Ja Catherine asetas kannatamatult oma taldrikule suure tüki torti, mida noorem õde talle nii heldelt oli lõiganud.
Vihm läks tasapisi hõredamaks ja Genfi katnud pilvekardin muutus auklikuks. Aknast välja vaadates hakkas kõigepealt silma Püha Peetri kirik teisel pool jõge, kerge ja habras keset sädelevat vihmahoogu. Seejärel joonistusid välja teisedki ehitised, mille katustelt voolas vesi. Tundus, et linn oli jälle uputusest pääsenud, kuigi veetulv täitis endiselt tänavaid. Kuid siis välgatas ootamatult valgus – vihmavalingust murdis läbi päikesekiir.
Selles kvartalis, kus asus Denise’i maja, enam ei sadanud. Vihma kallas endiselt vasakul kaldal, vanalinnas, kaugel äärelinnas. Paremat kätt kerkis taevasse vikerkaar. Selle järel, kuidas valguskiir laienes, muutus horisont nagu lapse akvarellil iga pintslitõmbega roosamaks ja sinisemaks.
“Mida sa tegema hakkad, kui kolledži lõpetad?” tundis Catherine huvi, võtnud esimese suutäie oma lemmikmaiust. “Kas astud kohe hotellimajanduse instituuti?”
“Olen sellele mõelnud küll,” venitas Denise ja raputas oma helepruunidest juustest hobusesaba. “Kuid just äsja tegid sa mulle sellise kingituse, Catherine! Ma oleksin võinud alustada muretut tudengielu millelegi mõtlemata. Tänu sinule, kallis õeke, muutub aga mu hotell kaugest unistusest lähedaseks reaalsuseks.
Ma pean olema hea juht. Teadma kõike ja kõigesse süvenema. Kas teha sinna väike restoran? Ja kui, siis millise köögiga? Kunagi unistasin, et minu hotellis pakutaks kõige isuäratavamat ja maitsvamat toitu. Aga nüüd sind vaadates mõtlen, et võib-olla palgata sinna veel ka kondiiter, et teha samasugust foret noire’d? Ja siis hakkad sina, õeke, sageli siin käima ja minu hotellis peatuma. On ju vahva?”
Denise pöördus Catherine’i poole. Ta silmad särasid rõõmsalt. Norutamisest polnud jälgegi. Ah, noorus, noorus! Ainult siis on võimalikud sellised kiired üleminekud kurbuselt rõõmule.
“Üldiselt tuleb kõike hästi kaaluda ja rehkendada. Arvan, et ainult õpingutest instituudis ei piisa. Vaja on ka praktikat,” märkis Denise asjalikult. Ta tõusis otsustavalt ja hakkas mööda tuba sammuma. “Ma alustan vist restoranist. Heast. Väga heast. Töötan seal ettekandjana, uurin personali, sean sisse kontaktid kokkadega, uurin, kuidas töötab restoran seestpoolt: kuidas valitakse veine, toiduaineid, mismoodi koostatakse menüüsid, kuidas kujundatakse laudu jne. Arvan, et aastakesest mulle piisab. Seejärel aga lähen hotelli koristajaks. Ja kui ma kunagi hotelliomanikuks saan – ma tunnen nüüd, et saan –, siis ei peta mind ükski ettekandja, kokk ega toateenija. Ma tunnen nende köögipoolt. Mis sa arvad?”
Catherine vaatas õde tähelepanelikult.
“Oma üheksateistkümne eluaasta juures oled sa väga praktiline ja ettenägelik. Sellise rahaga, mis sul olema saab, peabki selline olema – ettevaatlik, kannatlik, kogenud. Ja üldse, ma toetan su ideed igati.”
Ta naeratas.
“Aga nüüd anna palun mulle veel üks tükk torti. Ja värsket kohvi, oskad seda nii suurepäraselt valmistada!”
Denise hakkas naerma ja võttis laualt läikimahõõrutud hõbedase kohvikannu, mis mäletas veel nende vanaema.
“Oh sind maiasmokka küll! Aga komplimendi eest aitäh! Kohvi valmistan ma Muhamedi retsepti järgi – mäletad, isa salongis töötas marokolasest kojamees? Tema õpetaski mind maitsvat kohvi valmistama.”
Mõlemad vaikisid hetkeks. Seejärel läks Catherine Denise’i juurde ja embas teda.
“Kuni me koos oleme ja teineteist aitame, on vanemate kaotuse valu kergem taluda.”
“Jah, kuni me koos oleme,” kordas Denise kajana. “Me ei unusta neid kunagi. Nad olid meil suurepärased. Eks ju?”
Kui Antoine abikaasale järele tuli, et teda Lausanne’i viia, leidis ta õed erakordselt mõtlikena, silmad nutust punased. Kuid perenaisele kohaselt pakkus Denise Antoine’ile kohvi ning juustu, mis ta teadis mehele väga maitsvat.
