Punaarmee rünnak Tartule jätkus aga endise hooga. 67. armee teed Tartule tõkestasid 207. julgestusdiviisi kolme rügemendi pataljonisuurusteks kahanenud võitlusgrupid, mille vastupanu murdmine ei pidanuks punaväe diviisidele raske olema. Ometi liikusid punaväe üksused edasi aeglaselt, armeegrupi „Narva” lahingupäeviku kohaselt lausa kõheldes.Seda võisid ühelt poolt tingida Saksa lennuväe jätkuvad rünnakud, teiselt poolt aga vastase jõudude ülehindamine, millist arvamust võis kinnitada punaväe üksuste vastas seisvate väikeste võitlusgruppide jätkuv vastupanu. Nii põrkas punaväe 191. laskurdiviis Lääniste juures 1. piirikaitserügemendi major Ottomar Raimund Hindpere juhitud III pataljoni vastupanule. Pataljonile anti tugev tulelöök, kuid sellele vaatamata löödi venelaste esimene rünnak tagasi. Järgnes uus tulelöök ning taas rünnak, mis tõrjuti jällegi lähivõitluseks muutunud heitluses tagasi. Selles sai raskelt haavata 11. kompanii ülem Richard Saaliste, hilisem legendaarne metsavendade juht. Аrmeegrupi „Narva” lahingupäeviku kohaselt tungisid punaväelased kahe rügemendi jõududega siiski eestlaste positsioonidest läbi ning liikusid edasi Võnnu peale. See langeb kokku Nõukogude uurijate andmetega, mille järgi tungisid Lääniste juures üle jõe 552. ja 559. laskurpolk, nende paremal tiival lii kus Võnnu peale 292. üksik pataljon.
Ägedad lahingud toimusid ka Ahja piirkonnas. Siin kaitsele asunud 1. piirikaitserügemendi I pataljoni naabriks olnud Saksa üksus taandus venelaste ilmudes kiirelt Tartu poole, eestlaste tiiba lahti jättes. 86. laskurdiviisi üksused ületasid seda kasutades kiirelt Ahja jõe ning asusid neile jäetud tühimikust läbi liikudes eestlaste positsioone kokku suruma. Kapten Veelma I pataljon andis neile aga tugeva vastulöögi, riivistades sissetungi ning puhastades jõekalda vastastest. Kuna lahingumüra oli eestlastest paremal juba kaugel möödunud, tuli rügemendiülemal ka I pataljon tõmmata Võnnu ette nn. Baltenstellung’ile, kus eestlased moodustasid hoburauakujulise kaitsepositsiooni ning tõkestasid punaväele tee Tartu alla.Seni Punaarmee edasitungi pidurdanud 207. julgestusdiviisi lahingujõud olid selleks ajaks sedavõrd kokku kuivanud, et andsid oma suuruselt parimal juhul välja vaid võitlusgrupi. Lootus Punaarmee peale tung Tartu ees peatada oli seega muutunud järjest väiksemaks. Kõigele vaatamata õnnestus 207. julgestusdiviisil ülekaalukate Punaarmee üksuste liikumist sedavõrd aeglustada, et nende plaan Tartu käigult vallutada läbi kukkus. Oma osa selles etendasid ka punaväge pealetungi käigus tabanud logistilised probleemid. Sakslaste poolt põhjalikult purustatud infrastruktuur takistas järelevedu. Näib ka, et Punaarmee väejuhatus polnud sedalaadi probleemide üle enne pealetungi algust eriti pead vaevanud. 191. laskurdiviisi ülema kindralmajor Burakovski ettekandest 67. armee ülemale selgub, et olukord Peipsi järve äärest Tartu peale liikuvates üksustes oli kujunemas katastroofiliseks. Peipsi läänekaldale olid toodud vaid diviisi miinipildujad, suurtükivägi oli aga jäänud vastaskaldale. Suurt puudust tundis diviis laskemoonast ja toiduainetest, mida pisitasa küll üle Peipsi veeti, kuid mille edasitoimetamiseks järve läänekaldal kütus puudus. Peipsi idakaldale olid jäänud ka diviisi meditsiiniüksused, millest läänekaldal teravat puudust tunti. Kui toiduprobleemi lahendas 191. laskurdiviisi lihtsalt – seda võeti “kulaklikest majanditest” – siis laskemoona järeleveo korraldamiseks palus diviisi juhtkond 67. armeel tarvitusele võtta kõige radikaalsemad abinõud.
Sedalaadi probleemid aeglustasid küll Punaarmee edasiliikumist, kuid vaid päeva või paari võrra. Rinne lähenes vääramatu jõuga Emajõe Ateenale.
TARTU
Võitlusgrupp „Wagner” Lõuna-Eestis
16. augusti õhtuses ettekandes teatas väegrupi „Nord” staabiülem kindralleitnant Eberhard Kinzel väegrupi ülemale: „Tartu juures tabab meid suur õnnetus, mille vastu me midagi parata ei saa”. Juba Punaarmee rünnaku esimestest päevadest alates oli väegrupil tekkinud kahtlus, et ühel hetkel võib Punaarmee oma senisest läände suunatud pealöögi suunast pöörduda põhja Tartu peale ning seal valitsevat tühjust kasutades Saksa rinde Eestis puruks lüüa. Lääne poole taanduv Saksa 18. armee oli jätnud Tartu suuna täiesti avatuks. 18. armee vasaku tiiva ning armeegrupi „Narva” vahele tekkinud lõhe kasvas iga päevaga suuremaks. Nüüd võisid sellest läbi jalutada mitte ainult diviisid, vaid terved korpused.
