Dr N: Mida see “mõtete jalge alla tallamine” tähendab?
H: Stressis inimesed muutuvad kärsituks ja langevad tagasi väljakujunenud mõttemudelitesse. Charles’i jaoks oli roosi tavapärane värvus punane. Selline on tema mõttemall. Kuna poes ei olnud hetkel valgeid roose, siis ei tahtnud mu abikaasa selle asjaga rohkem tegelda.
Dr N: Kas see tähendab, et Charles blokeeris vastuolulised kujutlused, mis tekkisid tema teadlike mõtete ja selle vahel, mida sina tema alateadvusse projitseerisid?
H: Jah, pealegi on minu abikaasa mu surmast väga kurnatud.
Dr N: Kas punased roosid ei sobi sinu eesmärgi saavutamiseks sama hästi?
H: (kategooriliselt) Ei. Seejärel suunasin oma energia Sabinele, naisele, keda ma tundsin ja kes seda poodi pidas. Ta oli mu matusel ja teadis, et ma armastan valgeid roose.
Dr N: Ma ei saa aru, kuhu see välja jõuab, Nancy. Valgeid roose ei olnud. Charles ostis punase roosi ja läks koju. Kas sulle sellest ei piisa?
H: (naerab minu üle) Ah neid mehi küll! Valge roos olen mina. Järgmisel hommikul sõitis Sabine ise meie maja juurde ja tõi suure valge roosi poti. Ta ütles mu mehele, et sai selle teisest aianduspoest ja et mina oleksin just seda tahtnud. Seejärel jättis ta Charles’i segaduses meie sissesõidutee äärde seisma. Charles viis valge roosi augu äärde, mille oli kaevanud minu vana roosipõõsa asemele, ja seisatas. Roosiõied puudutasid ta nägu. Ta tundis nende lõhna – aga kõige tähtsam oli see, et valge värv ja roosilõhn segunesid. (kliendi silmadesse ilmusid pisarad, kui ta seda hetke meenutas)
Dr N: (tasasel häälel) Sa selgitad kõike väga hästi, palun jätka.
H: Charles … ta tajus lõpuks mu kohalolekut … nüüd suunasin ma oma energia ühtlaselt tema keha ümber, see hõlmas ka roosi. Ma tahtsin, et ta tunneks ühtaegu valgete rooside lõhna ja minu olemust selles energiaväljas.
Dr N: Kas see toimis?
H: (pehmelt) Lõpuks laskus ta augu kõrvale põlvili, surudes roose vastu nägu. Charles nõrkes ja nuttis kaua, mina aga hoidsin teda. Kui see mööda sai, siis ta teadis, et olen ikka veel temaga.
Kui meeste hinged võivad kasutada autosid või spordivarustust, siis naised, nagu ma olen avastanud, kasutavad sageli aeda, et oma abikaasani jõuda. Üks klient rääkis, et tema naine oli kasutanud temaga kontakti saavutamiseks tamme istutamist. Enne meie kohtumist kirjutas see klient:
Pole oluline, kas see, mis minuga toimus, oli seotud minu naisega või mitte. Peamine on see, et mingil moel kasutan ma seda emotsionaalset energiat, mille loob tunne, et ta on minuga, pääsemaks ligi oma sisemistele ressurssidele, mis enne polnud kättesaadavad. Ma pole enam kuristikus, kuhu ei paista ükski valgusekiir.
Rääkides inimestega neist kogemustest, mida mõni nimetab müstiliseks, on oluline arvestada võimalusega, et need on pärit vaimsest allikast. Kui me saavutame oma leinas kõrge emotsionaalse laenguga seisundi, võime ennast tervendada, saades üksiti rohkem teada oma sisemisest minast.
Vaimud võivad eelistada meiega suhtlemist mõtete teel. Järgnev tsitaat on pärit ühest kirjast, mille saatis mulle mu endine klient. Ta kirjutab oma lahkunud naisest Gwenist. Usun, et meie ühised seansid aitasid tal leida parima tee, kuidas jõuda oma naise mõteteni:
Olen teada saanud, et kõigil inimestel ei ole hingena üksteisega suhtlemiseks ühesugused võimed. Sõnumite saatmine ja vastuvõtmine on oskus, mida tuleb harjutada. Lõpuks, pärast tulemusteta meditatsioone, tundsin ära Gweni mõtted. Ta oli palju lugenud inimene, kes kasutas pigem sõnalisi mõtteavaldusi kui pilte, et minus tundeid tekitada. Pidin õppima ühendama tema sõnavälgatusi oma kõnemaneeriga – mida ta hästi tunneb –, et lahti mõtestada seda, mida ta mulle ütles. Nüüd näen ma paremini, kuidas Gweniga meele kaudu kontakti saada.
