Armastus Genfi järve ääres
1. peatükk
“Oh sa mu kaunike! Oled õide puhkenud! Tähendab, Genfi on saabunud kevad.”
Denise puudutas hellalt õrnroosasid õielehti. Just nende, justkui vahaga kaetud tulbisarnaste õite pärast nimetatigi puud tulbipuuks. Magnoolialiste hulka kuuluvate puude kodumaa on Hiina, kuid viimasel ajal olid need väga populaarseks saanud ka Euroopas, kus neid haljastuses üsna palju kasutatakse. Kevadel ei suuda imeliste valgete, kreemjate, roosade või lillade õitega puhmastest keegi ükskõikselt mööduda.
Denise Delacroix armastas just seda, pisikesele õrnroosale pilvele sarnanevat puud, mis kasvas väikesel kõrgendikul Genfis Mon Repos’ pargi värava juures. Jumal küll, tundub, nagu oleks ema alles hiljuti toonud teda, väikest tüdrukut, sellesse kuulsasse parki põõsa õitsemist vaatama.
Vaene ema! Vaene isa! ohkas Denise kibedalt.
Kaks aastat tagasi olid tema vanemad saanud Bodeni järve kohal lennuõnnetuses surma, kui pöördusid tagasi oma vanemate juurest Saksamaalt. Denise ja tema õde Catherine jäid orvuks. Nende suur, Amati tänavas asuv antiikse mööbliga sisustatud korter, mis oli ostetud juba vanavanaema ajal, muutus kohe kõledaks. Ei kostnud enam ema, madame Amanda Delacroix’, kes töötas lasteaias ja õhtuti kodus oma väikeste hoolealuste elust lustakaid lugusid rääkis, lõbusat naeru. Ei põrisenud isa, monsieur Claude Delacroix’, Lausanne’i tänava autosalongi omaniku bassihääl.
Pärast kohtuistungit sunniti Saksa lennukompaniid, kelle lennuk selle õnnetuse oli põhjustanud, hukkunute peredele välja maksma kopsaka kompensatsiooni. Seeläbi said Denise’ist ja tema õest Catherine’ist varaliselt hästi kindlustatud tütarlapsed. Kuid mida tähendab raha, olgugi üsna suur, võrreldes kõige lähedasemate ja kallimate inimeste kaotusega? Peaaegu mitte midagi. Lisaks sellele läks Catherine pärast Genfi ülikooli lõpetamist mehele. Tema mees Antoine Duhamel, pikk nägus meesterahvas, töötas ärijuhina Lausanne’i suurimas kaupluses Grand Passage.
Catherine kolis mehe juurde. Ja kuigi Lausanne’ist Genfi on vaid kaheksakümne kilomeetri ringis, tundis Denise pärast õe lahkumist end veelgi üksildasemana. Õed olid teineteisesse väga kiindunud. Catherine’i peeti nende pere iluduseks – heledapäine, sinisilmne ja sihvakate jalgadega neidis ei ajanud hulluks mitte ainult Genfi ülikooli üliõpilasi, vaid enamikku mehi, kes teda kord näinud olid.
Denise ennast nii silmapaistvaks ei pidanud. Ja ta ei suutnud mõista, miks mehed teda viimasel ajal pika pilguga saatma olid hakanud. Denise oli õest pikem, juuksed polnud tal heledad, vaid kuldse varjundiga helepruunid, silmad hallikassinised, mis vihastades omandasid metalse läike, ja lohukesed põskedes. Kui Catherine oli naiselikum, siis Denise sportlikum. Kolledžis harrastas ta tõsiselt võrkpalli, hommikul jooksis tund aega järve ääres, aga talvel tegeles mäesuusatamisega, nagu enamik Šveitsi inimesi. Tänu vanematele hakkas ta seda ala harrastama juba kolmeaastaselt. Kuid milline Šveitsi elanik ei sõidaks mäest alla juba vaat et beebieast alates! Ega siis šveitslaste üle ilmaasjata naljatata, et nad juba sünnivad, mäesuusad jalas.
Vanemad olid neid Catherine’iga viinud Saint-Cergue moodsasse kuurorti, mis asub kõrgel mägedes, ainult kahekümne kilomeetri kaugusel nende kodust. Kuurort pole populaarne mitte üksnes oma asukoha ja Genfi läheduse pärast, vaid ka seetõttu, et peale suurepäraste mäesuusa-trasside on seal ka erinevad murdmaasuusatamise rajad.
Veetnud terve päeva värskes õhus ja hullanud mäenõlvadel, oli mõnus koos perega hotelli naasta ning süüa õhtuks tulist raclette’i ja suurepärase maitsega lihatoitu nimega chateaubriand.
Istudes vanematega restoranis, unistas noor Denise, et saab kunagi mägihotelli omanikuks ja tema juures hakkavad aega veetma rõõmsad punapõsksed suusatajad. Kasvanud suuremaks, unistus hotellist Saint-Cergue’s või mõnes teises moodsas kuurordis ei kadunud, vaid võttis reaalsema kuju.
