Viimaks, minu õnneks, leidsin õpperelvade hulgast ühe vene iselaadija-automaatpüssi, mis oli lahingukorras. Samas oli ka täislaetud magasine. Kinnitasin ühe magasini püssile ja panin paar tükki neist tasku. Iga magasin sisaldas 10 padrunit.
Poisi jaoks leidsin väikesekaliibrilise vintpüssi ja küllaldaselt laskemoona. Leidsin sealt veel hunniku Nagant-revolvri padruneid. Otsisin revolvrit, kuid ei leidnud. Pistsin ühe peotäie neid padruneid pikemalt mõtlemata, mida nendega peale hakata, tasku ja pöörasin kiirustades minema.
Poiss järel, tormasin vanglast välja, üle maantee asuvasse rukkipõldu. Olin vaba! Eemaldusin kiiresti linnast. Väljad olid täis põgenikke linnast. Karjade kaupa põgeneti. Ühel kraavikaldal istus grupp sõdureid. Mu kaaslane hakkas nendega juttu ajama. Sõdurid kaebasid, et nad olid leidnud ühe Nagant-revolvri, kuid puudusid padrunid. Andsin neile kõik, mis mul oli. Liikusime edasi.
Ütlesin poisile, et peame inimestest eemale hoidma kus vähegi võimalik. Püüame jõuda metsa, kus võiksime ohutumalt edasi liikuda. Hakkas juba hämarduma, kui jõudsime ühe küla serva. Tundsin nälga. Läksime esimesse majja ja küsisime süüa. Meile toodi õuele suur kausitäis hapupiima, lusikas ja käntsakas värsket kodus küpsetatud leiba. Meie lahke kostitaja tundis huvi Ostrovi linna pommitamise vastu. Jutustasime talle suutäite vahel, kui kole see oli olnud. Söömise lõpetanud, tänasime ja kiirustasime minekule.
Külavahelist teed mööda tuli vastu punaväe sanitar ratsahobusel. Mu kaaslane tegi temaga sõprust ja varsti olid nad teineteisele oma muljeid jutustamas. Rääkisid maast ja ilmast. Minu hoiatusel ei näinud palju tagajärgi olevat: venelane armastab seltsi ja teda eemale hoida oli võimatu. Hinge ajas täis! Hästi, mõtlesin. Kui tahad käia oma teed, siis mine. Esimesel teekäänakul keerasin teelt kõrvale metsa ja ruttasin eemale nii kiiresti, kui jalad kandsid. Juba hämardus.
Eemalt jõeorust tõusis udu nagu hall raske tolmupilv, mis aeglaselt vajus laiali ja kattis päikesest kõrvetatud põllud paksu ämblikuvõrgu taolise vaibaga. Linnud saatsid taeva poole oma viimaseid tänupalveid ja vaikisid siis järsku. Oli nii vaikne, et võisin oma südame põksumist kuulda.
Äkki katkestas õhtuvaikuse eemalt mööduva vankri kolin ja hobuste puristamine. Ruttasin metsaservale. Umbes kakssada meetrit eemal nägin möödumas väikest suurtükipatarei kolonni. Põlluvahetee oli kõva ja konarlik. Päevasest rännakust väsinud hobused panid välja oma viimase jõu, et neid pikatorulisi elukaid öökorterisse viia. Pool tosinat punasõdurit olid kibedasti ametis, et suurtükke teel hoida. Või leidsid nad, et oli kergem suurtüki eelikust kinni hoides kõndida? Jälgisin mööduvat kolonni, kuni nad kadusid kauguse halli udumüüri.
Pöördusin tagasi võssa ja jätkasin kiirustades oma teed. Üle metsa võisin näha suurt lõõmavat tulekuma Ostrovi linna kohal. Linn põles. Sakslaste pommirünnak oli teinud oma töö. Tuli võis jätkata ülejäänu hävitamist.
Võsa lõppes järsku, avanedes tasasele heinamaale. Teisel pool heinamaad paistis jõgi, palistatud võsaga ja üksikute lehtpuudega. Heinakuhilad siin-seal tunnistasid, et selle aasta töö on tehtud. Seadsin sammud üle heinamaa jõe poole.
Jõudnud poolele teele, kerkis äkki lähedal oleva heinakuhila tagant rühm sõdureid minu vaatevälja. Enamik neist istusid maas ja mõned askeldasid ringi. Ära joosta polnud võimalik. Tõmbasin nagu juhusliku liigutusega oma automaatpüssi puusale laskeasendisse, vabastasin kaitseriivi ja lähenesin südame põksudes sõduritele.
Leitnant Reiksaart tabas heinakuhja taga halb üllatus.
Grupist eraldus leitnandi tunnustega mees ja tuli minu poole. Talle järgnes relvata üks reamees. Märkasin, et viimasel olid punaväe vormiriietuse ees Läti sõjaväe vorminööbid. Et algatus enda kätte saada, esitasin leitnandile kiiresti küsimuse: „Seltsimees leitnant, kas võiksite mulle öelda, kuhu poole patarei läks?”
