Ta krimpsutas nägu. „Uhh. Kuidas siis oli?”
„Mitte eriti tore,” vastasin ja osutasin peaga kommikotile. „Aga sellest on abi.”
„Alati on,” kinnitas tüdruk. Ta viipas mulle, pööras kannalt ringi ja hakkas tagaruumi ukse poole minema. Mina läksin oma YumYum’idega tagasi laua juurde ja korjasin oma rämpsu ja koti kokku.
„Ütle, et ta ootaks mind väljas,” käskis noorem mees vanemat, kui ma ukse poole suundusin. „Starter jamab viimasel ajal. Mul võib aega minna.”
„Ära seekord silti unusta!”
Lõpuks lahkusime korraga, just nagu tulimegi. Mina kõmpisin läbi parkla oma auto juurde, tema aga sörkis vana pikapi poole. Jälgisin, kuidas ta kastist magnetiga sildi võttis ja selle plaksuga juhiuksele lõi. Sildil oli kirjas RANNAPITSA, PIIR-KONNA PARIM. Selle all oli telefoninumber.
Kell oli juba nii kaugel, et kohe minema sõites oleksin võinud täpselt õhtusöögi ajaks koju jõuda. Kuid ma jäin kohale, kuni kandilise termoskarbiga Layla välja ilmus. Esimese valgusfoori taga oli meie vahel veel paar autot, kuid ma püsisin neil ikkagi paar kvartalit sabas, kuni liiklusvoog meid üksteisest lahutas. Alles siis võtsin teise pulgakommi paberist välja ja nautisin seda terve kodutee.
4. PEATÜKK
JÄRGMISE KAHE päeva jooksul ei läinud koolis miski paremaks. Samas ei läinud ka miski hullemaks. Leidsin üles kõige kiirema tee klassidesse, avastasin, et ülemises parklas on hoopis kergem vaba kohta leida, ja rääkisin klassikaaslastega kaks korda (üks kord oli küll sundvestlus, sest meil oli grupitöö – aga ikkagi oli see rohkem kui eimidagi).
Ma ei läinud Rannapitsasse tagasi, sest kartsin välja näha veidriku või stalkeri või nende mõlemana kokku. Sain hoopis järgmisel päeval Jenn’iga Frazieri Pagarikojas kokku, et lobiseda ja kodutööd teha. Ülejärgmisel päeval läksin koolist otse koju, mõeldes, et ehk polegi seal nii hirmus olla. Siis aga nägin sissesõiduteel Amesi autot.
„Sydney? Oled see sina?”
Panin oma koti trepile ja hingasin enne kööki astumist sügavalt sisse. Tõepoolest, Ames jõi köögilaua taga koos emaga kohvi. Nende vahel oli küpsisetaldrik. Mind märgates lükkas ema küpsised minu poole.
„Terekest, võõras,” sõnas Ames, kui külmiku juurde suundusin. „Ammu pole näinud.”
Ta küll naeratas seda öeldes, aga see ajas mulle ikkagi mingil määral judinad peale. Kuid ema tõmbas juba tooli laua alt välja, arvates tõsimeeli, et ma tahan nende seltsi istuda, ja nii ma siis istusin.
„Kuidas koolis oli?” küsis ta ja lisas Amesi poole pöördudes: „Ta läks sellest nädalast Jacksonisse.”
„Tõesti?” Ames muigas. „Minu vana mängumaa. Kas seal on ka praegu igal pool puhastusvahendi hais?”
„Kas sina käisid Jacksonis?” päris ema. „Ma ei teadnudki!”
„Kümnendas ja üheteistkümnendas klassis.” Ames naaldus tahapoole ja sirutas jalgu. „Siis paluti mul lahkuda. Viisakalt.”
„Just nagu veel kedagi mu tutvusringkonnast,” nentis ema ja rüüpas kohvi.
„Meeldib sulle seal?” uuris Ames minult.
Noogutasin. „Jah, päris tore.”
Millal iganes minult uue kooli kohta päriti, oli see mu standardvastus. Olin tõtt tunnistanud vaid ühe korra, võhivõõrale Laylale. Ma ei saanud siiani aru, miks.
Siis kuulsin, kuidas ema köögikapil lebav telefon häält tegi. Ema tõusis, vaatas telefoni ja ohkas. „Unustasin täiesti ära, et lubasin eelmisel kevadel selle lastehaigla värgiga tegeleda. Nüüd nad muudkui tüütavad mind koosolekute ja eelarvejamadega.”
„Julie, tuleta meelde, millest me just rääkisime,” lausus Ames. „Kõige tähtsam kõigepealt.”
Ema heitis talle tänuliku pilgu. „Ma tean. Kuid peaksin sealt vähemalt viisakalt taanduma. Tulen kohe tagasi.”
Seda öelnud, ruttaski ta juba trepist üles sõjastaapi. Ja mina jäin Amesiga kahekesi.
