Prantsuse lütseum oli ilus ja moodne ehitis, mis valmis 1937. aastal ja võeti kasutusse sama aasta sügisel. Keldrikorrusel asus kooli riietehoid ja lasketiir kaliibriga 22 püssist ja püstolist laskmiseks. Esimesele korrusele viisid tänavalt pea- ja kõrvalsissekäigud. Peasissekäigu juures asus avar esik, kust vahekäigud läksid L-kujulisse hoonesse, millest üks käik väljus tagaõuele. Sellel korrusel asusid algkooli klassid. Peale klassiruumide asus hoone tiival ümarikus osas lasteaed. Teisel korrusel asusid keskkooli klassid umbes 10 ruumiga, väiksem saal, köök söögisaaliga (lasteaia ruumi kohal) majandusharu klassile, õpetajate ja koolijuhataja ruumid. Kolmandal korrusel asus aula – võimla koos duši- ja riietusruumidega.
Esimeste veokitega kohale saabunud õpilased hakkasid pärast veokite tühjendamist esimesel korrusel asuvatest klassiruumidest meile mittetarvilikke koolipinke ja laudu keldris asuvatesse riietehoiuruumidesse kandma, sest need ruumid olid määratud mõlemale kursusele magamis-, riiete- ja varustusruumidena. Teisele korrusele olid määratud ruumid Sv. Õppeasutuste ülemale, Sv. Tehnikakooli ülemale, käsundusohvitserile, kooli kantseleile, klassiülematele, lektoritele ja Kõrgemale Sõjakoolile. Õpetus toimus teisel korrusel asuvates klassiruumides. Toitlustamiseks kasutati teisel korrusel olevat kööki ja söögisaali seal leiduvate abinõude ja sisseseadetega. Pesemiseks kasutati kolmandal korrusel asuvaid duši- ja riietusruume. Õppeasutuste raamatukogu leidis esialgse asukoha keldris asuvas lasketiirus.
Uues asukohas oli esimeseks tööks magamisruumide korraldamine voodite, öökappide jms paigaleasetamisega. Sellele järgnesid riiete, relvade ja varustusruumide sisseseadmine. Õhtuks olid ruumid korda seatud. Hoovil oli veel kola, mille järgi ei olnud otsest vajadust ja mis pidi jääma ootama korraldavat kätt tulevikus.
Kui kõik tegevused olid lõppenud, oli taas aega toimuvale mõelda. Jõudsime otsusele, et vastastikuse abistamise lepingu allakirjutamisega oli kuradile sõrm antud ja nüüd haaras ta terve käe järele. Õpilaste enamik oli siiski arvamusel, et nüüd on suure naabri kõik soovid täidetud ja et peatselt võtab elu jällegi normaalse ilme. Kõige pessimistlikum oli leitnant J. Mõtsküla, kes nägi tulevikku väga tumedates värvides. Olles sündinud ja üles kasvanud Siberis, kust tema vanematel pärast Vabadussõja lõppu õnnestus kodumaale opteeruda, kinnitas ta, et tunneb kommuniste ja nende võtteid, ja arvas, et suuremad üllatused seisavad alles ees.
18. ja 19. juunil toimus üle maa kaitseliitlastelt ja eraisikutelt relvade ärakorjamine, mis möödus vahejuhtumisteta. Tallinnas koondati relvad Kaitseliidu majja Wismari tänava ja Toompuiestee nurgal.
Kaitseliidu relvade loovutamine.
Kuna ratsasõidu instruktor major R. Hindpere pidi saabuma ratsasõidu hindeid välja panema, tuli kooli tagaõuele jäänud kolavirnas veidi korda luua. Üks laud pühiti tolmust puhtaks ja sellele pandi mõned toolid juurde, kuna keegi ei teadnud, kuidas seda ratsasõidu eksamit seal saab õiendada, sest polnud hobuseid ega ka maneeži kasutada. Keegi õpilastest märkas muu kraami hulgas hobuse luukeret. Kuna see oli ainus ese, millel võis midagi ühist olla ratsasõiduga, tõsteti see lauale lähemale. Keegi teine leidis koli hulgas auto rooliratta ühes vardaga. Varda torkas ta luukere ribikontide vahelt läbi nii, et rooliratas jäi luukere turja kohale, kus see oleks ratsutajale hästi käepärast olnud. See sobis väga hästi oma kohale, kuna major Hindpere õpetas ratsasõidu tundides, et hobust tuleb ,hugi minna. Nii olid eksamiks kõik ettevalmistused tehtud. Varsti jõudis ratsasõidu instruktor kohale. Olles väga asjalik, ei pööranud ta tähelepanu luukerele, vaid võttis istet laua ääres ja alustas eksamiga. Esimene õpilane, lipnik R. Aardma, esines temale sõjaväe kombe kohaselt. Major vaatas talle teravalt näkku ja küsis: „Missuguse hobusega ratsutasite?” Kuuldes vastuses hobuse nime, sobitas ta selle mõttes õpilasega kokku, vaatas veel korraks õpilast ja pani hinde välja. Lühikese aja jooksul olid viimased hinded pandud ja nüüd võidi alustada lõputunnistuste väljakirjutamisega.
