Ta peaaegu juba ootab järgmist päeva, kui nad koos Vanessa ja Linnéaga Anna-Karini korteri tühjendamist jätkavad. Seal on vähemalt rohkem praktilisi asju, millega abiks olla.
Ta pöörab lehte ja peatub leheküljel, kuhu ta on tahvlilt maha joonistanud Ove joonise.
Suurtuiksoone läbilõige. Vere elutähtis magistraal läbi keha. Aort.
Ema on Minoole rääkinud, et aordi rebenemine võib tabada ükskõik keda, kellel juhtub olema selleks soodumust. Mia elustiiliga ei pruukinud sellel tegemist ollagi. Aga ta on ju alati haiglane olnud oli siiski fraas, mis kõlas korduvalt matusekülaliste huulilt. Otsekui loits. Nagu tahetaks end veenda, et enneaegne surm ei taba ükskõik keda ükskõik millal.
Kahe aasta eest ei olnud Minool surmaga peaaegu mingit suhet. Tema isaisa suri enne tema sündi ja oma isaema, kes suri, kui Minoo oli kolmeaastane, ta ei mäleta. Minoo emaisa langes Iraani režiimi ohvriks ja emaema oli liiga haige, et koos tütardega Rootsi põgeneda. Ta suri, ilma et oleks nendega veel kunagi kokku saanud.
Kui Minoo kooli tualetis Eliase surnukeha nägi, siis oli see tema esimene kohtumine surmaga. Hiljem on neid juba liiga palju saanud.
Ta kuuleb, kuidas isa auto maja juurde sõidab. Kuuleb isa maja poole kõndimas. Ta näeb teda vaimusilmas. Higist läikiv otsmik. Punane nägu. Kõht, mis paisub üle püksivärvli.
Nüüd kuuleb ta, kuidas isa avab välisukse, kuuleb tema raskeid hingetõmbeid.
Minoo hakkab nutma. Ta ei suuda end tagasi hoida. Kui isa elutuppa tuleb, pöörab Minoo pea ära, et isa ei märkaks.
„Kuidas täna läks?” küsib isa.
Minoo proovib nuuksatust alla suruda, aga tulutult, ning isa tuleb istub tema kõrvale diivanile, paneb käe talle seljale.
„Kullakene,” ütleb ta.
Minoo tunneb end äkki nii väiksena. Ta on isa peale pahane ja samal ajal tahab, et teda lohutataks. Isa tõmbab ta enda kaissu ja Minoo surub oma pea vastu isa õlga, tunneb, kuidas särgiriie tema pisaraist märjaks saab. Ta nutab nuuksudes ja loodab, et Anna-Karin ei kuule.
„Kas matustel oli raske?” küsib isa.
Minoo vabastab end embusest ja vaatab talle otse silma.
„Ma ei taha, et sa ära sured,” ütleb ta. „Kuidas sa sellest aru ei saa?”
Isa vahib teda jahmunult. Prillid on ninajuure lähedalt pisut udused.
„Minoo…”
„Ja ma vihkan seda, et sind ei huvita.”
Keel on pehme ja hääl vastik.
„Mida sa silmas pead?” küsib isa.
Ta paistab täiesti segaduses olevat. See ajab Minoo veel rohkem marru.
„Kas sa tead, miks ma oskasin Mia emale esmaabi anda?” küsib ta. „Sest ma arvestan iga päev võimalusega, et leian sinu põrandalt maast.”
Isa proovib teda katkestada, aga Minoo jõuab ette.
„Sa tapad ennast ära. Sinu isa oli sinust noorem, kui ta infarkti sai, aga sina ei võta midagi ette, et sind sama saatus ei tabaks. Sul on pidevalt stress, sind üldse ei huvita, mida sa sööd, sa sõidad igale poole autoga, sa ei maga öösel üle viie tunni, kui isegi nii palju, ja… ja kas sa ei saa aru, et sa sured ära?”
Ta ei suuda ära hoida nuuksatust, mis lause lõhestab.
„Kui sa ära sured…” ütleb Minoo. „Kui sa ära sured, ei anna ma sulle seda iialgi andeks.”
Ta ootab, et isa saaks pahaseks, et ta ohkaks, turtsataks või karjuks nagu tavaliselt, kui tema tervis jutuks tuleb. Aga isa paneb talle hoopis käed uuesti ümber ja silitab ta selga, sõnagi lausumata.
Vanessa seisab Linnéa tualetis peegli ette. Tema silmad on paistes ja punased.
