Seega ravime inimesi, patsiente, kui tervikuid. Ravime sümptomeid neist kõigepealt lugu pidades ja mõistes, et nad esinevad põhjusega. Seejärel toimime reageerivalt, määrates ainet, mis tekitaks tervel inimesel sellise sümptomite üldpildi, mis patsiendil juba esineb. Just see moodustab homöopaatilise meetodi ja praktika keskme. Kutsume seda sarnasuseks. Tegemist on ravipõhimõttega, millega Hahnemann kujundas meditsiini täielikult ümber. Tegemist on ravipõhimõttega, mis pärineb Hippokratese ajast.
Hahnemann tutvustab meile homöopaatia mõistet paragrahvis number 24:
Niisiis ei jää peale homöopaatia ühtki teist ravimeetodit, mis pakuks haiguste korral abi. Homöopaatias otsitakse ainet haigusseisundi sümptomite üldpildi järgi ning arvesse võetakse haiguse algset põhjust (kui see on teada) ja selle juurde kuuluvaid asjaolusid – otsitakse ainet (kõikide ainete hulgast, mille toimed on välja selgitatud tervete inimeste peal) millel on jõud ja suundumus kutsuda esile kunstlik haigusseisund, mis sarnaneb kõige enam käsiloleva haigusseisundiga.
Homöopaatiline ravimeetod seab meile mitmeid nõudmisi. Esiteks peame mõistma haiguse mõnevõrra subjektiivset olemust ning teadma, millal ravida ja millal mitte. Samuti peame mõistma, et ravitsejad astuvad patsiendiga partnerlusse, mille käigus panustab kumbki juhtumisse oma teadmisi.
Teiseks ei tohi me eales laskuda juhtumi draamasse ega lubada endal ravida haigust, mitte haigusega inimest. Lõppude lõpuks tekitab haigusseisundit patsiendi reaktsioon vallandajale. Mismoodi on siis võimalik käsitleda ükskõik millist haigust mõnel muul viisil, kui mitte ravides haiguse all kannatavat inimest?
Kui tahame olla ühtaegu ravitsejad ja homöopaadid, peame järgmiseks õppima vaatama haiguse sümptomite tervikpilti. Peame mõistma, et ükski haigus ei eksisteeri vaakumis, ükski valusümptom ei saa eksisteerida inimorganismis ilma muude sümptomite kohaloluta. Peame õppima mõistma iga patsiendi sümptomeid, nende põhjuseid, muutusi ja kulgu. Peame mõistma, mida tähendab tervislik seisund selle konkreetse patsiendi jaoks ja kuidas seda saavutada. Peame õppima, millised muutused peavad aset leidma patsiendi mõistuses, kehas ja hinges, et ta saavutaks seisundi, mida peab terviseks.
Veelgi enam, peame õppima kuidas tekitada patsiendil paremat tervislikku seisundit, kui tal oli algselt meie juurde tulles. Liigagi tihti jätavad allopaadid oma patsiendid olukorda, mis erineb lihtsalt algsest seisundist, millega arsti juurde mindi. Mõnel juhul võib erinevus tähendada üldiselt halvemat seisundit, kuid seisundi muutust peetakse kordaminekuks.
Seega tuleb meil ravitsejate ja homöopaatidena aidata patsiendil tervis uuesti defineerida – jõuda eesmärgini, mis on kõrgemal patsiendi esialgsest kavatsusest. Mitmed meist seavad patsientidena väga lühinägelikke eesmärke. Tahame lihtsalt, et valu lõpeks.
Tõepoolest pole paljud meist kunagi kogenudki perioodi, mil oleksime võinud ausalt öelda, et oleme täiesti terved. Meil tundub alati midagi viga olevat. Näime alati mõne piirangu all kannatavat. Sellisel juhul võib olla ravitseja rolliks võimaldada patsiendil näha, et ta võib täielikult terveneda ja elada oma elu vabalt. Homöopaadi pakutav uus definitsioon peab aga alati olema esialgsest eesmärgist suurem ja mitte kunagi ei tohi leppida millegi vähemaga.
Kui ravi vajadus ja eesmärk on paika pandud, peavad ravitseja ja homöopaat töötama patsiendi sümptomite tervikpildiga ja määrama aine, mille toimeväli sobitub kõige paremini käsiloleva haigusseisundiga. Samuti peab homöopaat oskama valida aine potentsi. Aine kasutamisel peab tekkima kunstlik haigus, mis on pisut tugevam ja intensiivsem kui käsilolev loomulik haigusseisund. Sel juhul suudab aine loomulikust haigusest vabaneda.
Samas pidage meeles, et homöopaatiline meetod on reaktsioonimeetod. Aine tööks on toimida vallandajana. Kui keha immuunsüsteem reageerib ainele võrdselt ja vastupidiselt, tekitab reageerimise jõud haigusseisundi asemele tervise seisundi. Selline on homöopaatilise meetodi lihtsustatud tööpõhimõte.
