Aga mida selga panna? Kui midagi uhket, siis ei mõisteta, milleks mulle lihtsa ettekandja töö. Liiga tagasihoidlikult riietudes aga ei osutata mulle piisavalt tähelepanu ja sellele kohale võetakse keegi teine.
Denise lähenes sisseehitatud peegeluksega kapile. Ta valis kaua ja võttis lõpuks riidepuult otsustavalt helesinise siidist seeliku koos valge lühikeste varrukatega pluusiga. Proovis. Justkui sobiks. Pidulik, samas tagasihoidlik, mõtles ta.
Jalga pani ta uued valged kõrge kontsaga kingad, õlale riputas seeliku värvi helesinise nahast koti ja läks uuesti peegli ette. Nähtuga rahule jäädes naeratas ta oma peegelpildile ja pöörates järsult kontsadel ringi, väljus korterist.
Kuulnud koputust kabineti uksele, lausus restorani Järve Pärl omanik monsieur Jean Jobelle karmilt: “Sisse!”
Sisenes tütarlaps, kelle välimus vastas täielikult monsieur Jobelle’i esteetilistele nõudmistele, mida ta inimsoo kaunimale poolele esitas – noor, veetlev, pikka kasvu, sportliku kehaehitusega ja, mis peamine, tal olid luksuslikud heleda kastani värvi kuldse läikega juuksed.
“Ma olen Denise Delacroix. Määrasite mulle intervjuu kella kolmeks.”
Monsieur Jobelle võpatas kergelt.
“Mis, kas teie tahate ettekandjana tööd leida?” imestas ta. “Ja teil pole mingeid ambitsioone?”
Mees vaatas tähelepanelikult neiu hallikassinistesse silmadesse.
“Kui ausalt öelda, siis ambitsioonid mul on,” vastas Denise tagasihoidlikult. “Tahan teie juures töötada, suvel aga astuda hotellimajanduse instituuti.”
Kuid oma muudest plaanidest otsustas ta vaikida.
“Ja mida arvavad sellest teie vanemad?” jätkas omanik ülekuulamist.
“Minu vanemad hukkusid lennukatastroofis kaks aastat tagasi.” Denise silmad muutusid kurvaks. “Kuid minu vanem õde kiitis selle mõtte heaks ja peab seda mõistlikuks.”
Nüüd on selge, miks see olevus selle sammu ette võttis, mõtles monsieur Jobelle ja temas ärkas kaastunne. Pärast vanemate surma tema eluline ja ilmselt ka finantsiline olukord muutus ning ta vajab lihtsalt raha. Raha õppimise jaoks.
“Aga milline on teie töökogemus?” küsis monsieur Jobelle palju pehmemal toonil.
“Ma lõpetasin peaaegu teie restorani vastas asuva kolledži Lausanne’i tänavas,” alustas Denise. “Alati, kui me organiseerisime heategevuslikke lõunaid vanuritele ja invaliididele, aga seda juhtus, uskuge mind, üsna sageli, töötasin ma ettekandjana. Loomulikult ma mõistan, et seda on sellise suurepärase restorani jaoks vähevõitu, kuid… küll ma õpin.” Nende sõnade juures monsieur Jobelle noogutas heakskiitvalt.
Denise vaatas mehele usaldavalt silma.
Mu jumal! Milline veetlev olevus! Tundub, et muutun sentimentaalseks. Tähendab, vananen, mõtles restorani omanik. Valjusti aga lausus:
“Teie õnn, et algab suvine turismihooaeg. Külastajate hulk on meeletu ja me vajame tõepoolest ettekandjaid. Ma ei hakka rääkima, mida on vaja teha, sellest räägib teile vanemkelner.”
Monsieur Jobelle vajutas nupule ja kamandas:
“Claude Agossa, minu juurde!”
Minuti möödudes sisenes kabinetti pikk, sihvakas, kelneri riietuses umbes kahekümne viie aastane mustanahaline.
“Saage tuttavaks, see on Claude Agossa, meie vanemkelner, aga see on meie uus ettekandja Denise Delacroix,” tutvustas neid monsieur Jobelle teineteisele.
Aru saanud, et kaunis tütarlaps pole mitte klient, vaid kolleeg, see tähendab samal tasemel, naeratas mustanahaline sõbralikult, paljastades seejuures oma tugevad lumivalged hambad.
“Väga meeldiv.”
