Armastus Genfi järve ääres. Bella Swanlake

mul kõik hästi läheb, viskan ka talle mündi, plaanis Denise. Mängib ta ju tõepoolest kenasti.

      Kauplus oli tühi. Müüjatar igavles laua taga. Kui Denise sisenes, tõstis ta pilgu tulijale.

      “Mida soovite, mademoiselle?”

      Denise selgitas talle ja nad hakkasid kahekesi sobilikku riietust valima.

      Selles vormis tuleb töötada terve päev ja mind hakkavad jälgima sajad silmad, sellepärast pole mõtet kiirustada, tuleb valida parim sellest, mis on mugav, praktiline ja ilus, mõtles ta, ja piinas müüja täitsa ära. Kuid poest väljudes oli tal suurepärane tuju – ta oli suutnud endale valida just selle, mida ta tahtis.

      Saksofonistist möödudes ta peatus. Noormees mängis just Armstrongi “Saint Louis Blues’i”.

      Denise surus käe tormakalt kotti ja tõmbas välja rahatasku. Saksofoni vutlarisse lendas kahefrangine münt.

      Las tal veab, nii nagu minulgi, mõtles Denise ja ta kiirustas bussipeatuse poole.

      Peatusesse sisenes just Prantsusmaalt naasnud buss. Genfis töötab palju inimesi naaberriigist Prantsusmaalt. Nad sõitsid hommikul siia ja õhtul pöördusid tagasi. Sellepärast oli buss praegu praktiliselt tühi.

      Denise istus mugavalt esiistmele, surus tugevasti enda vastu kilekotti riietega ja süvenes tuttava ümbruse vaatamisse. Marche’i tänav oma kallite poodidega. Lioni Krediidipank, terve rida Araabia pankasid, mis juba paarkümmend aastat olid Genfi lahutamatu osa, nagu ka nende tõmmud kliendid Saudi Araabiast, Bahreinist, Katarist ja Kuveidist. Hotell Du Rone – noobel eluase tähtsatele välismaistele delegatsioonidele, kes tulid Genfi rahvusvahelisele konverentsile või läbirääkimistele. Maitsetu Bruni mausoleum, täpsemalt hertsog Karl II Braunschweigi ekstravagantne hauakamber, mille hertsog oli endale püstitanud juba kakskümmend aastat enne surma, nõudes, et epitaaf tema haual oleks sama mis Scaligeri haual Itaalias Veronas. Selle kasutamist pidi ta kaua ootama.