19. juuni hommikul saabus erirongil ja tugeva kaitse all Tallinna J. Stalini usaldusmees Andrei Ždanov. Keskpäeval oli tal Administratsiooni hoones Kadriorus kohtumine Vabariigi Presidendiga uue peaministri nimetamise ja N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamise eesmärgil. Presidendi poolt esitatud kandidaadid – õiguskantsler Anton Palvadre või saadik August Rei – olid Ždanovile vastuvõtmatud ja ta soovis näha „valitsusjuhi” kohal dr Johannes Vares-Barbarust. Selle kandidaadiga ei nõustunud president.
20. juunil käisid Tööliste Keskliidu esindajad töölisi demonstratsioonidele kihutamas. Nõukogude agendid, kelle hulgas olid eesti kommunistid, allilma kriminaalne element ja kiiruga autodel kohale toodud piiritagused eestlased – agitaatorid –, ilmusid Vene tankide julgestusel käitistesse ja kutsusid töölisi massimiitingule, mis pidi toimuma samal õhtul Töölisvõimlas, et järgmisel päeval tervitada Punaarmeed. Eesrindlikumad kommunistid koos kaasajooksikutega käisid linnas ringi mitmesuguste loosungitega, nõudes poliitiliste vangide vabastamist, tööd ja leiba. Mõned läheduses viibivad leivatööstuse leivavedajad olevat neile loopinud oma autodest leiva- ja saiapätse. Politsei hoidis ennast meeleavaldajatest eemale, et vältida kokkupõrkeid ja asjatut verevalamist. Meil soovitati sõjaväe vormiriietuses linna mitte minna, kuna see võivat suurendada ärevust ja tekitada soovimata vahejuhtumisi. Mõned, kellel olid erariided olemas, käisid vahetevahel linnas ja tõid sealt värsket informatsiooni. Õhtu saabudes vaibus kommunistlike agitaatorite räuskamine, kuid seda asendasid läbi linna sõitvate veokite müra, millel Punaarmee sõdurid laulsid „Moskva moja”, „Jesli zavtra voina”, „Katjušat” ja teisi laule, nagu tahtes igaühele meelde tuletada, kes on tegelikult maa peremehed. Tänavad muutusid ebakindlaks ringi hulkuvate jõukude tõttu, kes riisusid, tapsid ja vägistasid ilmsüütuid rahulikke kodanikke.
Õhtu saabudes paluti Sv. Tehnikakoolist välja saata valvemeeskond Kaitseliidu maja valvamiseks, kuna kardeti, et mõni märatsev jõuk võib sinna sisse murda ja kaitseliitlastelt äravõetud käsirelvi ja laskemoona laiali kanda, sest hoone oli valveta. II kursuse vanem lipnik A. Aarna koostas vabatahtlikest meeskonna, kuhu kuulusid lipnik R. Aardma, J. Jaagus, E. Ruus, A. Vahari, J. Varik ja veel kolm õpilast, kelle nimed on ununenud.
Et mitte tähelepanu äratada, läks meeskond päikeseloojangul paarikaupa Hariduse tänavalt Kaitseliidu majja, kus ühelt kaitseliitlaselt saadi vajalikku informatsiooni. Hoovi põhjapoolsel äärel olevas pikas madalas hoones olid autod, suurtükid, relvad ja laskemoon. Ka peahoones pidi olema käsirelvi ja laskemoona. Enamikul akendest olid seestpoolt luugid ees. Meeskonnale anti püstolkuulipildujaid ja laskemoona kolme valveposti mehitamiseks. Püstolkuulipildujad olid uued ja suure laskekiirusega, mistõttu soovitati sõrme päästikule mitte unustada, sest terve magasin tühjeneb paari sekundi jooksul. Välja pandud valvepostidest asus post nr 1 Kaitseliidu maja lõunapoolsel küljel ja võttis valve alla hoovi väravad Toompuiestee ääres ning plankaia krundi lõunapoolsel piiril. Post nr 2 asus maja läänepoolsel küljel ja võttis valve alla osa plankaeda lõuna- ja läänepoolsel piiril. Post nr 3 asus maja põhjapoolsel küljel ja hoidis valve all läänepoolset plankaeda.
Öö möödus vahejuhtumiteta ja järgmisel hommikul, 21. juunil, kui valvemeeskonna liikmed läksid tagasi Hariduse tänavale, oli linn vaikne. Päikese tõustes selgesse suvetaevasse kuldasid tema kiired majade katuseid ja tänavatel võis näha üksikuid jalakäijaid.
Reedel, 21. juunil, olid õppekava kohaselt suurtükiklassi õpilastele ette nähtud praktilised tööd suurtüki remondi alal Arsenali suurtükitöökojas klassi ülema kapten V. Villemsoni juhtimisel. Seda päeva kirjeldab ta järgmiselt: „Hommikul enne kella kaheksat sõitsime õppeasutuste omnibussiga Hariduse tänavalt Arsenali, mis asus tööstuste rajoonis, südalinnast mõned kilomeetrid Kopli poolsaare poole. Märkasin, et tööstuste ja tehaste ümbruskonnas olid Punalaevastiku madruste kolmemehelised valvepostid tänavanurkadel ja tööstuste sissekäiguväravatel. Meid nad ei tülitanud. Arsenali õuel ega ka suurtükitöökojas midagi erilist märgata ei olnud. Umbes kella 10.00 ajal sain telefonilise korralduse viibimata kogu meeskonnaga Sv. Tehnikakooli