Peale „selle” major Johannes Eini tundsin veel kahte major Eini 7. jalaväerügemendist, kes olid väga toredad eestimeelsed ohvitserid. Isegi neljas major Ein olevat olemas olnud, teda mina aga ei tundnud. Lisasin need read sellepärast siia juurde, et mitte kahjustada meie sõjaväe majoreid punameelsuses nimede äravahetamisega. Punase vaatega või suure karjäärihimuga oli ainult major J. Ein Pärnust.
1941. aasta mai alguses kolis 171. laskurpolk Petserist Värska valda laagrisse, mida kutsuti ka Põhjalaagriks. Laager asus ilusas männimetsas Ersava järve naabruses. Suurt tegevust seal töökodade personalil ei olnud. Ka puudusid vastavad tööruumid. Kasutusele võeti üks järveäärne endine laskemoonakelder, kus valmistati märklaudu. Varsti anti kõrgematele ohvitseridele käsk olla valmis Venemaale Frunze akadeemiasse saatmiseks. Käsu sai ka polgu staabiülem major Tuvikene. Ta pidi ära andma püstoli ja selle toimingu ajal ütles, et tema ei näe enam meid ega meie teda. Ja nii see ka juhtus. Pean siinkohal lisama, et Tuvikene oli väga töökas ja eestimeelne ohvitser. Hiljem kuulsin, et ta siiski seda korraldust ei täitnud, vaid asus maapakku kusagile Valgamaal sugulaste juures. Need sugulased või head tuttavad olid aga küüditamisele määratud ja seega avastati ka major Tuvikene. Tema edaspidisest saatusest ei ole rohkemat teada. 13. juunil 1941. a anti staapi nimekiri nende ohvitseride kohta, kes pidid kohe kogunema manöövritele minekuks. Nende varustuse juurde ei kuulunud püstolid ja kaarditaskud. Samal õhtul sõitsid need ohvitserid veoautodel Petseri suunas. Teisel hommikul teati rääkida, et nad olid määratud küüditamisele. Juba laagri alguses anti korraldus, et igaühel olgu valmis pakitud kohver ettenähtud isiklike esemetega. See oli 14. juuni ööl, kui meie elukorteri uksele Ersava külas koputati. Ratsahobustel olid üks politruk ja kaks relvastatud sõdurit. Ütlesin abikaasale jumalaga, võtsin selle väikese valmis pakitud isikliku kohvri ja avasin ukse. Minult küsiti ühe kaasteenija ohvitseri kohalviibimise kohta, mida eitasin. Järgmisel hommikul selgus, et nimetatud ohvitser oli polgu staapi sõidutatud. Sama juhtus veel mitme kaasteenijaga. Kokku küüditati kolonel A. Sauselgi polgust 22 ohvitseri ja allohvitseri. Nad koondati Petseri polgu staabihoone keldrisse, kust neid hiljem viidi raudteejaamas ootavatesse kaubavagunitesse. Sealt said mõned sõrmedega näidata numbreid, 10 või 15, mis tähendas, mitmeks aastaks neid vanglasse oli määratud. Staabi keldris oli neid kõiki läbi otsitud. Ära võeti vöörihmad ja ka kõik muu väärtuslik. Hiljem, kui sinna keldrisse jõudsin, siis oli veel kogu põrand täis dokumente ja teenistuskirju. Õnneks leidsin sealt ka oma Eesti Vabariigi aegse sõjaväe teenistuskirja, missugune on minul praeguseni alles.
Samal ajal koguti Petseri raudteejaama ohvitsere ka teistest väeosadest. Kas ka Võru 140. polgust, seda ma ei tea, kuid minu koolivend ja sõber leitnant Felix Saar oli nendega. Kusagilt levis jutt, et enne rongi lahkumist Petserist oli keegi noorematest ohvitseridest alustanud laulu „Eestimaa su mehe meel…”. Üksikute ülejäänud ohvitseride küüditamine toimus veel 15. juuni ööl. 16. juunil võeti kogu 171. laskurpolk rivisse ning komissar Dimitrjev teatas, et „ebausaldusväärne element on kõrvaldatud ja et kedagi enam ei puudutata”.
Väikeses Ersava külas olime saanud elamiseks erakortereid, üksikuid tube või nurgakesi magamiskohaga mingis tühjas ruumis. Neil päevil oli kerge märgata nende abikaasade nägudelt valu, kelle mehed olid küüditatud. Jagasime üht tühja ruumi kaasteenijate, veebel Adu Loo ja veebel Viirsaluga.
