Seega on kõik meid ümbritsev muutuse vallandajaks või vähemasti potentsiaalseks vallandajaks. Homöopaadi ja Jungi analüütiku Edward Whitmondi sõnul ei vii haiguseni asjaolud, mida me psühholoogilisel tasandil endasse haarame. Haigust põhjustavad asjaolud, mida meie psühholoogiline tasand hoomata ei suuda. Seda öeldes tuletab ta meile meelde, et homöopaatia seisukohast pole probleemiks pisik ega meist napilt mööduv auto. Probleemiks on see, mida me pisiku või kiirendava autoga silmitsi olles ette võtame.
Niisiis, võttes arvesse nii seda, et kogeme sümptomeid kogu aeg, kui ka Hahnemanni arvamust, et haiguse määramiseks läheb tarvis meeskonda – subjektiivset isikut, patsienti ja objektiivseid vaatlejaid – siis kuidas peaksime mõistma sümptomeid ja kuidas aitavad nad meid patsiendi ravimisel?
Hea küsimus. Sellele vastamiseks peame süüvima filosoofiasse.
Sümptomite mõistmisel peame hetkeks meenutama, et ravitseja vaatenurgast oleme kõik patsientidena ainulaadsed ja terviklikud. See tähendab, et meist igaühe sümptomid tähendavad täpselt seda, mida nad tähendavad meile. Näiteks on patsiendil A ja patsiendil B külmetus. Patsientide sümptomite puhul tuleb meil meeles pidada, et kummagi külmetuse diagnoos on vajamineva aine vaatenurgast praktiliselt tähtsusetu. Homöopaatia apteegis puudub üksainus aine, mida tuleks pidada külmetuse aineks. Selle asemel on meil ained haigetele: külmetusega haigetele, kurguvaluga haigetele jne.
Seega tuleb patsiendi sümptomitest olenemata käsitleda teda kui ainulaadset isikut. Raviplaani ei saa koostada enne, kui oleme vaadanud tema sümptomeid ja kuidas ta neile reageerib.
Patsient A võib olla sümptomitest täielikult muserdunud. Patsient B võib aga end siiski jalule ajada ja tööle minna. Ometi on mõlemal külmetus. Mõlemad on saanud subjektiivsetelt ja objektiivsetelt vaatlejatelt haiguse diagnoosi. Külmetuse erinevus seisneb selle all kannatajate erinevuses. Suures osas seisneb erinevus elujõus. Samas on oma osa ka sellel, milline on inimese emotsionaalne reaktsioon haigusseisundile, kuidas teda lapsepõlves raviti jne.
Seega tuleb sümptomid – hulk asjaolusid, mida tervikuna kutsume haiguseks – asetada inimese kui terviku konteksti. Haigust tuleb individualiseerida. See on üks neist meetoditest, mille poolest on homöopaatiline suhtumine patsienti ja haigusesse peajagu kõrgemal allopaatilisest seisukohast. Homöopaatia patsiendile on individuaalne ravi alati tagatud.
Nagu eespool märgitud, on patsient tervik. Tema olemuse moodustavad kolm omavahel läbipõimunud tasandit – keha, meel ja hing. Kui teataval patsiendil on külmad jalad, kuum pea ja valus kurk, peavad need olema omavahel seotud. Tema ravimisel tuleb kõiki nähte ühel või teisel viisil arvesse võtta. Kõik sümptomid tuleb asetada konteksti. Kõik nad on terviku osaks.
Teoses “Thorson’s Encyclopedic Dictionary of Homeopathy” kirjutatakse sümptomite kohta järgnevat:
Sümptomid ja nähud aitavad homöopaadil valida individuaalsele patsiendile sobiva homöopaatilise aine. Niisiis valib ta aine sümptomipildi, mis tekitaks sellega identse sümptomipildi, kuigi mõned (või isegi enamik) sümptomid võivad olla subjektiivsed. Siinkohal omistatakse omapärastele, ootamatutele, silmatorkavatele või seletamatutele sümptomitele väljapaistev tähendus.
Homöopaat William Boericke sulest pärineb termin homöopaatilisele meetodile, mis asetab patsiendi kogetavad individuaalsed sümptomid selle patsiendi üldise ja ainulaadse olemuse konteksti. Sarnaselt teistele klassikalistele homöopaatidele, nimetab ta seda “sümptomite tervikuks.”
Boericke kirjutab:
Sümptomite tervik seisneb raviva aine määramiseks vajalike sümptomaatiliste faktide süstemaatilises tuvastamises. Sümptomite terviku hulka kuuluvad kõik keha ja meele muutused, mida suudame tuvastada/märgata või millest on ravitsejat teavitatud; seega kõik kõrvalekalded tervisest. Terviku hulka kuuluvad kõik subjektiivsed sümptomid, mida haige suudab korrektselt kirjeldada ning kõik objektiivsed sümptomid, mida ravitseja tuvastab oma meeli ja kõiki aine määramise vahendeid kasutades. Patsiendi uurimisel tuleks järgida selget ja süstemaatilist plaani.