“Minul samuti,” vastas Denise viisakalt.
“Claude, Denise’il puudub suurem töökogemus. Ma võtan ta, kuidas öelda, oma vastutusel ja seetõttu palun sul ta oma šefluse alla võtta ning talle ettekandja tööd õpetada. Said aru?” teatas ülemus karmilt.
“Jah, monsieur, sain kõigest aru.”
“Muide, Denise,” jätkas monsieur Jobelle. “Claude on möödunudaastase Genfis toimunud kelnerite konkursi võitja. Loodan, et ta on teile hea õpetaja. Hakkan ka ise tähelepanelikult teie tööd jälgima, sest, kordan, võtan teid oma isiklikule vastutusele. Meie asutuses kehtib range kord. Kuid iga töötaja initsiatiivi, mis aitab kaasa restorani heale käekäigule, tunnustatakse. Nii materiaalselt kõikvõimalike preemiatega kui ka liikumisega karjääriredelil. Kas pole nii, Claude?”
Ta vaatas mustanahalise poole.
“Just nii, monsieur Jobelle,” vastas too kuulekalt. “Möödunud aastal olin ma lihtne kelner, aga pärast võitu konkursil sain kohe vanemkelneriks. Tänu teile, monsieur.”
Monsieur Jobelle kortsutas kulmu.
“Palun, ilma meelitusteta. Tead ju, et ma neid ei armasta.”
Ta rehmas käega.
“No nii, minge nüüd. Tööle tuleb Denise homme, kell kaheksa hommikul. Ta töötab terrassil, teenindab hommiku- ja lõunasööke. Kolm päeva tööl, üks vaba. On selge?”
“Jah, monsieur,” pahvatasid Denise ja Claude üheaegselt.
“Siis on kõik. Teile, Denise, peab veel vormiriietuse otsima. Claude aitab.”
Monsieur Jobelle naeratas ja noogutas, andes sellega märku, et audients on lõppenud.
Noored väljusid koridori.
“Ma vaatan, et sa võlusid meie peremehe lausa ära!” lausus Claude vaimustunult. “Pole teda kunagi nii järeleandlikuna näinud.”
“On ta siis nii range ülemus? Mulle tundus ta üsna heasüdamliku vanainimesena,” kirtsutas Denise nina.
“Ära teda kunagi vanaks nimeta,” ehmatas Claude, “muidu satud pahandustesse!”
“Ei nimeta, ei nimeta,” rahustas teda Denise.
Claude vaatas teda tähelepanelikult.
“Siis on hästi. Aga nüüd mine vormi järele. Kauplus asub Marche’i tänavas kesklinnas.”
Ta võttis paberilehe, sirgeldas sinna aadressi ja ulatas paberi Denise’ile.
“Maksad ise, aga võtad tšeki ja raha annab kassapidaja sulle homme tagasi. Aga kingad… Kingad ostad oma raha eest. Naised räägivad, et kõige paremini sobivad täistallaga, et siis väsivad jalad vähem. Mina seda eriti ei jaga. Võid ise nendega nõu pidada.”
“Oi,” rõõmustas Denise, “mul on just ühed sellised täistallaga kingad, nii et pole vaja kulutada.”
“Niisiis, homseni. Ootan sind homme kell kolmveerand kaheksa. Ära siis hiljaks jää! Vahetad riided ja hakkad minu järel käima ning tegema kõike seda, mida minagi. On selge?”
“Selge,” vastas Denise lõbusalt.
“Arvan, et meie koostöö laabub ja me saame sõpradeks,” ütles Claude lahkumisel ja sirutas talle käe.
Denise väljus restoranist ja suundus bussipeatusesse.
Kui suurepärane päev täna on! mõtles ta bussis istudes. Mul õnnestus see! Õnnestus!
Buss sõitis vilkalt edasi – Genfis on busside jaoks vabastatud parem sõidurida, millel keegi teine ei tohi sõita. Ja isegi siis, kui autod tipptunnil ummikutes vaevlevad, kulgeb linnatransport graafiku kohaselt.
Ja oligi tuttav peatus Marche’i tänaval. Ta väljus bussist ja vaatas ringi. Kauplus oli päris lähedal. Suurepärane! Surudes lehekese aadressiga peopessa, liikus Denise edasi.
Marche’i tänava nurgal tubakatarvete firmakaupluse ees seisis noor muusik ja mängis saksofoni.