Minoo läkitab Linnéale anuva pilgu. Nad kõik kardavad, aga kannatust on vaja.
„Siin maailmas on maagiat alati olnud,” jätkab Matilda. „Kuus elementi. Maa. Tuli. Õhk. Vesi. Metall. Puu.”
Ta joonistab sõrmega õhku ja üksteise järel ilmuvad märgid nähtavale.
„Ja alati on olnud nõidu, kes seda maagiat valdavad. Alguses puudutas see põhilisi oskusi. Tule süütamine, vee ja söödavate taimede leidmine. Varjualuste tugevdamine. Loomade jälile jõudmine küttimisel, äikesenoolte kõrvalejuhtimine. Selliseid oskusi, mis aitasid suguharul ellu jääda.”
„Millal see oli?” küsib Vanessa. „Ränirahnude ajal või?”
Matilda jääsiniste silmade segaduses pilk meenutab Nicolaust rohkem kui kunagi varem.
„Ma ei tea, millele sa viitad,” ütleb ta. „Aga see oli väga ammu. Enne, kui deemonid meie maailma sisse tulid.”
Sisse tulid? Minoo mõtleb, kas ta ikka kuulis õigesti.
„Mis mõttes nad sisse tulid?” küsib Linnéa.
„Jah,” ütleb Minoo. „Varem sa ju ütlesid, et nad proovisid sisse tulla, aga et kaitsjad ja inimesed tõkestasid neil tee. Ja et siis tekkisidki seitse pragu, seitse väravat…”
„Ma lihtsustasin tõde,” lausub Matilda ja vaatab neid paluvalt. „Te ei olnud valmis.”
„Sinul ei ole õigust otsustada, millal me valmis oleme!” ütleb Linnéa.
„Las ta räägib lõpuni,” sõnab Minoo.
Matilda heidab talle tänuliku pilgu.
„Deemonid käristasid lahti seitse pragu ja tulid meie maailma,” ütleb ta. „Nende jaoks oli see kaootiline ja primitiivne maailm, kus nad tahtsid korda luua. Nad tõid kaasa enda maagia, maagia, mis suutis tsiviliseerida kõige arenenuma liigi. Inimese. Ja inimene muutus. Jäi paikseks. Hakkas ühiskonda üles ehitama.”
Minoo mäletab ajalootundidest, et nad lugesid neoliitilise revolutsiooni kohta. Inimene tegi oma arengus tohutu hüppe, üle kogu maakera. Leiutas põllunduse, soetas kariloomad ja koondus kogukondadesse.
Kas see ongi seletus?
„Aga ühiskonnad tõid kaasa ka sõjad, rõhumise, epideemiad…” jätkab Matilda. „Kuigi inimene arenes, kasvas kaos nii mitmeski mõttes suuremaks. Deemonid otsustasid meie maailmast lahkuda ja hiljem uuesti naasta. Vaadata, kuidas eksperiment kulgenud on. Aga nad ei lahkunud kõik. Mõned jäeti siia. Justkui ülevaatajateks… Nemad hakkasid end nimetama kaitsjateks.”
Minoo tunneb end halvasti. Ta on kindel, et hakkab kohe oksele.
Maxi sõnad kaiguvad tal kõrvus.
Miski pole nii, nagu teie arvate.
Linnéa seisab tardunult otsekui kuju. Minoo ootab, et teda tabaks tavapärane raevuhoog. Ta lausa loodab, et see tuleks. Aga midagi ei juhtu.
Anna-Karin tõuseb püsti.
„Kas kaitsjad ja deemonid on… ühedsamad?” küsib ta.
„Nad olid samad,” ütleb Matilda. „Alguses. Kui nad siia tulid. Aga meie maailma jäänud deemonitega toimus midagi ettearvamatut. Nad muutusid.”
„Mina arvasin, et see on võimatu,” lausub Vanessa mõrult. „Kas deemonid ei ole mitte alati ühesugused ja täiuslikud?”
„Jah, nii nad iseennast näevad tõesti,” ütleb Matilda. „Aga see ei ole tõsi. Maailma maagia läks tasakaalust välja, kui deemonid siia tulid. Mõned paigad muutusid maagilisemaks kui teised. Maagia tase hakkas ajajärkude kaupa tõusma ja langema. Kõik muutus. Ja muutusid ka deemonid, kes olid siia jäänud. Nad hakkasid tundma end osana meie maailmast. Nad tahtsid seda oma kunagiste liitlaste eest kaitsta.”