Võõrad sõnumitoojatena
9. juhtum
Derek oli kuuekümnendates eluaastates mees Kanadast, kes tuli minu juurde vastuvõtule, et anda hinnang oma elule ja püüda lahendust leida suurele kurbusele. Noore mehena oli ta kaotanud nelja-aastase tütre Julia. Tütarlapse surm oli nii ootamatu ja laastava mõjuga, et mees ja tema naine otsustasid mitte enam lapsi saada.
Viisin Dereki sügavasse hüpnoosi ja näitasin talle stseeni, kus ta pärast oma eelmist elu seisis nõukogu ees. Avastasime, et tema praeguse elu üks olulisimaid õppetükke oli toimetulek tragöödiaga. Derekil oli viimase kahe elu jooksul olnud selles osas puudujääke, sest ta eraldus teistest ja raskendas temast sõltuvate pereliikmete elu. Oma praeguses elus saab ta palju paremini hakkama. Selle juhtumi puhul oli minu jaoks kõige huvitavam intsident, mis toimus Derekiga umbes kakskümmend aastat pärast Julia surma.
Derek leinas oma naist, kelle oli hiljuti vähihaiguse tõttu kaotanud. Ühel päeval tundis ta end eriti rusutuna ja jalutas lähedalasuvasse lõbustusparki. Mees võttis istet pingil karusselli kõrval. Ta kuulas muusikat ja jälgis lapsi, kes tiirlesid rõõmsalt karussellil, istudes kirevate puidust loomade seljas. Märganud eemal väikest tüdrukut, kes sarnanes Juliaga, tulid tal pisarad silma. Just sel hetkel astus tema juurde umbes kahekümneaastane noor naine, kes küsis, kas võib mehe kõrvale istuda. Oli ilus soe päev. Naisel oli seljas valge musliinkleit ja käes karastusjoogitops. Derek noogutas, kuid ei öelnud midagi, naine rüüpas jooki ja jutustas, et ta kasvas üles Inglismaal ja tuli Kanadasse, sest teda köitis Vancouver. Ta tutvustas end Heatherina ja Derek märkas naist ümbritsevat hõõguvat päikesevalgust, mis andis talle särava ingelliku ilme.
Kui vestlus jõudis perekonnani ja selleni, mida Heather kavatseb Kanadas peale hakata, näis aeg Dereki jaoks peatuvat. Derek avastas, et räägib selle noore naisega, nagu oleks tema isa, ja mida rohkem nad rääkisid, seda tugevamaks muutus tunne, et ta tunneb seda naist. Lõpuks Heather tõusis ja pani käe hellalt Dereki õlale. Ta naeratas Derekile ja lausus: “Ma tean, et sa muretsed minu pärast – pole põhjust. Mul on kõik hästi ja mu elu on siin suurepärane. Küllap me kohtume veel, ma tean seda.”
Derek väitis, et kui Heather lahkudes talle veelkord lehvitas, nägi ta temas oma tütart ja leidis rahu. Seansi ajal sai Derek aru, et Julia taaskehastunud hing oli tulnud tema juurde ning kinnitanud talle, et ta pole tegelikult Juliat kaotanud. Kui me kannatame selle pärast, et armastatud inimesed ei ole meiega, võivad nad tulla meie juurde väga salapäraseid radu mööda ja sageli just siis, kui meie aju on madalal alfasagedusel. Suhtu sellesse kui sõnumisse teispoolsusest ja ammuta sellest jõudu.
Inglid ja teised taevalikud olendid
Viimaste aastatega on inglite populaarsus kasvanud. Rooma katoliku kirik defineerib ingleid kui vaimseid, kehatuid, mõistusega olendeid, kes teenivad Jumalat ja on tema sõnumitoojateks. Kristlik kirik on seisukohal, et need olendid ei ole kunagi Maa peal kehastunud. Me kujutame ingleid ette valgesse rõivastatud figuuridena, kellel on tiivad ja ausära – religioossed kujutluspildid, mis on pärit keskajast.
Paljud kliendid, eriti need, kes on väga usklikud, arvavad algul, et näevad ingleid, kui viin nad tagasi vaimuilma. See reaktsioon sarnaneb mõne inimese vagale reaktsioonile pärast surmalähedast kogemust. Hoolimata religiooni esmatähtsusest taipavad need kliendid varsti, et eeterlikud olendid, keda nad hüpnoosis näevad, on nende teejuhid ja sugulashinged, kes on neile vastu tulnud. Neid vaimolendeid ümbritseb hele valgus ja nad võivad ilmuda pikas rüüs.
Minu töös tuleb mõnikord ette, et teejuhte kirjeldatakse kaitseinglitena, kuigi meie isiklikud õpetajad on olendid, kes enne teejuhitasandile jõudmist kehastusid ka ise füüsilisel kujul. Sissepääsu juurde võib kehatuna tulla ka lähedane sugulashing, et meid vajadusel lohutada. Mulle tundub, et inglitesse uskumine tuleneb inimeste sisemisest vajadusest kaitse järele. Vaatlusi tehes ei ole mul kavatsust kõigutada miljonite religioossete inimeste usku inglitesse. Palju