„Või lähed sa tema väikesele… koosviibimisele?” jätkab ta.
Ta noogutab Levani poole, kes seisab paari abituriendiga eemal koridoris. Kaaslased naeravad ja müksavad teda selga, nii et ta peab prillid tagasi nina peale lükkama.
Levan.
Niisiis ei kutsuta Minood isegi siis, kui peo korraldab mõni teine klassi tuupuritest. See teeb rohkem haiget, kui ta julgeb endale tunnistada.
„Kas lähed?” küsib Viktor.
„Miks see sind huvitab?”
„Ma proovin lihtsalt vestlust arendada.”
„Otsi keegi, keda see huvitab.”
„Ai,” teeb Viktor ja haarab endal teatraalselt rinnust.
Nad jõuavad fuajeesse ning Minoo märkab üht Olivia fotoga plakatit. KES ON NÄINUD OLIVIA HENRIKSSONI? on politsei vihjetelefoni numbri kohal suurte tähtedega kirjas. Olivia sinised juuksed on otsekui taevasina valgeks meigitud näo ümber. Tema suured pruunid silmad sädelevad. Põsed on täidlased. See on hoopis teine Olivia kui see inimvare, kelle Alexander võimla põrandalt üles tõstis.
„Minoo,” ütleb Viktor. „Ma tean, et me näeme mõningaid asju erinevalt. Aga me võiksime ju vähemalt rääkida?”
Minoo peatub ukse juures poolelt sammult. Vaatab poisile ainiti otsa.
„Muidugi,” ütleb ta vaikselt. „Ma tahaksin jube paljudest asjadest rääkida. Kus Olivia on? On ta elus? Ja miks te Alexanderiga Engelsforsi olete jäänud? Te ju ei usu maailmalõppu ja et meie oleme Väljavalitud, nii et teil peaks mujal targemat tegemist olema.”
„Sa tead, et ma ei saa nendele küsimustele vastata,” lausub Viktor.
„Siis ei ole meil millestki rääkida.”
Viktor paneb talle käe õlale, ei lase tal lahkuda. „Kas sa tõesti arvad, et ma olen su vaenlane?” pärib ta.
„Sõber sa igatahes ei ole.”
Viktor võtab käe ära.
„Oi,” ütleb ta. „Sa mõtled seda tõsiselt.”
Tundub, nagu oleks tema valedetektorivõime näidanud, kui tõsiselt Minoo seda mõtleb, sest ta näib tõeliselt haavunud. Hetkeks valdavad Minood süümepiinad. Seejärel meenutab ta endale, et võib-olla see oligi eesmärk. Tal ei ole aimugi, kes on Viktor tegelikult, mis on päris ja mis mäng. Ta teab üksnes seda, et ta on iseendale lubanud poissi mitte iial enam usaldada.
„Jäta mind rahule,” ütleb ta.
Viktor ei tule talle järele, kui ta koolimajast väljub.
Hoov supleb kahvatuhallis valguses, mis paneb silmi kissitama. Gustaf seisab üksildase jalgpallivärava juures, kaitseroheline kevadjakk seljas. Tuul sasib tema heledaid juukseid ja ta naeratab Minoole, tõstab tervituseks käe.
Minoo kehast saab signaalsüsteem. See lobiseb talle sellest, millele ta ei söanda mõeldagi, mida ta ei tohiks tunda. Tema kõrvad tõmbuvad taas soojaks. Randmed surisevad nagu elektrilaengust, kui ta poisi juurde läheb.
„Tere,” ütleb Gustaf ja embab teda. „Tere,” vastab ta ja peab poisist vägisi lahti laskma, et ta ei klammerduks tema külge nagu koaala eukalüptipuusse.
„Kas läheme jalutama?” küsib Gustaf.
Pilved on Engelsforsi kinni kaanetanud. Nad kõnnivad läbi Väikese Rahu linnajao. Paiselehed ja krookused säravad teepervedel. Nad mööduvad nikerdistega valgest majast, kus veel mõne nädala eest elas Adriana Lopez. Kaunis maja seisab nüüd tühjalt. Adriana elab mõisas ja Minoo mõtleb, kuidas tal küll läheb. Kuidas ta ennast tunneb. Minoo ei ole Adrianat näinud pärast seda, kui ta peitis ära kõik tema Engelsforsiaegsed mälestused. Peitis need ära, et Adrianat Nõukogu eest kaitsta.
Nad kõnnivad edasi lõuna poole, kanali poole, ja Gustaf räägib eri variantidest, mida sügisel edasi õppida. Kõige meelsamini tahaks ta sisse saada Uppsala ülikooli õigusteaduskonda. Minoo proovib julgustada, proovib valust üle olla.
