„Selle pärast sa nüüd küll vabandust paluma ei pea,” ütleb Linnéa.
„Aga no seekord, kui ma siia tulin ja Jarist vatrama kukkusin?” küsib Vanessa.
„Ära mõtle sellele,” ütleb Linnéa, sest ta ei taha ise sellele mõelda.
„Mis kell on õieti?” küsib Vanessa.
Ta keerab end voodi teise serva ja sirutab käe põrandal lebava mobiili järele.
„Kurat. Kell on kaksteist. Ema on mitu korda helistanud.”
Ta tõuseb voodist üles ja läheb toast välja, mobiil käes.
Linnéa paneb silmad kinni ja kuuleb, kuidas Vanessa elutoas oma emaga räägib, kuuleb tema häälepominat. Ta seab ennast valmis hetkeks, kui Vanessa lõpetab kõne, hakkab riidesse panema, tuleb sisse ja ütleb, et peab ära minema.
Ta ei taha, et Vanessa ära läheks. Ta ei taha oma mõtetega üksi olla. Ta hakkaks ainult kõike seda ilusat, mis on olnud, igast nurgast uuristama. Et leiaks midagi inetut, midagi valet. Tema aju liigub alati mööda vana, sissetallatud rada. See veenab teda, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis ongi see liiga hea, et olla tõsi.
Ta kuuleb lähenevaid samme. Voodi nõtkub Vanessa raskuse all, kui ta uuesti pikali heidab.
„Ma ütlesin emale, et jään ööseks siia,” sõnab ta ja poeb uuesti Linnéale kaissu.
„Ma armastan sind,” ütleb Linnéa.
Teda üllatab, kui lihtne on seda nüüd öelda. Ja kui lihtne on uinuda Vanessa kõrval.
„Mina armastan sind ka,” sosistab Vanessa ja tunneb, et ta ei ole elu sees midagi nii tõsiselt mõelnud.
Ta kuulab Linnéa rahulikke hingetõmbeid, kuni uinub.
Minoo põrnitseb ühte „Kuldse kompassi” lehekülge. See on üks tema lemmikkohti selles raamatus, aga ta jäi ühe lause juurde toppama, ei pääse kuidagi edasi. Ta on liiga väsinud.
Ta paneb raamatu käest ja kustutab öölambi. Loodetavasti jätavad painajad ta sel ööl rahule. Siis jääb ta magama.
Anna-Karin ärkab, kui Pipar risti üle voodi jalutab ja end tema kõhu peale kerra tõmbab.
Hetkeks tundub talle, et ta on vanas korteris oma toas. Korteris, kus ei tekkinudki õieti kodutunnet.
Aga sellest võiks saada kodu, kui ta koliks sinna tagasi ja ka vanaisa sinna koliks.
Anna-Karin teab, et see ei ole reaalne. Aga sellisel öisel ajal võib ta endale unistamist lubada.
„Ma hoolitseksin teie mõlema eest,” pomiseb ta ja puurib sõrmed Pipra kasukasse, tunneb, kuidas kiisu nurruma hakkab.
Ta uinub uuesti.
Pimedus, mis Minoo endasse mässib, on tihe nagu must samet. Võimatu on kusagile pilku kinnitada, võimatu on seda mitte proovida. Silmad hakkavad valutama.
Ta sirutab käed ette, kobab õhus. Midagi ei ole. Ta astub ettevaatlikult ühe sammu, seejärel veel ühe. Aluspind on pehme ja jahe tema paljaste taldade all. Muru.
Kaks leeki lahvatavad. Maapind värvub nende kumast oranžiks. Võbelev valgus eksitab ja pimestab teda, paneb varjud kivide ja juurte kohal tantsima.
Eemal süttib veel paar väikest tuld, seejärel veel paar, ja veel paar, ning ta mõistab, et need ääristavad teed. Teed, mida mööda ta peab minema.
Õrn tuulehoog silitab ta nägu. Ta vaatab alla ja näeb, et kannab sama pidžaamat, mis tal oli seljas veripunase kuu ööl. Ta viskas selle koju tulles minema, et vanemad ei hakkaks uurima, miks see nii must on ja sääreotsad nii katki.
Eemal süttib veel tulesid ja nüüd näeb ta Kivimurru pargi tantsulava. Seda ümbritseb muru, mitte kruusaplats nagu tavaliselt.
Minoo vaatab tuttavlikku teravatipulist katust. Piiret. Kõrgemal asetsevat lava.
