„Ma lähen proovin kusagilt kohvi hankida,” ütleb Minoo.
„Too mulle ka,” ütleb Linnéa vaikselt.
Koridoris võtab Minoo oma mobiili välja. Ta peab emaga rääkima. Ent igal pool on väljas sildid, mis kujutavad iidvana mobiili, tige punane rist peale tõmmatud. Ta kiirustab koridori lõppu ja avab trepikoja ukse.
Laetuled ei põle, ent kogu trepikoda hõõgub ebamaises kumas. Ta helistab emale. Loodetavasti pole ta valves. Ta soovib, et ema elaks ikka veel Engelsforsis, et ta töötaks haiglas, et ta oleks praegu siin.
„Tere, azizam!”1
Minoo kuuleb taustal inimeste hääli. Naerupurset, mille suudab kuuldavale tuua üksnes tädi Bahar.
„Ema…” alustab Minoo.
Hetkeks aimab ta juhtunu mastaape. Sõnad jäävad kurku kinni.
„Bacheye aziz,”2 ütleb ema. „Kas juhtus midagi?”
Torust kostab raginat ja ema jutt hakib, nii et Minoo vaevalt kuuleb ta sõnu.
Ta hakkab trepist üles minema.
„Anna-Karini emaga juhtus,” sõnab Minoo.
„Mis Anna-Kariniga on? Ma kuulen väga halvasti.”
Minoo läheb aknale lähemale ja levi paraneb.
„Ta kukkus lihtsalt kokku,” ütleb ta. „Anna-Karini ema.”
„Võta rahulikult,” lausub ema. „Hinga. Siis räägi.”
Minoo märkab, et ta lausa hingeldab, ja sunnib oma hingamise tempo taas normaalseks. Seejärel hakkab ta rabinal rääkima. Kõik tundub tõelisem, kui ta emale ära räägib. Ta näeb vaeva, et mitte lahinal nutma puhkeda.
„Aga mis siis, kui ma tegin midagi valesti,” ütleb ta. „On see võimalik?”
„Minoo…”
Ema hääl kaob raginasse ja Minoo läheb edasi trepist üles, astub esimesel korrusel trepikojast välja.
„Kas sa kuuled mind?” küsib ta torusse, ent ei saa vastust.
Ta kõnnib kiirete sammudega, möödub pimedatest kõrvalkoridoridest ja jõuab väikese pimeda kohvikuni, mille laudadel on kunstlilled.
„Kas sa nüüd kuuled mind?” küsib Minoo.
„Nüüd kuulen,” ütleb ema kergendustundega.
„Mis siis, kui ma tegin midagi valesti, nii et asi läks hullemaks?”
„Olukord oli tõeliselt kriitiline,” sõnab ema ja Minoo kuuleb, et ema lülitas oma arstikäigu sisse. „Sa tegutsesid täpselt nii, nagu peab.”
„Aga mis see võis olla?” küsib Minoo. „Kas sa arvad, et see oli infarkt? Või insult? Mis võib nii kiiresti juhtuda?”
„Väga palju asju… Ma ei saa niimoodi otsustada…”
Minoo telefon jääb tummaks. Ta vaatab ekraani.
ÜHENDUSE VIGA.
Ta küll proovib, ent välja helistada enam ei saa. Ta pistab mobiili kampsunitaskusse. Märkab suletud kohviku juures kohviautomaati.
See masin töötab ja kohvipulbri lõhn muudab olukorra pisutki argisemaks. Minoo hangib sealt neli tassi vedelikku, mis peaks kujutama endast piimaga kohvi, proovib tasse kuidagi käes hoida, ilma et näppe kõrvetaks.
Ta kõnnib aeglaselt ja ettevaatlikult, et kohv maha ei loksuks, mõtleb, kuidas ta nüüd trepikoja ukse uuesti lahti saab.
Minoo teadvustab endale pilkast pimedust väiksemates koridorides, millest ta möödub. Vaikus. Kas siin ei peagi kedagi olema? Kas keegi ei peaks valvama?
