Kella 10.00 paiku lähenesid rasked sammud. Võtmete kõlisedes avati uks ja mind kutsuti välja. Valvur juhatas mind läbi koridori, mööda mitmest kontrollpunktist, läbi kahest raudvõrega varustatud uksest. Ühe ukse juures peatusime. Valvur koputas uksele.
Uks avati seestpoolt. Pärast sisenemist võttis valvur valveseisangu ja tervitas. Tervitatavad olid kolm meest punase kaleviga kaetud laua taga. Üks neist vaatas mind tükk aega hindavalt ja küsis:
„Jutustage nüüd oma sõnadega, kuidas te siia sattusite.”
„Olin oma väeosaga rännakul Eestist idasse ja jäin maha. Olin jäänud tee äärde magama…”
Üks neist kolmest kargas laua tagant vihaselt püsti ja käratas: „Teadke, et seltsimees, kes teid küsitleb, on kohtu prokurör; siin ei ole koht valetamiseks!”
„Rääkisin ainult õigust, seltsimees,” ütlesin õlgu kehitades.
„Viige vang tagasi!” käskis prokurör minu selja taga seisvat valvurit.
Niipalju siis oli seda kohtuprotsessi, mõtlesin ringi pöörates ja valvuri saatel ruumist lahkudes. Mind viidi tagasi kongi ja valvur lahkus. Kongikaaslane päris huviga, mis oli juhtunud.
„Kohus oli koos,” ütlesin, „mul ei lastud palju rääkida, öeldi, et ma valetavat!”
„Ai-ai, parem on ikka ja alati nendele sigadele õigust nina alla visata. On kergem,” õpetas ukrainlane. „Vaata mind, räägin alati kõik puhtsüdamlikult ära. Ainult vaikin, kui küsivad, kus raha on. Ei ütle neile. Ja mida nad mulle ikka määravad? Aasta-kaks, ega see mind tapa. Aga kui välja saan, siis ootab naine rahaga ees!”
Möödus umbes pool tundi ja sama valvur tuli mulle jälle järele. Seekord läksime tuntud teed mööda tagasi kohturuumi. Kui ma sisenesin, ootas mind üllatus: kõik kolm kohtuliiget tõusid auväärselt punase laua tagant püsti.
Jäin seisma. Kas lasevad vabaks?
Uks minu selja taga sulgus. Kohtu eesistuja võttis laualt enda eest ühe paberi ja pöördus minu poole. „Kas olete leitnant Edgar Reiksaar?” küsis ta.
„Just nii,” vastasin sõjamehelikult.
„Tele olete sündinud 18. juunil 1914. a Eestis?”
„Just nii!”
Väikese vaheaja järel jätkas kohtuliige enda käes oleva paberi lugemist: „Kaebealune Reiksaar, kohus on kuulanud teisi seletusi ja võtnud arvesse teie poolt antud andmeid eeljuurdlusel ja on leidnud, et olete süüdi kuriteos, mis on ettenähtud N. Liidu kriminaalseaduse paragrahv see ja see, ning määras: süüalune Edgar Reiksaar mõista surma mahalaskmise läbi.”
Loetule järgnesid veel mõned korraldused ja paragrahvid ning siis kästi mind välja viia.
Olin kui halvatud.
Mind viidi tagasi minu endisesse kongi. Viie minuti pärast ilmus üks teine valvur, avas ukseluugi ja lükkas minu ette ühe paberilehe ja käskis pliiatsit ulatades mind sellele alla kirjutada.
Heitsin pilgu paberile. Sellel oli sama tekst, mis oli mulle kohtus ette loetud, märkusega, et selle sisu on kaebealusele kohtus ette loetud ja ärakiri otsusest minule allkirja vastu välja antud. Kirjutasin alla ja valvur ulatas mulle ärakirja. Olin nagu unes. Hoidsin oma surmaotsuse ärakirja käes ja katsusin seda lugeda, kuid ise ei võtnud vaevaks tähti kokku veerida. Minu kaaslane oli sellest dokumendist väga huvitatud.
Luges selle mitu korda läbi ja pomises: „Ma arvasin …”
„Kas sa tead,” küsisin temalt, „mida need paragrahvid tähendavad?”
„Ei tea,” oli lühike vastus, „pahasti, eks ole. Nad viivad niisuguseid asju täide harilikult saunas.” See ajas külmajudinad peale.
„Mis kord see siin maal on?” ütlesin pahaselt. „Olin väeosast eemal ainult paar tundi. Seda ei saa nimetada väejooksuks, kõige rohkem omavoliliseks üksusest lahkumiseks.”
„Küllap kohus leidis midagi muud!” ütles mu kaaslane kahtlustavalt.
