Kell võis olla umbes kolm või neli. Päike oli tõusnud, saates esimesi soojendavaid kiiri madalalt üle tasaste põldude. Mõtlesin endamisi, et kui pääseksin üle nende lagedate põldude jõekaldal paistvate puude ja põõsaste alla, siis võiks edasi liikuda, kuni jõuaksin kuhugi enamvarjatud maa-alale. Seal edasirändamine oleks lihtsam.
Nõnda mõtteid mõlgutades istusin mättale ja toetasin turja jändriku kasetüve vastu. Oli päris mugav olla. Jälgisin linnuriigi esindajaid, kes nagu püstolist lastud raketid sööstsid noolsirgelt õhku, ise sealjuures rõõmsalt lõõritades, kuni kadusid silmist. Lõokesed!
Eemal asuva majadegrupi juures, kuhu suurtükipatarei oli majutatud, avati aiamulk ja lasti kari välja põllule. Musta-valgekirjud lehmad jooksid kiirustades üle põllu laiali ja asusid aplalt kastemärga kesarohtu sisse ahmima.
Kaks punaväelast eemaldus patarei asukohast ja liikus juteldes üle kesapõllu minu suunas. Jälgisin neid ükskõikselt, erilise huvita. Olen sõduritega harjunud. Siis äkki kihvatas pähe, et olen ju põgenik ja nood kaks seal on minu vaenlased. Esimene mõte oli püsti karata ja jooksu pista. Selle vastu kerkis kohe hoiatav mõte – kui nüüd joosta, siis avastatakse mind ilmtingimata, pigem varjata end võsa ja mätaste vahel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.