1) tajutavat kehalist põhilaadi (eriti pikaleveninud haiguse puhul),
2) vaimset ja emotsionaalset iseloomu,
3) elukutseid,
4) eluviisi ja harjumusi,
5) kodaniku- ja peresuhteid,
6) vanust,
7) seksuaaltalitlust, jne.
Enamik sellest omab suuremat tähtsust tema hilisemas töös, kuid siinkohal on oluline märkida, et Hahnemann annab juba praegu meile vihjeid sellest, et ravitseja töö on mitmekülgne. Ka sellest, et haigusi saab liigitada akuutseteks, kroonilisteks (pikaajaline) ja miasmilisteks (geneetiline).
Paragrahvis number 5 annab Hahnemann ka haiguse definitsiooni:
Eelarvamusteta vaatleja /…/ tajub iga üksiku haigusjuhtumi puhul keha ja hinge seisukorra muutusi, haigusnähte, ilminguid, sümptomeid, mida on võimalik väliste meelte kaudu tunnetada. See tähendab, et erapooletu vaatleja märkab olemasolevas haigusseisundis endise tervisliku seisundi kõrvalekaldeid, mida:
1) tunneb haige,
2) tajuvad teda ümbritsevad inimesed ja
3) märkab ravitseja.
Kõik need tajutavad märgid esindavad haigust selle täies ulatuses, mis tähendab, et koos moodustavad nad haiguse tõelise ja ainsa kujuteldava terviku.
Probleemid algavad siin. Hahnemann, kes nägi ette järeldusi, milleni jõuti sada aastat hiljem, nõuab, et haiguse üle ei saa otsustada ilma meeskonnatööta. Sarnaselt tänapäeva lingvistidele väidab Hahnemann, et teave jagatakse neljaks osaks: teave, mida tean mina; teave, mida tead sina; teave, mida teame me mõlemad; ja teave, mida kumbki meist ei tea. Hahnemanni sõnul peame koguma võimalikult palju teavet kõigist neljast kategooriast, et jõuda selgusele, kas patsiendil on haigus või mitte.
Niisiis on ilmselge, et haigusseisundit võib kutsuda suuresti subjektiivseks. Üks inimene võib kutsuda oma sümptomeid “suurenevaks valuks”, samal ajal kui teine kutsub neid “gripiks.” Pole hetke, mil kõik peaksid end haigeks. Sugu, vanus, elujõud, kaal ja mitmed muud tegurid tulevad mängu siin näiliselt lihtsas ülesandes, et otsustada, kas me liigitame end “haigete” või “tervete” hulka.
Seega olete Hahnemanni sõnul haige siis, kui te ise, teie pere ja teie arst on arvamusel, et olete haige. Nende otsus põhineb sümptomitel. Reaalsuses aga kogeme kõik kogu aeg sümptomeid, millest mõned on head, teised halvad ning mõned pole kumbagi. Seega võiks loogiliselt järeldada, et haigusseisundi puhul kaaluvad valulikud sümptomid üle head ja neutraalsed sümptomid.
“The Organoni” paragrahvis number 9 kirjutab Hahnemann:
Terve seisundi puhul valitseb füüsilist keha elujõud (absoluut) piiranguteta ja hoiab kõiki organismi osi nii tunnetuslikul kui ka talitluslikul tasandil imetlusväärses, harmoonilises ja vitaalses töös, selleks, et meie sisemine mõistuslik hing saaks vabalt ära kasutada seda elavat, tervislikku vahendit oma eksistentsi kõrgemate eesmärkide täitmiseks.
Paragrahvis number 11 kirjutab ta:
Kui inimene haigestub, ajab elu suhtes vaenuliku haigusttekitava teguri jõuline mõju kõigepealt häälest ära vaid selle hingesarnase, organismis kõikjal paikneva ainuvalitseva elujõu (elu põhimõte). Ainult elu põhimõte, mis on säärase anomaalia tõttu häälest ära, võib edastada organismile vaenulikke aistinguid ja põhjustada organismis ebakorrapärast talitust, mida kutsume haiguseks …
Paragrahvis number 12 järeldab Hahnemann: “Haigusi toob esile vaid haigustega ühel lainel olev elujõud.”
Seega tuleb meil järeldada, et haigus on oma olemuselt dünaamiline ja energeetiline. Kui elujõud ühendab hinge kehaga ja lubab kõikidel keha talitlustel aset leida, siis tuleb haigust pidada energiakatkestuseks, mis ilmneb pigem füüsilisel kui dünaamilisel tasandil.
Ehk ei lükka see ümber “pisikute teooriat”, kuid väidab lihtsalt, et inimese energeetilisel tasandil peab kõigepealt midagi aset leidma selleks, et muuta teda pisikutele vastuvõtlikuks ja nõrgendada immuunsüsteemi seni, kui haigus saab võimust võtta.