„Sinna vasakule,” tähendas leitnant, näidates käega suunda, näol väga üllatunud ilme. Märkasin, et leitnandil oli püstol vööl. Kui ta oleks teinud katset seda haarata, olin valmis talle tule peale tõmbama. Keerasin kanna peal ringi ja liikusin kiiresti näidatud suunas. Kuulsin veel leitnanti minule järgi hõikamas: „Kus on teie müts?”
„On sõda, eks ole,” hõikasin tagasi vaatamata ja jätkasin oma teekonda. Pidin talle kindlasti kahtlane paistma: mütsita, säärsaabastes ja sõjaväe pükstega, erakampsuniga, kuid seejuures relvastatult!
Kui jõudsin jõekaldale, pöördusin põõsaste varjus tagasi, otsides sobivat peiduurgast. Ühe suure pärnapuu all peatusin. Selle tüve ümber oli kasvanud tihe noor võsa. Tegin endale sinna sisse pesa ja jäin luurama.
Mul ei tulnud kaua oodata. Mõne minuti pärast kuulsin krõbinat ja kivikeste veeremist jõekalda kuivanud poril. Pingutasin silmi ja kõrvu. Udu ja pimedus olid väga tihedad. Varsti nägin üht tumedat vormiriietuses kuju teisel pool jõekallast üles ronimas. Märkasin, et neid oli rohkem. Nad liikusid vargsi ahelikus edasi, kuni kadusid minu esialgses liikumissuunas pimedusse ja uttu.
Kuulatasin, kuni igasugune hääl oli vaikinud, siis ronisin ettevaatlikult oma peiduurkast välja ja hoidudes põõsaste varju, liikusin hiirvaikselt edasi piki jõekallast. Mõtlesin, et parem oleks kaares ümber Ostrovi linna rännata, kuni jõuaks linnast läände ja sealt edasi võiksin suurte metsade kaitse all ületada Läti piiri.
Pooletunnilise kõndimise järel piki jõekallast jõudsin metsa. Jätkasin plaanitsetud teekonda, kusjuures hoidsin põlevat Ostrovi linna orienteerumispunktiks.
Peatusin, et oma asukoht kindlaks määrata. Taevas oli väga selge, sügavsinine ja heledate tähekogudega. Otsisin Suurt Vankrit. Selle esimeste rataste ühendusjoont pikendades leidsin Põhjanaela. Murdsin pajupõõsast ühe pika oksa ja asetasin selle maha, ladvaga Põhjanaela suunas.
Põhja-lõuna suund oli määratud, pöörasin oma näo põleva Ostrovi linna poole. Võrdlesin asukohta mahapandud põhja-lõuna suunaga. Leidsin, et Ostrovi linn asus minust edelas. Niisiis, minu asukoht pidi olema linnast kirde suunas. Nüüd läände rännates ei tohiks eksida, mõtlesin. Hoian linna tulekuma endast vasakul. Aeg-ajalt võiksin oma asukohta jälle kontrollida.
Astusin kiiresti edasi. Süda tagus vastu küljekonte. Mul oli tunne, nagu oleks kilomeetri raadiuses minu samme võidud kuulda. Äkki lendas üks öökull otse minu juurest oksalt suure kohina ja müraga eemale. Mul jäi hing kinni.
Keegi oli mind vist jälginud, sest märganud minu kohkumist, hõikas nagu imestades: „Oh-hoo-oo!” Keegi justkui liikus mu selja taga. Kuulsin, nagu oleks keegi mulle järgnenud. Seisatasin. Teritasin kõrvu hinge kinni pidades. Sammud peatusid. Vaatasin ettevaatlikult ringi – ei näinud kedagi. Jätkasin oma teekonda läbi ööriigi.
Natukese aja pärast kuulsin selgesti kedagi endale järele hiilivat. Jätkasin liikumist ja vaatasin vargsi üle õla tagasi. Oleksin võinud vanduda, et nägin oma jälgijat läbi võsa tungimas, painutades oksi näo eest eemale. Tõmbasin end küüru ja püssi laskevalmis hoides jäin ootama.
Seal ei olnud kedagi.
Läksin tagasi kohale, kus ennist nägin tahapoole painduvaid oksi. Kõikjal oli vaikus. Ei jälgegi tagaajajaist. Haiglase aju ettekujutus, ütlesin endale ja liikusin edasi. Närvidele hakkas. Tundsin õudust. Parim oli nüüd lubada endale väike puhkus ja oodata hommikuni. Võib-olla võiksin isegi natukene magada.
Istusin maha ja katsusin magada, kuid und ei tulnud. Siis äkki mõtlesin kohkudes, et kui vahepeal peaks pilve minema, siis ei tea ma õiget suunda ja olen kadunud. Parem on, kui kannan selle eest hoolt otsekohe. Murdsin kaks puuoksa, millest ühe panin põhja-lõuna suunas ja teise Ostrovi linna suunas. See tehtud, katsusin jälle magada. Katsumine jäi katsumiseks, und ei tulnud. Mõtted vaevasid aju.
Idataevas hakkas punetama ja see tõotas eilse ilusa ilma jätkumist.