Elutoas on nii soe, et aknad on udused. Tuba on täis tantsivaid inimesi. Üks poiss lamab sirakil trepi peal, kustunud sigaret suunurgas. Üks tüdruk tuleb jooksuga trepist alla ja komistab poisi väljasirutatud käe otsa, kaotab tasakaalu ja kukub üle viimaste astmete, tõmmates oma lennuga kaasa ka nõksutava tüdruku. Kõik ümberringi hakkavad naerma ja plaksutama. Tüdrukud ise naeravad veel kõige valjemini.
Pealtnäha täiesti tavaline pidu. Aga tundub, nagu väljuks see varsti kontrolli alt, ja mitte heas mõttes. Terve maja on nagu kiirkeedupott.
Enamik siinolijaist viibisid ka kevadpeol. Nad ei mäleta muud peale selle, et nad ärkasid võimlas otsekui unest. Helena ja Krister Malmgren lebasid surnult maas. Ja Ida suri õige pea.
Nad ei mäleta, kuidas nad kõik samas rütmis hingasid, otsekui üks ja sama olend. Nad on unustanud ringid, mis ilmusid seintele ja põrandale, välgud, mis sähvisid läbi õhu.
Aga nad teavad, et miski oli valesti. Ja nad on väsinud sellele mõtlemast, väsinud kartmast. Kollektiivne masendus tuleb kuhugi kanaliseerida.
Tuled värelevad ja muusika vakatab. Silmapilguks tekib segadus. Üks roosa kauboikaabuga tüdruk jookseb kohale ja lülitab võimendi taas tööle.
Vanessa laseb pilgul üle ruumi libiseda. Evelinat ta ei näe, aga Michelle istub ühe aknalaua all ja aeleb Mehmetiga. Mingi toalille ogalised lehed jäävad ta juustesse kinni ja lillepott kõigub ohtlikult.
Kui Michelle Vanessat märkab, tõmbub ta Mehmetist eemale ja lehvitab rõõmsalt. Tema ja Mehmeti huulte vahel kõlgub peenike ilanire. See katkeb, kui Michelle hõikab midagi, mida valju muusika tõttu üldse kuulda ei ole. Vanessa lehvitab vastuseks.
Ta võtab suuna köögiuksele ja trügib läbi inimsumma edasi. Ta satub mingite poiste selja taha, kes hoiavad üksteisel selja tagant kinni ja tantsivad isevärki kasakatantsu, ise jube õnnelikud. Ühel neist on udused prillid ees ja mustad juuksed kuklal läbimärjad. Ta proovib neist mööda pääseda, aga lööb ainult põlve ära vastu madalat diivanilauda, mida ta ei näinud.
Kevin Månsson istub pehmel mustal nahkdiivanil, pudel punast veini ees. Endiselt on imelik näha teda ilma kollase särgita, mida ta kandis iga päev, kuni koolis PE ülemvõim kestis. Ta mängib mobiiliga mingit mängu ja vajutab ekraanile nii tugevasti, nagu tahaks seda purustada.
Vanessa müksab kasakakutte täiest jõust, nii et need lasevad üksteisest lahti.
„Vanessa! Tore sind näha!” hõikab prillidega poiss, kui Vanessa neist mööda läheb.
„Kujutad sa ette, et Vanessa Dahl on sinu juures!” ütleb üks teistest poistest elevusega.
Lõpuks jõuab Vanessa kööki. Siin on Gustaf Åhlander paari teise spordiklubi kutiga. Evelina nõjatub kraanikausile. Poisil, kellega ta räägib, on punane särk, kiilaks aetud pea ja kuklale tätoveeritud kotkas. Leo. Evelina on temast rääkinud juba sellest saadik, kui nad Örebros mingil peol kokku said. Vanessa näeb Evelina näost, et nad seksisid, enne kui siia tulid. Ja et see oli hea.
„Nessa! Lõpuks ometi!” karjatab Evelina ja lööb käed Vanessale ümber, kui too temani jõuab. „Sa lõhnad nagu grillvorst!”
Vanessa võtab plasttopsi, mille Evelina talle ulatab, joob lonksu ja tunneb kokakoolas alkoholi maitset. Sellisest joogist piisab täiesti. Veel üks samasugune oleks juba liig. Ta ei saa täis peaga Linnéa juurde minna.
„Tore sind lõpuks näha,” ütleb Leo. „Evelina muudkui räägib sinust.”
„Ta räägib päris palju sinust ka,” vastab Vanessa ja võtab sõõmu.
Evelina vaatab teda ootusärevalt, ja ta proovib leida midagi, mida Leole öelda. Pea on täiesti tühi.