„Kui oleks olnud midagi muud,” vastasin, „siis oleks nad seda kõigepealt pidanud kindlaks tegema. Ma ei näinud ühtegi tunnistajat. Kas nad kontrollisid minu poolt esitatud andmeid? Kui jah, siis nad poleks sellist otsust teha saanud.”
„Sõjaaeg!” vabandas ukrainlane.
„Sõjaaeg või mitte,” ütlesin ägestudes, „arvan, et inimelu on ikka natuke väärt, isegi kommunistlikus ühiskonnas. Ei saa kedagi süüdistada kuritöös, mida pole tõestatud, ja mis veel rängem, ei tohi ka kedagi süüdi mõista süüteos, mida ainult oletatakse, kuid …”
Minu kaitsekõne katkestas kongiukse avamine. Seal seisis valvur ja käskis mul temaga kaasa minna. Läbisime mõned koridorid ja suundusime trepist alla keldrikorrusele. Sauna, mõtlesin. Võttis põlvedest nõrgaks. Peatusime ühe ukse ees, ja valvur avas ukse.
Uus kong. Hingasin kergendatult.
Leidsin sealt noormehe, kes lakkamatult kirus ja vandus ja nagu aru sain, oli mõistetud surma väejooksu pärast. Ta märatsemine mõjus mulle justkui rahustavalt. See oli kuidagi tragikoomiline. Nii, kuulates tema virisemist ja hädaldamist, unustasin oma mured.
Lõunaks toodi kummalegi kauss kalasuppi ja puulusikas. Alustasime söömisega. Esimese lusikatäie järel andsin alla! Maitses vastik, nagu poolkeedetud kalarapped. Suhu jäi vastik maitse. Minu saatusekaaslane oli väga tänulik, kui oma portsjoni temale ulatasin. Vaene pärdik oli näljas.
Minu uus kong oli eelmisest väiksem. Puudus nari. Aken oli väga väike ja kõrgel lae all. Uks oli harilik, ilma luugita. Ainult väikese klaasiga varustatud rusikasuurune aken oli keskele tehtud valvurile sissepiilumiseks. Poisil olid kaasas kaks sõjaväetekki. Laenasin ühe ja heitsin põrandale pikali. Varsti tuli uni ja vabastas mind piinavatest mõtetest.
Ärkasin poisi raputusest. Või oli selle põhjuseks müra väljas? Kuulsin, nagu oleks mingi hiiglane raevuhoos puumaju ja lauahunnikuid üksteise vastu peksnud. Püüdsime aknast välja vaadata. Aken oli väike ja kõrgel ning me ei näinud midagi. Tõstsin poisi enda õlgadele seina najale ja upitasin ta sel viisil aknani. Poiss vaatas ja vaatas. Küllap ta hing jäi vist põnevusest kinni, ta ei saanud sõnagi suust. Ähvardasin ta alla võtta, kui ta ei seleta. Viimaks tuli tal suure pingutusega üks ainus sõna suust: „Lennukid!” See kõlas kui Hiiobi sõnum. Lennukid olid üleval. Palju lennukeid. Hävitajad ja pommitajad. Venelaste ja sakslaste omad. Õhulahing oli täies hoos.
Midagi muud ja sama põnevat oli käimas vanglas. Algul oli kuulda ainult salapäraseid koputamisi, millelt peagi mindi üle verbaalsele väljendusviisile. Kostsid üksikud hõisked, mis nagu kolisedes mööda tühje vanglakoridore ühest seinast teise veeresid. Aina uued ja uued hõiked pandi veerema ja viimaks kajas kogu vanglahoone nagu möirates: „Valvurid on kadunud!”
Seda hüüet korrati suust suhu. Kohe järgnes sellele kõikjal kohutav müra ja tagumine ustele. Varsti võis näha üksikuid vange vabanenult vangla koridore mööda ringi jooksmas, üksteist abistamas, hõikamas ja kätega vehklemas. See juba tähendas midagi. Jumal oli siiski minu vaikseid palveid kuulda võtnud.
Hakkasime tööle. Kahekesi kangutasime põrandapiida lahti ja kasutades seda kangina hakkasime oma kongiust läbi „valvuri silma” maha murdma. Vana uks ragises ja oigas, kuid pidas vastu. Higi jooksis ojadena üle näo. Pingutasime edasi. Samas tuli abi väljastpoolt ja ühisel jõul langes uks ragisedes maha. Välja!
Koridorid olid põgenevaid vange täis. Kui imeväel avanesid meie ees lukustatud raudvõre uksed koridori otsas. Suundusin vangla vastuvõturuumi poole. Minu kongikaaslane oli mul kogu aja sabas ja vandus mulle jäädavat truudust. Lubas minuga kõikjale kaasa minna, kuhu iganes peaksin minema.
Vangla vastuvõturuum tõmbas mind eriti, kuna lootsin sealt leida midagi mu endisest vormiriietusest. Kui ma sinna jõudsin, siis võttis