Kui oleme end eelnevast keerulisest keelekasutusest läbi närinud, näeme, et sümptom on alati osa suuremast olekute rühmast. Seega peaksime arvesse võtma, et reaalsuses on kaht tüüpi sümptomeid: olekud (mille puhul on inimeste vahel alati erinevusi, näiteks on mõned inimesed janused ning higised, samal ajal kui teised ei ole) ja haigusnähud. Mõlemad on ühtaeguobjektiivsed ja subjektiivsed, sest meil on enda kohta teavet, mis teistel puudub ning meie kõigi enesetunnetuses on tühi koht, mis on kõigile teistele kergesti ligipääsetav. Muutused meie olekus esindavad tegelikult meie haigusnähte.
Teoses “The Dictionary of Homeopathic Medical Terminology” leidub sümptomite kohta mitmeid lehekülgi teavet, kuid definitsioon on lühike ja meeldiv: “Põhimõtteliselt on sümptom ebaloomulik aisting, mida inimene kogeb kogu kehas või ühes kehaosas.”
Need “ebaloomulikud aistingud” võivad olla valulikud või meeldivad. Energiataseme tõus kindlal päeva- või aastaajal on sama oluline sümptom kui pea- või kurguvalu. Õpime teadvustama end ja meie meeles, kehas ja emotsioonides toimuvaid muudatusi.
Õppides töötama sümptomitega, esindagu nad konkreetset valu või mitte, õpime parandama patsiendi üldist tervist ja ennetama tulevasi haigusi. Kuna ravitseja on patsiendi elus suur ja võimas vallandaja, olenemata sellest, kas ta seda rolli tahab või mitte, peame alati püüdma olla paranemise vallandajad ja mitte kunagi patsienti üldiselt nõrgendama ega kahjustama.
Ravifilosoofiad
Ravitseja ei ole patsiendi elus reaktsiooni vallandajaks vaid sel juhul, kui ta ei tee mitte midagi. Tihtipeale piisab isegi patsiendi kuulamisest ilma konkreetset ainet või teguviisi soovitamata, et tema elus muutust esile kutsuda. Paljud patsiendid vajavad ärakuulamist ja tähelepanu nii suurel määral, et lastes neil endaga rääkida, olete juba ravi alustanud. Seega ainus viis, mil te ravitseja rollis patsiendi elus muutusi esile ei kutsu, on mitte vastata oma telefonile.
Vaadates patsienti ja tema sümptomite hulka ning konteksti, tuleb järgmisena otsustada, mida me sümptomite ja patsiendiga ette võtame.
Tulemusteta lähenemine on teha mitte midagi. Jätta kõik Jumala hooleks. Suuresti selliselt lähenesid meditsiinile muistsed inimesed, kes jätsid elu ja surma üle otsustamise tahtlikult Loojale. Ravimise asemel pakkusid nad palveid, mille kohaselt taastus patsient juhul, kui see oli Looja tahteks.
Hetkest, mil ravitseja midagi ette võttis – seadis patsiendile teki ümber või kattis lahtise haava lehega – oli ravi alanud.
Olukord on tänapäeval täpselt samasugune kui kaks tuhat aastat tagasi, mil Hippokrates asus esimest korda ravi üle arutlema. Tegelikult on ravi valimisel vaid kaks võimalust – kaks teed, mida järgida.
ALLOPAATILINE MEETOD
Allopaatilise meditsiini kohaselt ravitakse patsiendi sümptomeid eelkõige ainetega, mille esmane toime lükkab sümptomeid nende kulgemisele vastupidises suunas. Seega ravitakse tilkuvat nina ainega, mis mõjuks tervislikus seisundis ninale kuivatavalt. Filosoofia juurde kuulub vaikiv arusaam, et töötada on võimalik eraldatud keskkonnas ehk ravida üht sümptomit või hulka sümptomeid, muutmata organismi tervikuna.
Allopaatiline meditsiin on toimemeditsiin. Määratud ravimi esialgset toimet võetakse arvesse ning sellele järgnevat reaktsiooni praktiliselt eiratakse. Ravimit antakse pigem ühe, kahe või kolme sümptomi põhjal, mitte sümptomite üldpildile tuginedes.
Allopaatilise ravimi katsetamisel testitakse selle konkreetset toimet. Kõiki teisi organismis tekkivaid muutusi peetakse “kõrvalmõjudeks” ja neid ei peeta oluliseks ei patsiendi üldise paranemise ega ravi avaldatava mõju seisukohast.
Samas tuleb allopaatilise filosoofia puhul käsitleda enamatki. Esiteks tuleb mõista, et allopaatiline ravimeetod sündis muutusest inimese mõttemaailmas. See sisaldab fundamentaalselt erinevat arusaama inimesest.
Hippokratese jaoks oli inimene terviklik ja ainulaadne. Teda ei saa mõjutada ühel tasandil ilma kõiki teisi tasandeid