22. juunil kutsuti mind kiiresti polgu staapi. Asi tundus kahtlane. Arvasin, et võidakse saata kusagile laskemoona või relvavarustust vastu võtma. Staabis selgus, et hommikul kell 2.00 ajal algas sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel. Minu ülemuseks oli kapten A. Moora, kes andis mulle korralduse, et jälgiksin polgu laskemoonaladudes raskekuulipilduja lintide laadimist. Kohtasin seal nooremleitnant E. Kumarit, kes oli väga heas tujus ja ütles, et lõpuks ometi hakkab lõppema see saatanlik kord. Samal õhtupoolikul peeti polgus suur miiting, kus polgu komissar teatas, et Saksamaa fašistlikud bandiidid on kallale tunginud „suurele kodumaale”. Ta kutsus polku üles andma sakslastele purustavat lööki, meenutades sealjuures Napoleoni sõjaretke Moskva alla jne. Samal ajal keerlesid Saksa luurelennukid suures kõrguses laagri kohal. Oli tunne, et nad võiksid mõned pommid lasta kukkuda, et oleks võimalik tekkinud segaduses laiali joosta. Staabiülemaks oli määratud venelasest major Shulkate, kes andis mulle käsu sõita otsekohe Lõunalaagrisse, et diviisis vastu võtta relvi ja laskemoona. Igaks juhuks anti minule kaasa üks venelasest leitnant. Tema ei osanud jalgrattaga sõita, mille tõttu jõudsime suure hilinemisega kohale. Diviisis selgus, et see on kolimas ja mingisuguseid relvi enam välja ei anta. Sama päeva õhtuks jõudsin Petseri kasarmutesse, kuhu olid kogunenud Venemaalt mobiliseeritud tagavaraväelased. Kurb oli neid näha – väikesekasvulised, tõmmunahalised, vatijopedesse riietatud ja igaühel kaelal üks või rohkem paiset. Nende nägudelt peegeldus ükskõiksus ja väsimus nagu loomadel, keda on koondatud tapamajja saatmiseks. Eestlased ristisid nad kohe „Kaasani üliõpilasteks.”
23. juunil jõudsin tagasi Ersava laagrisse. Selgus, et kogu polk alustab järgmisel hommikul liikumist Petserisse, kus pidi toimuma täielik relvastumine ja lahinguliseks üksuseks ümberorganiseerimine. See oli 24. juuni varahommikul, meie ilusaimal suvisel ajal ja põlisel pühal. Ilmselt mõtlesid kõik eestlased sellel rännakul teadmatusele, kes jäävad elavate kirja või kellele on see rännaku algus viimaseks. Ees oli ju sõjateekond! Mind määrati laskemoonavoori ülemaks ja minu abiks venelasest politruk Nekrassov. Ta oli juudi päritolu ja väga närviline. Välimus oli hirmuäratav. Temaga tekkinud sõnavahetusel räuskas ta ja näitas mulle ähvarduseks oma püstolit. Vastasin, et ka minul on niisugune riist olemas. Juba sel korral tekkis minus arvamine, et venelaste kätte ma ei jää, ja et vabadus tuleb niikuinii. Hiljem, teekonnal, püüdis Nekrassov siiski lepitust otsida. Kõikide politrukkide nägudelt võis nüüd leida rohkem lahkust, sest nad teadsid küllaltki hästi, millises tulises katlas nad olid. Usun, et samamoodi väljendus eesti sõdalaste enesetunne käitumises nendega. Keskpäeval olime Värska-Petseri teel, meid saatsid kaks Saksa luurelennukit. Politrukid püüdsid seletada, et need on omad lennukid. Teadsime aga kõik vastupidist ja ka seda, miks nad meid saadavad. Kella 16.00 ajal jõudsime Petseri kasarmutesse, kus algas kohe kiire polgu ümbervarustamine. Ära korjati kõik Inglise päritolu vintpüssid ja asendati need Vene iselaadijatega. Varsti aga selgus, et viimaseid ei olnud küllaldaselt ja siis toimus vastupidine toiming. Kapten Moora, kui relvalao juhataja, oli väga tujust ära. Ta oli saanud sõimata polgu komissarilt, kes oli meid kõiki nimetanud bandeks. Ta oli nende korra pooldaja, kuid sõjaolukorra tõttu võis ka tema enesetunne vilets olla. Hiljem ta vangistati sakslaste poolt ja istus mõned kuud vanglas. Olin tegev relvastuse väljajagamisel ja tõin ka välja mõned 9 mm püstolid, mis andsin oma alluvatele allohvitseridele.
Eesti sõdalased lamasid gruppides kasarmuesisel väljakul ja arutasid põnevusega tekkinud olukorda. Kõikide meeleolu tõusis ja nooremad ohvitserid ning aspirandid nõudsid kohest tegutsemist ja vastuhakku. Paraku puudusid vanemad ohvitserid, kellel oleks olnud juhtimiseks kogemusi ja autoriteeti. Kahetsesime tol korral kibedalt, et meie hulgast puudus major Tuvikene, kes oli tugeva meelsusega ja kõikide poolt hinnatud ning lugupeetud. Liikvel oli ka kuulujutt, et polk viiakse Tartusse ja et Riia poolt on saabumas mingisugune Vene diviis. Hiljem selgus, et see kõik oli venelaste poolt teadlikult lansseeritud, et meid hirmutada ja ära hoida vastuhakkamist või põgenemist. Sama juttu oli levitatud ka teistes eesti väeosades.
26. juunil saatsin oma abikaasa Tartusse ja palusin teda püüda sealt minna minu sünnikohta Palale, kuhu ta ka õnnelikult jõudis. Nüüd olid mu käed tegutsemiseks vabad ja ootasin vaid õiget hetke.
28. juuni hommikul alustas kolonel Sauselgi polk liikumist, esialgu pettemanöövriga Tartu suunas ja siis lõplikult Pihkva suunas. Polgu liikumine oli väga aeglane, sest meeskonnad ja kompaniid olid jalamehed. Ainult vooridel olid mõned veoautod ja hobuveokid. Selle rännaku alguses, kui seisime rivis staabihoone, endise Kaitseliidu maja ees, leppisin nelja kaaslasega kokku, et põgeneme koos viieliikmelises grupis. Need