kokku ei põrganud või siis kellegi kätt või küünarnukki müksanud. Olin seda küll ette näinud. Aga tõeliseks üllatajaks oli lärm. Kellad tirisesid kiledalt, pikalt ja kõrvulukustavalt. Lisaks lärmasid tööliste löökvasarad, lammutati ja ehitati uuesti ühte paljudest lagunenud kõnniteedest. Ja inimesed karjusid vahetpidamata nii koridoris, õues kui ka klassi ukse taga sedavõrd valjusti, et see pani võpatama isegi siis, kui klassi uks oli korralikult kinni. Mõttekäik, et niisuguses silgud karbis olukorras vestluskaaslased sind ei kuule, oli täiesti loogikavastane, kuid seda tundusid arvavat kõik. Ilmselgelt.
Ma suhtlesin päeva jooksul vaid ühe inimesega. See oli väga elavaloomuline tüdruk nimega Deb, kes esitles end Jacksoni kooli isehakanud suursaadikuna. Ta ilmus mu koduklassi kingikotiga, milles oli kooli kalender, Jacksoni jalgpallimeeskonna pastakas ja mõned ise tehtud küpsised koos Deb’i visiitkaardiga juhuks, kui mul peaks tekkima küsimusi või muresid. Kui ta minema läks, jõllitasid kõik mind, nagu oleksin veel imelikum kui enne. Äge.
Nüüd, mil olin jälle üksi jäänud, nuputasin, mida peale hakata. Koju ei saanud ma minna, sest õhtusöögini oli üle kahe tunni aega. Olin seda ajavahemikku peljanud juba enne seda, kui mu vend minema viidi. Tundsin end äkki nii armetuna. Kui ma vihkasin nii suurt rahvahulka kui ka omaette olemist, mis mul siis üldse üle jäi? Ma polnud ammu niisugust nukrust tundnud. Käivitasin auto, just nagu oleks võimalik minema sõites kurbus maha jätta.
Seisin parajasti koolist kvartali kaugusel valgusfoori taga, kui vaatasin teisele poole tänavat ja märkasin väikest ärikeskust. Seal olid küünetehniku salong, alkopood, kaalust alla võtmise keskus ja nurga peal pitsabaar.
Pärast kooli oli pitsa minu jaoks samaväärne või väärtuslikumgi kui tavapärane popkornikausiga „Suure New Yorgi” vaatamine. Perkinsist kvartali kaugusel oli samuti väike ostukeskus ja sealne Itaalia restoran Antonella oli praktiliselt meie kooli klubiks saanud. Seal müüdi puuküttega ahjus valmistatud gurmeepitsasid, kohvibaarist sai vahvlijäätist ning seal oli parim automaadikokakoola, mida ma eales olen maitsnud. Meredith läks pärast tunde alati otse võimlemistreeningule, kuid meie Jenn’iga käisime vähemalt kord nädalas Antonellast läbi ning jagasime õppimist teeseldes omavahel singi-ananassi-brokolipitsat. Tegelikult veetsime enamasti aega keelepeksu ja populaarsemate õpilaste jälgimisega. Nood istusid alati akna all pika perelaua taga, flirtisid ja loopisid üksteist kõrreümbristega.
Täna oli kõik uus. Pitsa näol võisin lõpuks saada midagi harjumuspärast. Pikemalt mõtlemata lülitasin suunatule sisse, vahetasin sõidurida ja keerasin parklasse.
Sisenedes sain hetkega aru, et see koht on hoopis teistsugune. Rannapitsa oli väike ja kitsas koht, mida ei valgustatud moodsate kuppellampidega nagu Antonellat, vaid kollaselt kumavate päevavalguslampidega, millest osa ei põlenud. Laudu oli vähe ja toole asendasid luitunud nahkkattega isteboksid. Seinad olid kaetud tumedate puitpaneelidega ja seal rippusid reas mustvalged fotod randadest ja laudteedest. Kõrge klaasleti tagant paistis erinevate pitsade rivi ja laia suuga tellisahi, mille esiküljele oli luitunud tähtedega kirjutatud KUUM. Joogiautomaadi kohal laes rippuv televiisor näitas spordisaadet ja selle kõrval seisis kõrge, laiali variseda ähvardav plastkaantega menüüde virn. Mu pea kohal mängis muusika. Oleksin võinud vanduda, et kuulen bändžohelisid.
