Pange tähele, et kunstliku haiguse seisundis pole meil mitte ainult üks sümptom, vaid mitu. Hahnemann leidis, et ravimid – taaskord kehtib see kõikide ravimitüüpide kohta – tekitavad rohkem kui ühe sümptomi. Kõik nad tekitavad inimorganismis mitmeid muutusi. Allopaatilises arstiteaduses arvatakse, et ravimil on üks toime ja mitmed kõrvalmõjud. Hahnemanni filosoofia kohaselt on igal ainel mitu erinevat toimet ning selle kasutamisel võetakse arvesse neid kõiki.
Ühtlasi oli Hahnemannil teistsugune arusaam ravimite testimisest, et näha, milliseid kindlaid mõjusid avaldavad need inimorganismile. Hahnemanni päevil katsetati enamikke ravimeid haigete ja surevate inimeste peal. Kui ravi toimis ühe kriisi puhul, kasutati seda ka järgmisel korral. Kui järjestikuse ravi puhul leiti, et ravim on pigem kasulikum kui kahjulikum, sai see ravimite apteegi osaks. Kuid Hahnemann järeldas, et kui tõesti mõelda ravimist kui kunstlikust haigusest, siis ei saa seda katsetada inimese peal, kes juba põeb loomulikku haigust. Hahnemann järeldas, et sellisel testimisel saab mõõta vaid mõju, mida avaldab ravim haigusele ja mitte inimesele, kes haigust põeb. Kuid Hahnemann tahtis täpselt teada – ja tundis, et kõik arstid peaksid teadma – millist mõju avaldab ravim tervele inimorganismile ja kuidas avalduvad selle mõjuväljad.
Seetõttu alustas ta tööd ainult tervete inimestega. Kuna Hahnemann teadis lahjendamise protsessi tõttu, et ravimi toimeks on tekitada kunstlik haigus, eemaldas ta algainetest kahjuliku toime ja tundis end küllaltki kindlalt sel viisil aineid kasutades. Ta alustas ainete testimist, andes neid tervetele inimestele, kes pidid täpselt kirja panema, mis juhtus ning mis muutus nende kehas, meeltes ja tajudes. Ainete manustamine mitmele tervele inimesele, kes pidasid oma kogemustest detailset päevikut, võimaldas Hahnemannil täpselt jälgida, milline oli tekitatud kunstlik haigusseisund, millised olid ainest tingitud tõenäolised muutused ja mida oleks võinud pidada konkreetse aine terviklikuks mõjuväljaks. Sel viisil teadis ta, milliseid muutusi kutsus aine esile, selle asemel, et teada lihtsalt füüsilisi muutusi, mida aine võiks põhjustada ja seega ravida.
Tegemist on ainsa sobiliku homöopaatia testimisviisiga, sest vaid nii sai Hahnemann hinnata inimese tüüpi, mida tema ained võiksid ravida, mitte haiguse tüüpi; sest homöopaatia keskseks filosoofiaks on arusaam, et ravida tuleb alati haigusega inimest ja mitte kunagi haigust ennast.
Samas pole Hahnemanni testimismeetod praktiline ja mõistlik ainuüksi homöopaadi vaatepunktist, vaid ka allopaadi vaatenurgast. Mõelge sellele. Hahnemann ei kasutanud oma aineid ravimaks lihtsalt mõningaid sümptomeid, mis patsiendile ei meeldinud, vaid patsiendi kõiki sümptomeid – häid, halbu ja leebeid. Selle asemel, et anda peavalu jaoks üht ravimit ja kõhuvalu jaoks teist, leidis Hahnemann aine, mille mõjuvälja kuulusid mõlemad sümptomid.
Ka allopaadid saaksid sellise viisi kasutusele võtta. USA retseptiravimite ravimiinfo kogumikus on kirjas kõik teadaolevad ravimid ja nende toimed. Allopaatilises arstiteaduses on nad järjestatud loomulikult peamise toime ja kõrvalmõjude järgi. Ravimeid määratakse vaid peamise toime järgi. Mõned arstid võivad hoiatada oma patsiente võimalike kõrvalmõjude eest – nende teiste, kunstliku haiguse võrdsete osade eest –, kuid mõned ei pruugi seda teha. Samas Hahnemanni testimise ja ainete kasutamise meetodis ei eksisteeri ainete kõrvalmõjusid, sest kõiki mõjusid peetakse võrdseks. Kui vaadata allopaatilisi ravimeid samast vaatenurgast ja määrata neid samamoodi, võiksid need olla palju tõhusamad ja need ei mõjuks inimorganismile nii kahjulikult.