Minoole tundub, et ta kuuleb tantsulava ümbritsevast pilkasest pimedusest sosistamist. Nagu hääled nõustuksid sellega, mida Matilda räägib, nagu nad sooviksid Väljavalituid rahustada.
„Kaitsjatel õnnestus väravaid kindlustada, nii et neid sai avada ja sulgeda ainult meie maailmast. Aga nad ei saanud neid lõplikult kinni pitseerida. Selleks oli vaja siinse maailma maagiat. Oli vaja erilist nõida, kes kontrollib kõiki kuut elementi ja kes on sündinud maagilisel ajastul mõne värava läheduses. Väljavalitut. Ja Väljavalitu abistamiseks moodustasid kaitsjad Nõukogu.”
„Imeline Nõukogu,” sõnab Vanessa põlglikult.
„Ei ole kaitsjate süü, et Nõukogu on aastatuhandete jooksul korrumpeerunud,” ütleb Matilda. „Kaitsjad on jäänud üha nõrgemaks ja suhtlemine inimkonnaga läinud üha raskemaks…”
„Miks sa kohe alguses tõtt ei rääkinud?” katkestab Matildat Linnéa.
Tema hääl on jäine.
„Teil võib olla seda raske mõista,” ütleb Matilda.
„Sa pead silmas, et sinul võib olla raske seda põhjendada,” sõnab Linnéa.
Matilda ei tee teda kuulma.
„Te teate, et tulevik on pidevas liikumises. Seda mõjutavad kõik valikud, mida inimesed teevad, ja kõik muutused, mis looduses toimuvad. Kaitsjad proovivad kogu aeg tulevikku tõlgendada, proovivad näha, mis mõju avaldavad erinevad valikud, kuhu viivad erinevad teed.”
Ta vaatab jätkates Minoo otsa.
„Kui mina olin Väljavalitu, rääkisid kaitsjad mulle, et minu võimalused väravat sulgeda on olematud, ja oht, et deemonid sisse pääsevad, on suur. Kaitsjad palusid mul oma jõust loobuda ja jätta värav sulgemiseks järgmisele Väljavalitule.”
Minoo teadis juba, et Matilda oli oma võimetest loobunud, aga ta oli alati mõelnud, mis selle põhjus võis olla. Nüüd ta teab. Kaitsjad olid käskinud Matildal ülesande järgmisele edasi anda.
„Ja siis hukkas Nõukogu su selle pärast,” ütleb Linnéa. „Aga selle eest ei saanud kaitsjad sind muidugi hoiatada, ega?”
Matilda näib kurb ning Minoo tahab nii väga, et Linnéa suudaks korrakski oma sarkasmi unustada.
„Alati on mängus juhus,” ütleb Matilda. „Ja kaitsjad ei saa kõike ette näha. Nagu seda, et teid on seitse Väljavalitut ühe asemel.”
Ta laseb pilgul üle nende nägude libiseda.
„Kaitsjad on kogu aeg proovinud teid suunata, et tulevik oleks võimalikult soodne. Nad on proovinud anda teile õigel ajal õiget infot. Ja mõnikord te olete olnud sunnitud leidma infot ka omal käel.”
Nii et seetõttu ongi Matilda ja kaitsjad nii mõistatuslikud olnud. Sellepärast on nad kogu aeg andnud Väljavalitutele juhtlõngu, mitte üheseid vastuseid. Sest tulevikku silmas pidades on parem, kui Väljavalitud jõuavad järeldusteni ka iseseisvalt.
„Kaitsjad on teinud kõik, mis nende võimuses, et teid kaitsta,” ütleb Matilda. „Ent mõnikord on traagilised sündmused olnud vältimatud. Need on olnud toimuvaga liiga tihedalt seotud, või siis oleks teised valikud toonud kaasa veel hullemad tagajärjed.”
Minoo püüab aru saada, mida need laused tegelikult tähendavad.
Kas kaitsjad nägid, et Elias, Rebecka ja Ida saavad surma?
Kas nad nägid, et see juhtub, ja lasid sel sündida?
„Kuradi sead!”
Linnéa viskub ettepoole ja haarab Matildal särgist.
„Te lasite neil surra!”
Matildast kerkib välja must suits, see haarab oma kombitsatega Linnéast ja tirib ta eemale, hoiab teda kinni.
„Mis toimub?” karjub Vanessa, kes ei näe musta suitsu. „Linnéa?”
Linnéa suust kostab ainult kähisev heli. Anna-Karin jälgib toimuvat kohkunult.
„Lase ta lahti!” ütleb Minoo.
„Kui