Sisse astunud, lasksin uksel enda taga kinni vajuda, kuid jätsin käe vastu ukseklaasi, mõistes, et siiatulek võis olla viga. See koht polnud ilmselgelt Jacksoni kooli õpilaste ega tegelikult ka kellegi teise seas populaarne. Olin ainus külastaja.
Pöördusin juba, et ära minna, kuid teispool ust seisis üks noormees. Ta oli pikka kasvu, pruunide õlgadeni juustega ja tal olid valge T-särk, teksapüksid ja seljakott. Ta ootas, kuni ma uksest kõigepealt sammu ja siis teise eemale taganesin, enne kui meid lahutava ukse lahti lükkas ja sisse tuli.
Tundsin, et ei saa välja tormata, ilma et endast veidrat muljet ei jätaks. Seega läksin leti juurde tagasi ja võtsin virnast menüü. Mõtlesin teeselda, et uurin seda natuke aega, ja kuni too noormees tellib, lasen vaikselt jalga. Hetk hiljem pilku tõstes aga nägin, et ta seob endale leti taga põlle ette. Pagan. See kutt töötas siin. Ja nüüd silmitses ta mind.
„Saan ma kuidagi aidata?” küsis ta. Nägin nüüd ta särgil kirja SAADE „VIHARAVI”. WCOM RAADIO.
„Ee,” ütlesin uuesti pilku menüüle pöörates. See hakkas mu käes kleepuma ja ma ei suutnud lugedes ühestki sõnast aru saada. Heitsin paanikas pilgu klaasleti pitsalõikudele. „Palun üks pepperonilõik. Ja jook.”
„Seda saab,” vastas noormees ja haaras oma selja tagant raudpanni. Ta liigutas pitsalõike hetkeks mingite suurte tangidega, valis ühe hiiglasliku välja, tõstis pannile ja libistas ahju. Siis lükkas ta kassaaparaadi juurde tagasi minnes juuksed silmilt ja vajutas paari nuppu. „Kolm nelikümmend kaks.”
Tuhnisin rahakotis ja ulatasin talle viieka. Kui ta vahetusraha otsis, märkasin kassaaparaadi kõrval seisvat kruusi, mis oli täis YumYum’i pulgakomme. Kruusi taga seisis roosa markeriga kirjutatud silt VÕTA ÜKS! Lapsena ma armastasin neid komme väga, kuid polnud juba mitu aastat ühtegi söönud. Hakkasin oma lemmikut otsides komme sobrama, põlates ära nii rohelise õuna, arbuusi- kui ka kirsimaitselised.
„Üks dollar ja viiskümmend kaheksa senti tagasi,” teatas noormees mulle peopesal raha ulatades. Kui selle koos letile asetatud tühja kruusiga vastu võtsin, lisas ta: „Kui sa otsid suhkruvati- või mullinätsumaitselisi, siis ära näe vaeva. Neid lihtsalt ei ole.”
Kergitasin kulme. „On need nii populaarsed?”
„Leebelt väljendudes jah.”
Siis lendas uks mu selja taga pauguga lahti ja keegi tormas minust kontsaklõbinal mööda. Pead pöörates jõudsin näha heledapäist tüdrukut tagaruumi kadumas, enne kui uks sildiga AMETIRUUM ta järel kinni vajus.
Noormees kissitas ukse poole silmi ja vaatas siis uuesti mind. „Sinu pitsa saab kohe valmis. Toon selle lauda.”
Noogutasin, täitsin joogiautomaadist oma kruusi ja võtsin paar salvrätikut. Istusin laua taha ja hakkasin oma telefoni uurima, lihtsalt et midagi teha oleks. Mõni minut hiljem kuulsin, kuidas ahjuuks avanes ja sulgus ning noormees tuli lükandustest välja ja