Ma ei ole siin, mõtleb ta. See on unenägu.
Aga trepist üles tantsulavale minnes tunneb ta puitpõrandat oma jalge all täpselt sama selgesti nagu äsja muru.
Äkitselt seisab täpselt keset lava valges särgis Matilda. Punakasblondid juuksed on ühe õla peal. Teisel õlal istub hakk. Lind avab noka ja toob kuuldavale kriiksuva heli.
Nüüd näeb Minoo teisi.
Anna-Karin kössitab laval, seljas öösärk, mille allserv on katkine ja määrdunud. Tema paljad jalad on porised.
Linnéa ja Vanessa seisavad kõrvuti, käest kinni. Linnéal on seljas kapuutsiga pusa ja jalas teksad. Vanessa on mässitud teki sisse ja Minoo märkab tema leopardimustrilist aluspesu.
Nagu oleks ajas tagasi liikunud. Öösse, mil kõik alguse sai.
Ent tollal olid siin ka Rebecka ja Ida, mõtleb Minoo. Ja Nicolaus. Matilda isa.
Ta heidab pilgu üle õla. Leegid on kadunud. Tantsulava hõljuks nagu otsatus pimeduses.
„See ei ole tavaline uni, ega?” küsib Vanessa.
„Ei,” vastab Matilda ning tema hääl on vaikuses selge ja kõlav. „See ei ole tavaline uni.”
Vanessa vaatab Matilda kahvatut tedretäpilist nägu. Ta näeb nii noor välja, ja mõnes mõttes ta ju ongi noor. Ta jääb alatiseks viieteistaastaseks. Ta on maailmade vahele kinni jäänud, ei kuulu elavate ega surnute hulka. Ja ta ei tea, mis teda ees ootab, kui tal õnnestub liikuda üle piiri surnute riiki, ta ei tea isegi, kas selline asi on olemas.
Vanessa tõmbab teki endale tihedamalt ümber ja silmitseb kaaslasi. Nad tunduvad nii tõelised. Ta ei suuda mõista, et nad kõik näevad ühist und. Vanessa juuksejuured hakkavad surisema, kui ta üritab olukorda mõista.
„Mida me siin teeme?” küsib Minoo. „Kas midagi on juhtunud?”
Matilda ei vasta. Üksnes vaatab neid kõiki, kordamööda. Kui tema pilk peatub Vanessal, tunneb tüdruk samasugust surinat nagu tavaliselt enne seda, kui Ida seestus. Suitsuving kõditab ninas.
„Kõigepealt pean ma paluma, et te lubaksite mulle üht asja,” ütleb Matilda. „Te ei tohi tantsulavalt lahkuda, enne kui ma olen oma loo lõpetanud. Lubage seda.”
„Ma luban,” ütleb Minoo ja Anna-Karin noogutab vaikides.
„Muidugi,” ütleb Vanessa.
„Miks sa tahad, et me seda lubaksime?” pärib Linnéa.
„Ma pean olema kindel, et te kuulate kõike, mida mul öelda on. Ja mitte ainult ei… reageeri.”
„Kõlab sedamoodi, et sa ei too just häid uudiseid,” sõnab Linnéa.
„Ma palun teid,” ütleb Matilda ja tema hääl kõlab veel nooremana, kui ta välja näeb.
Vanessa vaatab teda. Mõtleb kõigele sellele, mida Matilda on pidanud läbi elama. Nad kuuluvad kokku. Täpselt nagu Matilda ütles veripunase kuu ööl siinsamas Kivimurrus, kui ta Ida kaudu rääkis.
Ma olen teie. Teie olete mina. Me oleme üks.
„Me peame teda usaldama,” lausub Vanessa Linnéale.
„Hea küll,” vastab too ja vaatab Vanessale altkulmu otsa. „Ma luban, et ei lähe minema. Aga see ei tähenda, et see asi mulle meeldiks.”
Hakk laksutab tiibu ja mustad tiivad riivavad Matilda nägu, kui lind minema lendab. Vanessa jälgib teda pilguga, kuni ta pilkasesse pimedusse kaob. Vanessa mõtleb, mis seal pimeduses olla võiks. Kui seal üldse midagi on. Mõte paneb pea ringi käima.
„See ei ole kerge kellelegi meist,” ütleb Matilda. „Aga… Ma ei ole teile päris kõike rääkinud.”
Minoo