“Meil on ka foret noire’ torti,” venitas ta süüdlaslikult. “Kuid…”
“Kuid järel on vaid üks tükike,” lõpetas Catherine tema eest.
2. peatükk
Kuu aja pärast lõpetas Denise kolledži ja hakkas otsekohe endale tagasihoidlikku ühetoalist korterit otsima. Nii nagu õde oli ennustanud, leidus see korter samas majas, kus ta seni oli elanud. Väike elutuba, kuid see-eest ruumikas köök. Väga hea ühele inimesele, otsustas Denise.
Palju aega võttis vanemate korteri ja antiikmööbli müük. Endale jättis Denise vaid kõige armsamad asjad: diivani ja ühe tugitooli, väikese ümmarguse laua nelja tooliga, vanaaegse tammepuidust voodi ja nikerdatud tammepuhveti kööki.
Vana korteri müük ja uue ost, samuti lahkumine vanematest jäänud varast osutus Denise’i jaoks küllaltki vaevanõudvaks tegevuseks, mis võttis palju aega ja jõudu. Kuid üheksateistkümnese jõud taastub kiiresti. Ja tulemus ületas kõik ootused: mööbel ja vanad esemed tõid sisse rohkem raha, kui Denise oli arvestanud. Peaaegu Genfi kesklinnas asuva korteri müüs ta kahe päeva jooksul väga soodsa hinnaga. Saadud raha pani Denise oma arvele panka. Koos vanemate hukkumise järel saadud kindlustusega piisas sellest summast väikese, tagasihoidliku hotelli ostmiseks.
Nüüd tuli Denise’il, vastavalt vanema õe poolt heaks kiidetud plaanile, töökoht leida. Siingi tal vedas. Vaevalt oli ta Tribunede Genève’i avanud, kui ta leidis sealt kuulutuse, et restoranis Järve Pärl on vaja ettekandjat. Ta tõmbas kuulutusele punase vildikaga joone ümber ja puhkes õnnest naerma. Kas tõesti on tema elu must ajajärk läbi ja nüüd saavad kõik unistused teoks?
Järve Pärl… Just see restoran, mis asus Mon Repos’ pargis, oli tema lemmik, kuigi nad olid vanematega seal vaid ühe korra söömas käinud. Ent väga pidulikul puhul – Denise sai kümneaastaseks. Aga kohvi suveterrassil suurepärase vaatega järvele oli ta joonud palju kordi ja mäletas hästi, kuidas see toimus.
Ta oli alati valinud kõige parema laua, võttis istet, ning kohe tuli tema juurde koolitatud ettekandja korralikult triigitud vormis, ees väike valge põlleke. Ta naeratas ja uuris sõbralikult, mida mademoiselle soovib. Denise tellis harilikult kohvi piimaga.
Otsekohe toodi talle tassike kuuma aromaatset jooki, tilluke piimakann ja paar tükki suhkrut. Milline õndsus! Denise jõi kohvi väikeste lonksukestega ja hajameelselt, kuid võitja ilmel jälgis möödakäijaid. Suvel oli neid pargis palju. Kuuldus mitmekeelseid kõnekatkeid.
Suvel tõmbas Genf ligi tuhandeid välismaa turiste. Restoranist möödus salk jaapanlasi lühikestes pükstes ja kohustusliku panamaga, õlal rippumas kõiksugu fotovarustust. Helevalges riietuses jalutasid mööda araablased oma naiste saatel, kes olid riietatud pikkadesse, eelistatult hallides toonides rõivastesse, ning nende sümpaatsed lapsed, kellele veel oli lubatud mõningad kehaosad katmata jätta. Araablased tulid Genfi, kus sel ajal oli kolmekümnekraadine soojus, et jahutada end nende viiekümne-kraadisest.
Hoolitsetud Ameerika prouad helesiniseks või roosaks värvitud juustega ohkasid vaimustatult, nähes kuulsat purskkaevu, mille juga keset Genfi järve ulatus tohutult kõrgele. Purskkaevust oli ammu saanud Genfi sümbol, kuid kohalikud elanikud, kelle hulka arvas end ka Denise, tegid näo, et ei pööra sellele tähelepanu – purskkaev, ja mis siis? Kuid kuumal päeval, istudes Järve Pärli terrassil tassikese kohviga, imetles Denise tahtmatult pisikestest tilgakestest koosnevat seina, milles purunes ja tuhandetes tulukestes lõõmas päike.
Seejärel liikus tema pilk laisalt järve vastaskaldale, kus asus Rooside park. Pisut vasakule jäi väga rikaste inimeste villade rajoon. Järve eenduval neemel asus Hermanse’i linnake oma suurepäraste kunstigaleriidega, aga edasi tuli juba Prantsusmaa. Ja paljude Prantsuse linnakeste hulgas imepärane kuurort Evian. Kõige selle kohal kõrgus suursugune Mont Blanc, mille tipud on isegi suvel alati kaetud lumega. Milline ilu!
Siinkohal