REIDAR ANDRESON
TEISE PÄIKESE LAPSED
Reidar Andreson (1978) on hariduselt molekulaarbioloog ja hetkel Tartu Ülikooli teadur. Ta debüteeris märtsis 2013 ulmeajakirjas Reaktor lühijutuga «Ärkamine». Detsembris 2014 ilmus samas väljaandes ta lühipala «Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt». Lisaks võib J. J.
Metsavana ja Maniakkide Tänava uuest peatselt ilmuvast kogumikust «Duumioru lood» leida Andresoni loo pealkirjaga «Tema meeltes voolab jää».
Siinilmuva jutustuse «Teise päikese lapsed», mille tegevustik toimub samas maailmas, kuid enne «Ärkamise» sündmustikku, algversioon osales 2014. aastal kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel. Samast maailmast on autoril pooleli ka täispikk romaan.
«Ulmekirjanduse küüsi sattusin sarnaselt paljudele nn. «kolme vaala» – raamatusarjade Mirabilia, Põnevik ja Seiklusjutte maalt ja merelt – fantastiliste romaanide lugemise läbi. Eesti taassünni järel laienes valik tänu Varraku ja teiste tublide kirjastuste tõlgetele üsna tuntavalt ning hakkasid tekkima omad lemmikud. Eks hilisem suutlikkus võõrkeeles kirjandust tarbida aitas ulmemaitse kujunemisele hoogsalt kaasa,» märgib autor enesetutvustuses.
«Üheks mind enim mõjutanud autoriks on ilmselt Stanisław Lem. Mäletan, et «Solarist» lugedes valdas mind kohutav äng ja romaani lõppedes ei saanud nädal aega rahulikult koridorides liikuda.
Lemi «Eeden» hoiab mind senini enda kütkes, sest näen vahest praegugi unes neid veidraid tehasetaolisi moodustisi, mille otstarve arusaamatuks jääb. Minu jaoks olid need Põneviku sarjas ühtede kaante vahel ilmunud romaanid tõeliselt monumentaalne kogumik, mistõttu kosmoseulmepisikule pole tänini head vaktsiini leidnud,» tunnistab Andreson.
«Raamatu headust hinnatakse tihtipeale selle järgi, kas teda on hea ka teisel või enamal korral uuesti lugeda. Olen korduvalt sirvinud Clarke’i romaani «Linn ja tähed», Niveni «Rõngasplaneeti», Strugatskite «Väljasõitu rohelisse», Asimovi erinevaid Asumi-pildikesi, Bradbury «Marsi kroonikaid», Herberti «Düüni», Dicki «Kas androidid unistavad elektrilammastest?» ja Banksi «Mängurit».
Uuematest autoritest istuvad hästi ideederikas Alastair Reynolds, intriigiderohke George R. R. Martini fantaasiamaailm, muhe Jack McDevitt ning soojad Lois McMaster Bujoldi seikluslood,» loetles Reidar Andreson.
McDevitti ja Reynoldsi kõhedate, tontliku atmosfääriga ning süngetes toonides tulevikumaailmade robotimadinate mõjusid võib leida ka käesoleva Täheaja kaanelooks olevas jutustuses.
Asunduse uurija kontor oli väliselt tavaline kuubikujuline hoone, nagu kõik teisedki sel planeedil. Peamises ruumis seisid kulunud ilmega puust töölaud, nurgas kõrguv sideseade koos standardse arvutikonsooliga, mõned pehmed toolid elanike vastuvõttude tarbeks, meenetega täidetud riiulid ja pottides kasvavad kollased taimed. Antud asutuse traditsioonilist kuvandit silmas pidades kaunistasid seinu ebaharilikult lüürilised pildid ning ribistatud akende pragude vahelt immitsev lõõskav valgus lõikas ruumi mööblile kontrastseid triipe. Kontoritoolis istus Järelevalve vormis varastes 30-ndates aastates sihvakas pikemat kasvu heledate pikkade juustega ümara näoga naine, kes jalgu laual hoides mingi naljaka koha üle muiates mõnuga raamatut luges. Tema jumekat ilmet kaunistasid veetlevad tillukesed naerukurrud, pisikene suu koos lohukestega põskedes ja rohelised ilmekad silmad.
Mariel nautis neid segamatuid hetki, kui sai keskenduda kodustatud pehmete ogadega siillooma lõbustamisele või kirjandusmaailma põgenemisele ja ei pidanud oma kontoris kuulama surmigavaid aruandeid asunduse potentsiaalselt kahtlaste isikute tegevuste koha. Häda oli selles, et potentsiaalne ei osutunud pea kunagi reaalseks. Kõigest mõnekümne tuhande elaniku kohta tundus ka ühe uurija olemasolu kuidagi põhjendamatu. Täiesti vabalt oleks piisanud neist – küll suhtlustasandil – kohmakatest Järelevalve droonidest, kes näiliselt pelgalt oma kohaloluga suutsid asunduses korda hoida, sest pisiprobleemide lahendamise jaoks oli neil arukust piisavalt.