Ta komistab ja ajab kohvi oma paremale käele. Vannub. Puhub kuumale vedelikule. Hakkab uuesti astuma.
Siis ta kuuleb seda. Enda taga koridoris. Keegi hingab.
Minoo peatub, tunneb, kuidas kananahk peale tuleb.
Mis siin hirmsat saab olla. Ta viibib avalikus kohas. Lihtsalt veel keegi otsib kohvi. Keegi, kes hingab väga valjusti ja pingutatult. Mis seal imelikku.
Minoo pöörab end ringi.
Esimese asjana näeb ta haiglarõivaid. Valget maakonnavalitsuse logoga särki. Halle dressipükse. Kulub omajagu aega, enne kui ta tulija ära tunneb.
Minoo õudusunenägudes on mees alati selline olnud nagu vanasti.
Kohvitopsid pudenevad tal käest ning lendavad põrandale, sisu pritsib teksapükstele.
Max.
Ta näib olevat terve inimpõlve võrra vanemaks jäänud. Keha on kuivetunud. Õlad längus. Nahk haiglaselt kahvatukollane. Juuksed on maha aetud ja seetõttu näeb nägu veelgi rohkem pealuu moodi välja.
Võimatu, mõtleb Minoo. Ta on üle aasta koomas olnud, pärast seda ei saa lihtsalt niisama üles tõusta ja…
Max astub sammu Minoo poole.
Tüdruk karjatab ja libastub kohviloigus, lööb sabakondi nii tugevasti ära, et hing jääb kinni, täpselt nagu siis, kui ta jää peal kukkus ja Max ta üles aitas.
Laetuled hakkavad värelema.
Minoo.
Minoo vaatab üles. Mehe silmad on mustad nagu süsi. Mustad nagu linnusilmad. Päevavalguslambid klirisevad.
Minoo.
Mehe hääl on Minoo peas. Ta vaatab tüdrukut oma linnusilmadega. Temast hakkab musta suitsu välja voogama.
Sul pole pääsu.
Minoo proovib keskenduda. Proovib omaenda musta suitsu välja lasta. Aga kõik on täpselt nagu tema painajates. Ta on abitu, ta on Maxi vastu abitu.
Max astub veel ühe sammu ja Minoo libistab end tahapoole, proovib püsti tõusta.
PAIGAL!
Minoo keha kangestub. Ta lamab küünarnukkidele toetudes põrandal ja näeb meest lähenemas.
Maxi ümbritseb must suits. See kerkib lae alla välja. Täidab terve koridori tema selja taga. Ja Max naeratab.
Nad on mind taas õnnistanud. Nende jõud tulvab minusse. Varsti saab värava avada. Ma olen tugevam kui iial varem.
„Palun…” saab Minoo üle huulte.
VAIT!
Minoo lõuad lähevad kinni ja huuled surutakse kokku.
Max seisab nüüd otse tema kõrval. Linnusilmad vaatavad teda ainiti, pilgutamata.
Seekord olen mina tugevam kui sina.
Max langeb Minoo kõrvale põlvili. Tema nägu on ainult paarikümne sentimeetri kaugusel. Ta haiseb desinfitseerimisvahendi, mäda ja millegi veel hullema järele.
Ma tapan su nüüd ära, Minoo.
Ning Minoo kuuleb korraldust oma peas, kuuleb, kuidas Max sunnib tema keha hingamist lõpetama. Lihaseid tema rinnakorvi ümber tabab halvatus. Ta proovib sisse hingata, aga midagi ei juhtu.
Max kallutab pea viltu.
Alguses Nad lubasid, et ma saan Alice’i tagasi. Siis lubasid Nad, et ma saan sinu. Aga sa rikkusid kõik ära. Sa eelistasid oma sõpru minule. Sa eelistasid seda mõttetut maailma minule.
Minoole tundub, nagu oleks ta taas vannis, kus Max teda kord uputada püüdis. Kopsud on lõhkemise äärel. Ta proovib keha üles äratada, proovib sundida seda võitlema, aga midagi ei juhtu, miski ei aita.
Max sirutab käe