Aine määramise meetodid
Homöopaatilise aine määramine on sama ainulaadne meetod kui homöopaatiline ravi, kuigi ravitseja võib kasutada soovi korral kindlasti ükskõik millist tänapäevast meditsiinitesti või haiguse diagnoosimise viisi.
Kui homöopaat kogub objektiivselt ja subjektiivselt meeskonnalt kokku kõikvõimaliku teabe, moodustab ta sümptomite terviku põhjal sümptomipildi. Teavet täiendatakse sümptomite repertooriumit kasutades (vt akuutse juhtumi võtmise ja ravi peatükk) ning sobitatakse lõpuks infoga, mida on eelnevalt tõestamise käigus iga homöopaatilise aine kohta kogutud. Viimaks valitakse välja üks aine. Valimise hetkest alates kirjeldatakse juhtumit (ja tavaliselt ka patsienti) määratud ainest lähtuvalt. Seega võib ravitseja lausuda, et juhtum on “tõeline Phosphorus’e ainepilt” või patsient on “tõeline Nux vomica tüüp.”
Sellist protsessi tuntakse aine määramisena ning meetod eristab homöopaatiat teistest meditsiinivormidest. Juhtumile antakse nimi seda raviva aine järgi. Kui aine puhul peab tegema muudatusi, muutub ka juhtumi nimi.
Ühe konkreetse olukorra puhul määratakse aine haigusest lähtuvalt. Enamasti tehakse seda nakkushaiguse puhul, mis mitmekordistab juhtumite arvu kiiresti. Sellist olukorda tuntakse epideemiana. Epideemia korral esineb muutuse vallandaja, mis töötab selle mõju alla langevate inimeste kahjuks. Veelgi enam, tegemist on vallandajaga, mis avaldab mõju väga paljudele inimorganismidele, vast isegi enamikule organismidele. Seetõttu tuleb sellises olukorras käsitleda tervet kogukonda üksikisikuna.
Tegemist on suure hulga inimestega, kelle üle haarab haigus võimust üsna lühikese aja jooksul. Olukord võib olla väga tõsine ja võimalik, et isegi surmav. Tuleb leida sümptomite rühm (kõhklen kasutada terminit tervik), mis on suurima arvu juhtumite puhul kõige tavapärasem ja ravida inimesi selle valimi sümptomite põhjal. Neid sümptomeid kutsutakse “üldisteks” või “absoluutseteks” sümptomiteks, kuna nad on igal konkreetsel juhul rühma kuulujate seas levinud. Asjaolu, et kõik meist kogevad kergemaid sümptomeid, tähendab, et üldiste sümptomite kasutamine patsientide ravimisel ei ole tugevaim raviviis, kuid epideemia puhul on see parim võimalik meetod. Ei saa isegi öelda, et tegemist on ehtsa homöopaatiaga, sest meil ei ole aega üksikuid juhtumeid võtta või nende puhul teatmekogusid kasutada, kuid kliiniline kogemus on näidanud, et ressursside piiratuse korral on see tihti parim, mida saame teha.
Vastab isegi tõele, et igal sügisel, kui esimesed patsiendid haigestuvad grippi, jagavad praktiseerijad üksteisele oma leide, kindlustamaks seisundi puhul enim soovitatud aine või ainete olemasolu mitme erineva potentsiga.
Kiiresti levivate epideemiate korral võib öelda, et diagnoosimine räägib haiguse, mitte patsiendi kasuks. Kuid tegelikult peaks ütlema, et haiguse diagnoosimine räägib üldise rahvastiku, mitte selle üksikute liikmete kasuks.
Kui kõrvalepõige epideemiate käsitlusest ja ravist kõrvale jätta, võib öelda, et klassikalise koolkonna homöopaat ei diagnoosi kunagi haigust. Haiguse nimetus ei anna homöopaadile vajalikku teavet. Tõepoolest võib see meid hoopis eksitada, sest kord juba haigusele diagnoosi andes on meil suurem kiusatus ravida haigust, mitte patsienti.
Allopaatilise meditsiini puhul on haiguse diagnoos nii oluline, et õige diagnoosi andmisega paneb arst paika ka kohese tegevuskava. Oluline on ravida kõiki haigusi – vähk on suurepärane näide – kindla ründeplaani järgi ning allopaat tunneb, et kordaläinud diagnoosiga on pool tööst juba tehtud. Samas homöopaat leiaks, et haiguse diagnoos võib tekitada ainult kiusatust valida automaatselt “vähi ravim”, kui see oleks ainult võimalik, ja külvata patsiendi mõistusesse vaid paanikat. (Patsient on terviklik olend ja kõik, mis põhjustab paanikat mõistuse tasandil, häirib ka keha. See on aga viimane, mida patsient sel hetkel vajab.)
Nii nagu patsiendi ja sümptomite käsitlus on allopaatias ja homöopaatias vastandlikud, on seda ka diagnoosimise meetodid. Tänapäeval näeme, kuidas järjest enam homöopaate diagnoosib juhtumit viisil, mida võiks kutsuda