Ametipostiga Spesil ei saanud praegust olukorda võrreldagi. Mariel oli aastate eest ümbersuunamise uudise peale plikalikult rõõmustanud, kuna rajatavas asunduses ütles kohaliku Järelevalve uurija tervis üles ja sinna vajati uut tehnilise taibuga teenistujat. Ta lootis, et lehkavast koduplaneedist valgusaastate kaugusel asuvas uues koloonias pääseb lõpuks sellest rõhuvast politseiüksuse rutiinist. Ikkagi uus ja tundmatu mänguväli. Kohale jõudes selgus siiski, et kõik pole nii roosiline, kui esmapilgul paistab, sest igavamat ja turvalisemat kohta poleks ta muidu fantaasiarohke alateadvus suutnud halvimas unenäoski ette manada.
Sel pärastlõunasel jõudehetkel oli Mariel lõpetanud oma piiksuva lemmiklooma toitmise ja asunud parajasti raamatut lugema, kui vihaselt üürgav sideseade muidu idüllilise õhkkonna kildudeks purustas. Pahural ilmel sõidutas ta end toolil üle toa, et näha, milline järjekordne droonist tola tema tähelepanu nõuab. Üllatuslikult oli sideseansi nõudjaks märgitud Järelevalve planeediväline releejaam. See tähendas ilmselt, et keegi soovis peakorterist väga temaga ühendust saada. Igapäevane kommunikatsioon käis läbi asunduse sidemeeste filtri, kuid praegusel juhul oli tegemist personaalse Järelevalve sõnumikapsliga. Mariel piidles plinkivat kinnitusvormi kerge umbusuga. Vähemalt oli see nende aastate jooksul midagi uut, aga kas ka huvitavat?
Turvakoodide vahetamise järel avanes lõpuks virtuaalne kanal ja ekraanil hakkas mängima videosõnum. Tutvustavate kirjade järgi oli Järelevalve asedirektor isiklikult end salvestaja ette istuma sättinud.
«Leitnant Sonaz, ma loodan, et sa ei pahanda, kui sind Marieliks kutsun.» Vanem, heledate juuste ja päevitunud jumega habetunud ning kergelt ülekaaluline mees oli küll vormiriietuses, aga sorakil kaelus, avali tumehall kuub, seljatoele naalduv kehahoiak ja eelnev sissejuhatus lasid aimata mitte eriti ametlikku õhkkonda. Kitsa vahega pruunid silmad punakate puhmas kulmude alt vaatasid jäigalt ekraani suunas. Kergelt leemetav lihav näolapp reetis, et pikaajaline kõrgemal ametipostil istumine on kunagise kadeti vormis kehale oma jälje jätnud.
«Selle teate nägemine tähendab,» jätkas mees väikese pausi järel, «et sõnumikapsel on edukalt hüppe läbinud. Jääb üle rõõmustada, et kogu teie sektor pole infosulus. Kuna mul pole kombeks pikalt jahvatada, siis proovin teha lühidalt. Järelevalvel on tekkinud probleem Secundusega – selle hipide auulist tähelinnaga. Õigemini ei saa me neilt enam piuksugi kätte. Pagan teab, kas nad meidki kuulevad, hoolimata mitmetest saadetud sõnumikapslitest. Ükski uurimissond pole sealt tagasi tulnud.»
Mariel haaras samal ajal juhtpuldi järele ja lasi arvutil kõrvalekraanile joonistada sektori tähekaardi. Pilt säras erinevatest tähtedest ja nende kaaslastest. Ta suurendas keskel asuvat regiooni, kus kaks tähistatud koloniseeritud planeeti erinevates süsteemides üsna lähestikku rippusid ja vasakul servas vilkus väike täpp, mille juurde ilmus ametlik nimetus Sol Secundus. Nende vahele tekkis ühendusjoon koos kaugushinnanguga, mis oli 5,9 valgusaastat. Kaarti veelgi suurendades joonistus ekraanile üksik planeet koos orbiidil asuva tehislinnaga, mis tiirlesid ümber ereda tähe.
«Ma ei pea ilmselt pikalt seletama, mida Secundus meile tähendab. Sul tuleks esimesel võimalusel väike reis ette võtta ja uurida, mida nad seal jälle korda on saatnud. Mureliku noodi lisab teadmine, et Järelevalve ruumiristleja, «Lootusekiir», peaks meile teadaolevalt linna juures viibima, aga ka nendega on side katkenud.»
Sel hetkel hüppas põrandal sibav siilloom ootamatult konsoolile ning Marielil oli esiti raskusi teise kinnipüüdmisega. Rõõmsalt piiksuv tegelane kippus ülemeelikus mänguhoos projitseeritud klahvide peale turnima. Naine haaras looma sülle ja üritas teist ogade vahelt kudistades rahustada.
«Tean, mida sa mõtled – miks just sina? Lugu selles, et teie sektorist pole hetkel teisi pädevaid uurijaid võtta, kel oleks piisav kvalifikatsioon ning salastusklass. Meie lähim tehnikutebrigaad koos Järelevalve üksusega jõuab Secunduseni pagan teab mitme kümnendi pärast, aga kõrgemad instantsid pole nii pika teadmatuse perioodiga rahul. Sellise logistilise apsaka pärast hakkavad ilmselt mõnedki pead lendama, saame näha. Oleme saatnud abipalved Spesi orbitaaljaama ning samuti Maa Ühiskaitsele, aga millal need seal ükskord end liigutavad, pole teada. Muserdav on see, et Hammacheri urkemootori arendusse maetud uskumatu, khmm, ajupotentsiaal ei anna endiselt soovitud tulemusi ja aega meil paraku napib.»
Mees heitis korraks pilgu laual asuvale ekraanile.
«Asundus