Pärast matuseid läks ta koju ja ema lohutas ja kallistas teda, kui ta nuttis. Ja Vanessa mõtles, et Anna-Karinil ei ole enam ema, keda kallistada, et tema ema ei kallistanud teda vist isegi eluajal. Ja siis hakkas Vanessa mõtlema, et ka tema ema sureb ükskord ära, ja siis nuttis ta veelgi rohkem.
Lõpuks oli ta sunnitud end kokku võtma, sest teadis, et Linnéa ootab teda. Ja niipea kui ta Linnéa juurde jõudis, puhkes ta taas nutma.
Vanessa nuuskab nina ja läheb elutuppa. Linnéa toimetab köögis.
Sülearvutis, mis on selle korteri jaoks liiga uus ja kallis, mängib muusika. Vanessa mäletab, kui Linnéa selle sai. Vanessa oli siia tulnud, et suu puhtaks rääkida, aga ei saanud sõnagi suust, lihtsalt seisis ja vahtis, kuidas Linnéa põrandat peseb. Nad olid tollal suudlemisele nii lähedal ja võib-olla oleksidki suudelnud, kui Viktor ei oleks arvutiga välja ilmunud, öelnud, et tahab selle Linnéale anda, sest tema vana arvuti sai sissemurdmise käigus hukka.
Vanessa libistab pilgu üle toa. Beežika diivani ja tiikpuust diivanilaua sai Linnéa Minoo vanemate pööningult laenuks. Liimitud peaga keraamiline panter näeb välja nagu iseenda Frankensteini-koletise variant. Päevinäinud, pisikeste lilledega tapeedid on hakanud kattuma uute piltide, plakatite ja maalidega, ning Linnéal õnnestus ära parandada puust rist, mille ta Eliase käest oli saanud.
Vanessa saab maruvihaseks, kui mõtleb neile, kes kõik ära lõhkusid.
„Kas tahad pärast süüa ka? Mul on kodus vist ainult spagette.”
Linnéa tuleb tuppa, käes kaks auravat teetassi.
„Spagetid sobivad küll,” ütleb Vanessa ja istub diivanile.
Linnéa paneb tassid diivanilauale. Siis läheb teeb akna lahti ning aknalaual kükitanud sinitihane lendab minema. Ta süütab sigareti. Ikka veel on tal seljas must puhvvarrukatega kleit, mida ta kandis matustel, aga ta on sukkpüksid ära võtnud ja on nüüd paljajalu. Tema varbaküüned on samamoodi tumelillad nagu sõrmeküünedki. Pikad mustad juuksed on kahte sabasse seotud. Ta on nii ilus. Peaaegu valus on vaadata.
Kuidas mul võis nii kaua aega võtta, enne kui ma taipasin? mõtleb Vanessa.
Aga ikka veel ei taipa ta nii mõndagi. Armastusfilmid lõpevad sageli suudlusega. Siis on kõik mured lahendatud, kõik küsimused vastuse saanud ja lõputiitrid hakkavad jooksma. Aga Vanessa ja Linnéa on nüüdseks teineteist sadu kordi suudelnud, aga küsimused Vanessa peas muudkui kuhjuvad.
Näiteks mida Linnéa õieti tahab. Kui ta üleüldse midagi tahab.
Vanessa tõstab teetassi suu juurde, aga jook on nii kuum, et ta kõrvetab huuled ära ja asetab tassi taas lauale.
Linnéa kustutab sigareti ja paneb akna kinni. Ta läheb puudutab Vanessa tassi ning sellest kerkiv aur kaob.
„Proovi nüüd,” ütleb ta.
Tee on jahtunud täiusliku temperatuurini. Vanessa võtab lonksu ja piidleb Linnéat. Äkitselt käib temas klõps. Ta mõistab, et ei suuda enam hetkegi seda ebakindlust taluda. Ta peab vastuse saama.
„Nii ei saa,” ütleb ta ja paneb tassi käest.
„Ikka on liiga tuline või?”
„Ei, ma mõtlen kogu seda värki,” sõnab Vanessa. „Meiega. Me peame rääkima.”
Miski tuhmub Linnéa pilgus.
„Kas me tõesti peame?” küsib ta.
„Kas sa ei leia?”
„Leian küll,” ütleb Linnéa vaikselt.
Ta vajub diivani teise otsa.
„Asi pole selles, et mul oleks midagi selle vastu, et kokku saada ja seksida ja meelt lahutada,”