Kuid siis juhtus õnnetus – vanemad hukkusid. Denise ei kujutanud ette, et nende kaotust on nii raske üle elada. Kuidas elada edasi? Mida teha? Kust leida toetuspunkt, mis aitaks? Kuidas leida õige tee, et midagi elus saavutada? Ta on ju veel nii noor! Üheksateist – on seda siis palju? Vahel tundis Denise end mahajäetud kassipojana, kes nii väga hellust vajab, lihtsalt, et keegi teda silitaks… Vahel tundus talle, et elu, nii rõõmus ja õnnelik, kerge, korrastatud elu hoolitsevate vanematega oli lihtsalt uni, millest ta äkki ärkas… täiskasvanuna.
Kõik on möödas. Ees on vaid tühjus ja üksindus, ütles ta vahel endale õhtuti, kui akna taga sadas vastikut sügisvihma ja suures, nii tühjaks jäänud korteris kajasid vastu vaid omaenese sammud.
“Kas unistad ikka veel oma hotellist?” küsis ükskord nooremat õde külastama tulnud Catherine.
Akende taga valas jälle vihma. Sadas hooti, jämedate niredena, kustutades aeg-ajalt vastaskalda siluetti. Taevas oli porihall ja madalad pilved liikusid itta, Berni ja Oberlandi poole.
“Seda küll, kuid nüüd on see vaid unistus,” vastas Denise kurvalt.
“Miks siis? Oled ju kangekaelne ja võid elus kõike saavutada, kui tahad.”
“Vaata…” kõhkles Denise.
“Noh, räägi, räägi!” käis Catherine peale.
“Asi on selles, et vahepeal on olukord muutunud ja mulle mitte soodsas suunas. Kahjuks!” ohkas Denise. “Hotellide hinnad on märkimisväärselt kerkinud.”
“Aga see raha…” kurvad mälestused tulvasid üle Catherine’i ja ta silmad täitusid pisaratega, “mis me pärast isa-ema surma saime, kas sellest ei piisa sinu unistuse täitmiseks?”
“Kardan, et nüüd enam mitte,” teatas Denise kurvalt.
Õed vaikisid kaua. Catherine mõtles millelegi, tema kulmud olid kipra tõmbunud.
“Kuid mingi väljapääs peab ju olema,” hüüatas ta lõpuks. “Kuule, aga kui sa vanemate korteri maha müüksid. See on ju sinu jaoks liiga suur…”
“Mõtlesin juba sellele,” tunnistas Denise. “Müügist saadud raha peame sinuga pooleks jagama, aga poolest summast on ilmselt ikka vähe…”
“Ei, ei!” katkestas Catherine teda otsustavalt. “Korteri suhtes oleme Antoine’iga kõik läbi rääkinud. Ja ta on minuga täiesti päri…”
“Mis suhtes?” vaatas Denise teda kahtlustavalt.
“Ära nüüd muretse, pisike!” püüdis Catherine teda rahustada. “Asi on selles, et me teenime Antoine’iga täiesti normaalselt. Elan temaga nagu vanajumala selja taga. Aga sina oled täiesti üksi. Oled mulle kõige lähem inimene, seepärast on õiglane, kui sa korteri ära müüd ja saadud raha oma arvele kannad. Loomulikult pead väikese osa kõrvale panema, et endale korter osta, võib-olla koguni samas majas.”
“Ma pole niimoodi nõus,” tõrkus Denise. “Raha pooleks.”
“Miks siis mitte?” käis Catherine peale. “Ma tahan, see tähendab, et me Antoine’iga tahame, et sa selle raha endale saaksid. Siis mingi aja pärast, kui kusagil tööle oled hakanud, võid säästa ja oma unistuse teostamiseks vajaliku summa kokku saada. Arvan, et ema ja isa seal,” ta osutas käega üles, “oleksid sellise lahenduse üle rõõmsad. Usu mind, õeke, kõik peavad meid, šveitslasi, väga ratsionaalseteks ja praktilisteks inimesteks. See on ka tõsi, kuid meil kõigil on süda ja minu süda ütleb mulle, et just selline lahendus on õiglane.”
Catherine läks Denise juurde ja embas teda. Mõlema silmi tungisid pisarad.
“Aitäh, õeke! Sa oled tõepoolest mu kõige parem sõber,” hüüatas Denise.
“Aga kas kõige paremale sõbrale pakutakse siin majas ka tassike kohvi?” teeskles Catherine solvunut. Ta ei osanud pikalt kurvastada ja nagu õnnelik abielunaine, eelistas elu üle rõõmustada.
“Jumal küll, loomulikult! Ja veel on mul muretsetud sinu lemmiktort. Käisin selle pärast spetsiaalselt Baci tänava kondiitriäris,” uhkustas Denise.
“Oi,” Catherine’i näole valgus naeratus, “selliseid hõrgutisi nagu Bacil, pole mitte kusagil mujal!”
“Kas isegi mitte Lausanne’is?” pilkas Denise.
“Isegi seal mitte. Baci kondiitripood on võib-olla parim kogu Šveitsis,” märkis tõsise näoga Catherine, kes ei mõistnud