Uppsala. Stockholm. Lund. Linköping. Umeå. Göteborg. Iga linnanimi kõlab nagu noahoop. Mõne kuu pärast on Gustaf ühes neist kohtadest ega kuulu enam Minoo argipäeva. Aga võib-olla ongi hea. Olekski hea lasta sel suhtel, või kuidas iganes seda nimetada, liiva joosta.
Minoo pilk rändab Olssoni künka tippu, kui nad sellest mööduvad. Põletamiseks on sinna viidud suur okste ja lauajuppide kuhi.
„Kas sa lähed maituld ka vaatama?” küsib Gustaf.
„Ei…” alustab Minoo, aga teda katkestab terav paugatus, mis paneb ta võpatama.
Ta pöörab ringi ja näeb paari põhikooli jõmpsikat, kes nende selja taga naerda lagistavad.
„Kas sellises vanuses tohib üldse paugukatega mängida?” küsib Minoo ja kuuleb, et räägib juba nagu mõni vana vinguviiul.
„Kas ehmatasid?” küsib Gustaf ja naeratab.
„Ma ei saa aru, mis mõte nendel paugukatel on.”
„Nendega oli ju jumalast lahe igasugu asju õhku lasta. Liivahunnikuid näiteks. Kas sina pole siis kunagi seda teinud?”
Minoo raputab pead. Muidugi mängis Gustaf paugukatega. Ja loomulikult Minoo ei mänginud.
Ta meenutab seda Gustafit, keda ta nägi üksnes eemalt, kui nad põhikoolis käisid. Lõunavaheajal oli ta alati koos sõprade ja fännidega jalgpalliväljakul. Minoo peitis end tavaliselt kooli raamatukokku, et ei peaks välja minema.
Mõte sellest, kui mõõtmatult erinevad olid tema ja Gustaf lapsepõlves, paneb ta senimaani ebakindlust tundma. Sest kas ei anna see tunnistust ka sellest, kui erinevad nad on tegelikult?
Mida neil õieti ühist on? Miks nad sõbrad on? Ja mis see teine asi on? See, millele ei tohiks õigupoolest mõeldagi. See, mille pärast võttis Gustaf tema käe, kui nad kevadise pööripäeva eelõhtul kõrvuti tema voodil istusid.
„Kas sa peole lähed?” küsib Gustaf.
Selja taga käivad uued paugud.
„Levani juurde või?” küsib Minoo ja saab aru, et see võib jätta mulje, nagu oleks tal vähemalt kahe fantastilise peo vahel valida.
„Just nimelt,” vastab Gustaf.
„Ma pean õppima ja mind ei ole kutsutud ka,” ütleb Minoo ja loodab, et ta hääl ei kõla liiga ohvrimeelselt.
„See ei huvita küll kedagi, kas on kutsutud või ei. Ma ei usu, et Levan ise ka aru saab, mis teda ees ootab. Äkki peaksime kohale minema, et vaadata, ega asi päris käest ära ei lähe.”
Gustaf lõpetab naeruga, mis kõlab peaaegu närviliselt. Minoo piidleb teda ja näeb, et poiss piidleb vastu.
Kas ta tõesti tahab, et me sinna läheksime? mõtleb Minoo. Miks ta peaks tahtma? Sest ta on äkitselt taibanud, et ma olen sõber, kellega oleks tore pidutseda? Või sellepärast, et tal on minust hale, et ma volbriööl kodus pean istuma? Või mõtlebki ta seda, mida ütleb, et ma oleksin hea peopolitseinik?
Või sellepärast, et peol võib juhtuda mida iganes?
Tema kõrvad löövad õhetama.
„Miks sa arvad, et asi käest ära võib minna?” küsib ta.
„Volbriöö on. Levanit ei tunne peaaegu keegi. Ja see on esimene suur pidu pärast seda, mis võimlas juhtus.”
Seda, mis võimlas juhtus.
Olivia oli koos Helena ja Krister Malmgreniga kavandanud koolimajas kõikide Positiivse Engelsforsi liikmete ohverdamist. Sadade inimeste elujõu kasutamist Eliase ülesäratamiseks surnuist. Aga Helena ja Krister ei teadnud, et Olivia plaanide kohaselt tuli ohvriks tuua ka nemad. Ja Olivia ei teadnud, et deemonid olid teda alt vedanud. Kui tema massimõrv oleks õnnestunud, oleks see Eliase asemel kaasa toonud maailmalõpu.
Ent