„Niisiis,” sõnas Ames lähemale kummardudes. „Nüüd oleme kahekesi ja räägi mulle tõtt. Kuidas sul tegelikult läheb?”
Tal oli alati sigaretilõhn juures, isegi siis, kui ta polnud äsja suitsetanud. Nihkusin veidi tahapoole. „Pole hullu. Seal on muidugi teistmoodi, aga ma tahtsin ise sinna minna.”
„Võin kihla vedada, et Peytoni tegusid arvestades pole su elu just meelakkumine olnud. Mu väikevend tundis ennast samamoodi.”
Noogutasin, võtsin küpsise ja hammustasin suutäie. Soovisin, et ema juba rutem alla tagasi tuleks.
„Tead,” jätkas ta, „kui sul kunagi tekib vajadus rääkida, siis olen valmis kuulama. Peytoni ja kõige muu kohta. Okei?”
Pigem mitte, mõtlesin, kuid valjusti vastasin: „Okei.”
Järgmise päeva lõunaks kartsin juba tundide lõppu. Mul polnud aimugi, kui tihti Ames pärastlõunati meie pool käis, kuid seda teadsin kindlalt, et ei taha teda näha ja veel vähem temaga rääkida, eriti kui ema läheduses polnud. Samas tundsin end sellele mõeldes kohe süüdi. Ames ei olnud teinud midagi halba peale selle, et ajas mulle judinad peale – ja see polnud ju ometi karistatav.
Teadsin, et peaksin sellest emale rääkima, kuid tal oli muresid niigi ülemäära ja Ames oli Peytoni parim sõber. Tolle viimase kriisi ajal – ja tegelikult ka kõigi eelnevate ajal sestpeale, kui tuttavaks saime – oli Ames olnud väga toetav. Isegi kui isal sai Lincolni ja vanglaülema ja Peytoni apellatsiooni juttudest kõrini, kuulas Ames kõik ära. Ma ei tahtnud, et ema ka Amesi kaotaks. Eriti veel, kui mul polnud millelegi näpuga näidata peale oma sisetunde. Tunded olid ju kõigil.
Kunagi oli küll aeg, mil rääkisin emale kõigest.Tegin seda veel siis, kui alguses Jenn’iga ja pärastpoole Meredithiga sõbrustama hakkasin. Olin ema alati oma parimaks sõbrannaks pidanud. Me nägime alati asju ühtemoodi. Kuni ühel hetkel enam ei näinud.
See algas siis, kui Peytonil tekkisid esimesed pahandused. Mind üllatas tollal väga, kuidas ema isegi ta kõige suuremaid sigadusi õigustas. Ema leidis alati põhjenduse, miks mu vend pole päriselt süüdi. Ja siis juhtus David Ibarra.
Esimestel päevadel pärast õnnetust, kui vanemad tegelesid kautsjoni ja juristidega, suutsin mina mõelda vaid sellest haiglas lamavast lapsest, kes oli minust vaid natuke noorem. Ma teadsin dokumentidest, et poiss on halvatud ega hakka tõenäoliselt enam kunagi käima, kuid vähemalt esialgu polnud kirjas eriti palju üksikasju. Mul tekkis tohutult palju küsimusi ja ma lihtsalt pidin neid küsima.
„Kas me ei peaks vabandama?” küsisin ühel päeval. „Näiteks kirjalikult või tegema avaliku teadaande?”
Ema vaatas mind süngelt ja kurvalt. „Sydney, see, mis juhtus, on õudne. Kuid seadus on keeruline asi. Kõige parem oleks, kui prooviksime keskenduda sellele, kuidas edasi elada.”
Seda esimest korda kuuldes hakkasin mõtlema. Neljandal või viiendal korral nägin juba, et see oli poole valimine. Vaatasin David Ibarrat ja tundsin piinlikkust ja kahetsust. Mu ema ei näinud muud kui Peytonit. Sestpeale olin veendunud, et me ei vaata enam iial asju sama nurga alt.
Oma neljandal päeval Jacksoni koolis sõin parajasti lõunavaheajal kalkunisaia ja sirvisin matemaatika vihikut, kui tundsin, et keegi vajus mu lähedal vastu seina. Kuulsin mingeid klõpse ja siis kitarrikeelte plõnnimist. Sinnapoole vaadates märkasin mustade prillide, teksapükste ja vintaažliku väljanägemisega triiksärgis noormeest, kes näppis sülle tõstetud kitarri.
Nii palju, kui mina aru sain, ei mänginud ta ühtki konkreetset laulu. Pigem võttis ta mõne akordi siit ja viisijupi sealt. Iga natukese aja tagant ümises ta hetkeks midagi või laulis terve salmirea. Mõnikord jättis ta pillinäperdamise ja süvenes oma märkmiku sisusse. Keskendusin uuesti