Sakslaste õnnetuseks oli Punaarmee juhtkond enda ees avanenud võimalusest juba mõnda aega teadlik. 14. augustil 1944 oli 3. Balti rinde juhatus andnud 67. armeele korralduse suunata järgnevalt pealöök Tartu peale, hoides samal ajal piisavalt jõude siiski ka oma vasakul tiival, kust rinde juhatus kartis sakslaste vastulööki. Rinde juhatuse direktiivi kohaselt pidi 67. armee vallutama Tartu juba 19. augustiks ning forsseerima seejärel vähemalt viie laskurdiviisiga Kavastu ja Kärevere vahel Emajõe.
Samal päeval ehk 14. augustil oli teda Tartu all ähvardava ohuga asunud tegelema ka väegrupi „Nord” juhatus. 14. augustil 1944 andis väe grupp „Nord” armeegrupile „Narva” käsu võtta üle Lõuna-Eesti kaitsmine, saata osa oma üksustest Lõuna-Eestisse ning luua siin side 18. armeega. Armeegrupi „Narva” juhatus tegi selle ülesandeks SSi III Germaani Soomuskorpuse komandeerivale kindralile, SS-Gruppenführer’ile ja Relva-SSi kindralleitnandile Felix Steinerile, kes moodustas rinde ülevõtmiseks Tartu all võitlusgrupi „Wagner”, määrates selle etteotsa 4. SS-Soomusgrenaderibrigaadi „Nederland” ülema SS-Brigadeführer’i ja Relva-SSi kindralmajori Jürgen Wagneri. 1901. aastal Strassburgis jalaväekindrali pojana sündinud Wagnerile ennustati juba varakult hiilgavat sõjaväelist karjääri. Pikka aega ei viidanud sellele aga miski. Esimeses maailmasõjas ta osaleda ei jõudnud ning lahkus lühikese sõjaväeteenistuse järel abiellumise tõttu sõjaväest. Töötuks jäänuna liitus ta 1931. aastal SSiga, kus tegi kiiret karjääri. Peagi teenis Wagner juba Hitleri ihukaitses ja määrati 1942. aastal SS-diviisi „Wiking” koosseisu kuuluva rügemendi „Germania” ülemaks. 1943. aastal määrati Wagner Horvaatias väljaõppel olnud SS-brigaadi „Nederland” etteotsa ning saadeti aasta lõpul idarindele. Võitlustes idarindel paistis Wagner silma külmaverelise ning halastamatu juhina. 1944. aasta kevadel ja suvel esines Wagneri brigaad Narva all ja Sinimägedes löödud lahingutes tapva efektiivsusega. Wagneri alluvuses Tartu all võidelnud Léon Degrelle on temast oma mälestustes kirjutanud järgmist: „Teda peeti põhjendatult selge mõistusega vapraks ja kogenud sõjameheks, kellel on lisaks veel palgasõduri vastupidavus. Tõeline renessansiaegne röövlipealik – rõõmsameelne, jõuline, naudinguhimuline ja väsimatu”.
14. augusti varahommikul Lõuna-Eestis kaitse ülevõtmiseks käsu saanud Wagner andis endale allutatud üksustele käsu koonduda õhtuks Tartust põhjas Vasula juures ning sõitis ise Tartusse. Tartusse jõudes leidis Wagner eest kaose. Vähe sellest, et pikaleveninud rinde katmiseks polnud Wagneri käsutuses piisavalt lahinguüksusi, oli näha, et puudu oli ka plaan Tartu kaitse korraldamiseks. Wagner otsustas paigutada tema käsutuses olnud vähesed üksused tugipunktidena Tartu ette laiali, üritades sel teel võita aega tugevamate kindlustuste rajamiseks Emajõe liinile. Oli ju armee grupp „Narva” algselt talle ülesandeks teinudki pidurdada väiksemate mobiilsete võitlusüksustega Punaarmee edasitungi Lõuna-Eestis senikaua, kuni Emajõe ja Väike-Emajõe joonel õnnestub luua reservüksuste toel üles ehitatud kindel kaitseliin. Ka 19. augustil väegrupi „Nord” ülemjuhataja poolt välja antud käsk oli lühike ja selge: Lõuna-Eestit kaitsvatel üksustel tuleb end läbi murda Emajõe joonele ning luua seal kindel kaitsejoon.
Armeegrupi „Narva” lahingupäeviku kohaselt algas Wagneri võitlusgrupi moodustamine 14. augustil, kui Wagner asus koos talle allutatud esimeste üksustega teele Tartu alla. Lahingupäeviku kohaselt olid nendeks 11. Ida-Preisi jalaväediviisi 23. grenaderirügement, SSründepataljon „Wallonien”,