„Kuidas Örebros siis on ka?” saab ta lõpuks üle huulte.
„Just praegu meeldib mulle Engelsforsis rohkem,” vastab poiss ja vaatab tähendusrikkalt Evelinat, kes itsitab.
„Kas ta pole nunnu?” sosistab Evelina Vanessale natuke liiga valjusti.
„On küll,” sosistab Vanessa vastu. „Hea töö.”
Evelina itsitab uuesti ja tõstab tervituseks klaasi.
Leo hakkab rääkima autost, mille ta kavatseb nädalavahetusel Rättvikist osta. Siis räägib ta autodest, mis tal varem on olnud, ja autodest, mida ta on tahtnud.
Vanessa ei suuda kuidagi huvi üles näidata. Ainsana suudab ta mõelda sellele, mida Linnéale öelda. Leo teeb mingi nalja ja ta naerab kaasa, kuigi ei kuulnudki õieti. Ta tunneb ennast halva sõbrana. Aga ega suurt vahet ei ole. Evelina vaatab Leod, nagu annaks too talle just siin ja praegu vastused elu kõikidele mõistatustele.
Vanessa rüüpab oma jooki ja võtab telefoni välja, avab sõnumi, mille ta teel siia sisse toksis.
PEOL. BORING. KAS VÕIN TULLA?
Ta vajutab SAADA ja võtab märksa suurema sõõmu. Ta tahaks nii väga rohkem juua. Närve rahustada.
Evelina tõukab teda.
„Mis sa arvad? Ausalt?”
Vanessa tõstab pilgu ja näeb, et Leo on teel külmkapi poole.
„Jube armas.”
„Sa ju peaaegu ei vaadanudki teda! Kellele sa sõnumeid saadad?” Evelina kergitab kulmu. „Kas Willele?”
„Ei.”
Vanessa mõtleb, mida Evelina küll ütleks, kui teada saaks, et sõnum läks Wille endisele tüdrukule, Linnéa Wallinile. Mobiil vibreerib ja ta tühjendab klaasi, enne kui sõnumi avab.
MUIDUGI.
Ainult üks sõna. Aga sellest piisab. Vanessa ei suuda äkitselt enam hetkekski kauemaks jääda. Ta paneb klaasi kraanikapile.
„Ma pean ära minema,” ütleb ta.
„Kas midagi on juhtunud?” küsib Evelina.
„Ei. Ema on natuke külmetunud ja ma pean Melvinit hoidma,” ütleb Vanessa ja suudleb Evelinalt tõtakalt põsele. „Ma helistan homme.”
Ta trügib elutuppa. Nüüd on jahedam. Aknad on lahti. Kasakad on pluusid seljast heitnud ja kõõluvad paljaste ülakehadega akna peal. Ogaliste lehtedega taim on oma saatusele alistunud ja vedeleb veiniplekilisel laudpõrandal. Michelle ja Mehmet aelevad nüüd teises kohas.
Vanessa peatub poolelt sammult, kui märkab, kes esikuuksele ilmuvad.
Erik ja Robin. Julia Eriku kaenlas ja Felicia Robini kaenlas.
Ida kunagine kamp.
Erik laseb pilgul üle ruumi libiseda. Ta märkab Vanessat ja Vanessa püüab tema pilgu kinni, soovib, et tal oleks Linnéa võime saata mõtteid teiste pähe.
Ma tean, mida sa tegid, mõtleb ta. Ja sa maksad selle eest.
Plasttops tabab Eriku kõrval uksepiita. Punast veini pritsib tema näole ja valgele T-särgile. Julia kisendab läbilõikavalt üle muusika tümpsumise.
Ja Vanessa teab, et nüüd see algab. Täielik kaos. See, millest hakkab rääkima kogu kool.
„Kes kurat see oli?” möirgab Erik ja tema kael lahvatab punaselapiliseks.
Keegi lülitab muusika välja. Kõik on vait. Sirakil kutt trepil ajab end istukile ja vaatab segaduses ringi.
„Kes sa iganes oled, igatahes oled sa täiesti haige!” karjub Julia ja surub end Eriku ligi.
Mõned vaatavad uudishimulikult trepi pealt alla. Gustaf saabub köögist, teised jalgpallikutid tihedalt kannul. Vanessa näeb Leod, kes küünitab kaela. Ta mõtleb, et ei tea, kaua küll talle Engelsforsis meeldib.
„Mina viskasin,” ütleb Kevin ja ronib diivanilaua peale.
Erik näib nüüd rohkem ärritunud kui vihane.
„Kevin, mida