Kuna erinevalt teistest tolleaegsetest arstidest ei arvanud Hahnemann, et ravim tekitab inimorganismis ainult ühe peamise muutuse koos hulga tüütute kõrvalmõjudega, vaid nägi ravimil terviklikku toimevälja, jõudis ta uskumuseni, et ükski arst ei peaks määrama korraga rohkem kui üht ravimit. Ta tundis, et polüfarmaatsia ehk rohkem kui ühe ravimi määramine tekitaks inimorganismis mitu kunstlikku haigust, mistõttu oleks üsna võimatu kindlaks teha, milline ravim tõi esile mingi muutuse. Veelgi enam tundis ta oma laitmatu testimisviisi tõttu, et kui ühe ravimi kasutamisel on võimalik ennustada, milliseid muutusi toob see esile, siis on üsna võimatu ette aimata, kuidas toimivad inimorganismis mitu ravimit koos või kas nad võiksid tekitada uue kunstliku haiguse, mis on püsiv ja ravimatu. Hahnemann leidis oma tervete katses osalejate peal, et kunstliku haiguse sümptomid lihtsalt hajuvad, kui inimene lõpetab aine võtmise, kuid ta polnud üldsegi kindel, kas sümptomid kaoksid kunagi ka siis, kui manustada aineid koos. Kindlasti kinnitaks tänapäevane polüfarmaatsia kogemus tema kahtlusi. Kaasaegses arstiteaduses tuleb luua termineid neile mitmele haigusele, mis pole tekkinud loomulikult, vaid meditsiiniliste ravimeetodite tagajärjel.
Hahnemanni arusaamad ravimi olemusest muutsid tema ravimite testimise ja kasutamise viise, kuid tänu neile hakkas ta kaaluma ka vajalikke muudatusi ravimite loomuses. Siinkohal õnnestus tal kuidagi hüpata kakssada aastat oma ajast ette.
Hahnemann pidi kasutama sama kaardipakki, mida kõik teisedki; tal oli käepärast vaid põhiline apteek, mida kasutas tol päevil iga teine arst ning kuhu kuulusid arseen jms mürgised ained.
Kuna ta ei saanud puhta südametunnistusega kasutada ravimeid, mis olid talle kahjulike ainetena hästi teada, otsis ta uut töömeetodit ja võttis ette midagi loogilist – ta lõi lahustamismeetodi, mille puhul lahustati aineid seni, kui nood jõudsid punkti, mil neid võis ohutult kasutada.
Aastaid lahjendamisega eksperimenteerides – ning Hahnemann ei lahustanud oma aineid ainult klaasi- või vaaditäies vees, vaid selle asemel mõõtis ta oma laboris täpselt erinevad lahjendusastmed sadadesse mõõteklaasidesse – leidis Hahnemann, et protsess on mõistatuslik. Ta avastas tasandi, milleni lahustades kaob mürgise aine kahjulik toime, kuid võime tekitada kunstlikku haigust jääb alles. Ta leidis, et aine võime olla reaktsiooni käivitajaks ei ole aine ülesanne, vaid selle olemuse põhiline koostisosa.
Mõne aasta jooksul kasutas Hahnemann oma lahjendusi väga edukalt. Iga päev puidust vankriga ukselt uksele sõites ja haigeid kodudes külastades omandas ta hea meditsiini praktiseerija maine.
Tegemist võib olla homöopaatia müüdiga, kuid teadaolevalt märkas Hahnemann reisimise jooksul ikka ja jälle, et inimene, keda ta külastas päeva lõpul, näis saavat raviainest suuremat kasu, kui see, keda külastati päeva esimeses pooles. Kuigi seda oleks võinud pidada ka Hahnemanni kõrgendatud tajuks pärastlõunastel tundidel, vaatas ta oma ained üle ja kaalus nende olemust. Reisides olid tema ained vedelal kujul. Ta järeldas, et päev läbi vankris loksumine võib olla seotud aine näiliselt kõrgenenud potentsiga. Niisiis alustas ta tööd loksutamisega (succussion). Tegemist on osaga ainete potentseerimise protsessist.
Peatselt kombineeris Hahnemann suuremaid lahjendusi loksutamisega ja leidis, et tulemuseks oli võimas ravim, millel puudus mürgine mõju. Enda loodud ravimit hakkas ta aja jooksul kutsuma homöopaatiliseks aineks.
Homöopaatia keskseks mõistatuseks jäävad homöopaatilise aine täpne olemus ning kuidas suudavad need kaks küllaltki lihtsat meetodit lahjendamine ja loksutamine tekitada miinimumdoosi, mille puhul säilib tervenemisreaktsiooni vallandaja mõju, kuid millel puudub aineline mürgisus.
Tänapäeva võimsad mikroskoobid näitavad, et lahjendatud homöopaatilises aines pole säilinud ühtki molekuli algsest ainest. See asjaolu tuuakse mängu iga kord, kui keegi püüab paljastada homöopaatia võltsteooriat. Tavaliselt otsustab uurija testida homöopaatilist ainet ning saadab selle laborisse, et teada saada, mida see endas sisaldab. Tulemus on alati sama – aines pole mitte midagi. Vähemasti mitte midagi füüsiliselt mõõdetavat.
Oma eluajal puudusid Hahnemannil vahendid, mis oleksid tal tänapäeval. Ta sai töötada ainult katses osalejatega, ning hiljem, kui tema ained olid korrektselt valmis ja tõestatud, ka patsientidega, et näha oma silmaga ainete põhjustatud muutusi üha uuesti.
Neil päevil puudus