Homöopaat Elizabeth Wright võttis haiguste suhtes palju positiivsema hoiaku. Ta tundis, et kuna sümptomeid ilmutab meie elujõud, on haigus tegelikult positiivne, kuigi valulik. Elizabeth Wright Hubbardi meeldejääva fraasi kohaselt on haigus “kaitsev ilming, mis väljendub inimeses kindlate sümptomitena”.
Teisisõnu on haigus märk sellest, et haigestunud inimese elujõud püüab end puhastada ja korrastada; et tervenemisprotsess on juba alanud; ning et haige elujõud ei ole nõrgenenud, kuigi tema keha võib seda olla. Seetõttu on ravitseja ülesandeks töötada tervenemisprotsessis koos elujõuga, soodustades haiguse kulgu. Kõik, mis sel hetkel haigustunnuseid maha surub, surub maha ja nõrgendab ka elujõudu; seega tegur, mis surub maha kohapõhiseid valusümptomeid, teeb seda ka kogu tervisega.
Kaasaegne kreeklasest homöopaat George Vithoulkas räägib tihti kolmest olemuse tasandist (vaimne, emotsionaalne ja füüsiline), mida haigus mõjutab. Seejuures annab ta meile tervisest ja haigusest oma määratluse. Ta kirjutab:
Tervis on valudest vaba olek füüsilises kehas, mis on saavutanud heaolu seisundi; kirgedest vaba olek emotsionaalsel tasandil, mis on saavutanud meelerahu ja harmoonia dünaamilise seisundi; ja egoismist vaba olek vaimsel tasandil, mille tulemuseks on täielik ühinemine tõega.
Esitades meile määratluse haiguse ja tervise võrreldavatest tasanditest, kirjutab Vithoulkas:
Milline parameeter määrab kindlaks, näiteks, kas liigesepõletikku põdev inimene on parema tervise juures kui keegi, kes kannatab depressiooni all? Sääraseks tervise mõõtmise parameetriks on loovus. Loovuse all pean silmas kõiki neid tegusid ja talitlusi, mis edendavad inimkonna peamist elueesmärki: jätkuv ja tingimusteta rõõm. Inimene on haige sel määral, mil määral on tema loovuse elluviimine takistatud. Kui liigesepõletikku põdev haige on nii sant, et tema haigus takistab tal olemast loovam kui depressiooni all kannatav haige, on liigesepõletikuga inimene haigem kui depressiooni all kannataja …
Terve mõistuse toimimist peaksid iseloomustama järgnevad kolm omadust: selgus, sidusus ja loovus. Inimene on haige sel määral, mil määral mõni neist omadustest või kõik nad on vähenenud või puuduvad …
Selline väide võib jahmatada neid, kes usuvad juba pikka aega, et mõistuse ja hinge haigus peab olema tähtsam kui füüsilise keha haigus, kuid sellest hoolimata näib see olevat tõsi. Peame silmas pidama, et inimese organism murdub nõrgimast kohast, asugu see millisel tasandil tahes. Ühtlasi peaksime inimese tervise hindamiseks kasutama vabaduse ja piiratuse käsitust.
Minu jaoks on Vithoulkase selguse, sidususe ja loovuse mõõdupuu olnud tervise ja haiguse hindamisel suurepäraseks meetodiks. Mida tervem on inimene, seda enam on ta suuteline elama ja töötama vabaduse maailmas – maailmas, mida määratleb suures osas inimese tahe ja kujutlusvõime. Kui inimene haigestub, hakkab seda maailma määratlema haigus, isegi senimaani, mil haigusest saab lõpuks inimese karjäär ja isegi kutsumus.
Lõpuks käsitleme homöopaat Stuart Close’i suurepärast haiguste põhjuste klassifikatsiooni. Close vaatab olukorda rohkem kliinilisest kui filosoofilisest vaatenurgast, jagades meiega oma liigitust haigusest. Ta kirjutab:
1. Haiguse mehaaniliste põhjuste hulka kuuluvad vigastused, võõrkehad, välised ained, mitmed kaasasündinud vead, luude kahjustused, amputeerimine või kasvajad /…/ Hahnemann andis homöopaatidele korduvalt nõu eemaldada haigusseisundi puhul esmalt võimalik ärritaja või väline tegur. Näiteks parasiidid, kelle olemasolu kutsub esile haiguse, tuleb välja ajada kas mehaaniliselt või ravimiga, mis suudab neid nõrgendada või hävitada ilma haiget ohustamata või tema seisundit halvendamata.
2. Haiguse keemilised põhjusteks on happed, leelised, soolad, alkaloidid, suur hulk mürke ja muud sarnast /…/ Sellistel