Kera müksas ta õlga. Kui ta paigale jäi, tõukas tugevamini. «Pane end põlema,» pomises ta. Kerast sirutus välja süstal.
Ikka veel keskendunult konsooli jälgides ütles Crankenshaft: «See süstib kuumastimulanti. Tugev eksemplar nagu sina võiks seda enne šoki saabumist taluda kümne minuti jagu.»
Jato kortsutas kulmu. Kust Crankenshaft selle haige värgi võttis? Ta vaatas kera, Crankenshafti, uuesti kera. Crankenshafti puhul valis ta oma lahinguid hoolikalt. See siin polnud asja väärt.
Ta võttis saapad jalast ja astus basseini. Põlvekõrgune vesi oli täna jahe, aga vähemalt polnud pinnal jääkoorikut. Ta sumas tüvikoonuse juurde ja ronis selle otsa, istus siis ristijalu maha, käsi sooja saamiseks vastu rinda surudes.
«Liigu kümme sentimeetrit põhja poole,» ütles Crankenshaft.
Ta nihutas end. «Kas sa saad siin soojemaks teha?»
Crankenshaft istus konsooli ette, keskendudes sellele, mida iganes ta tegi. Niisiis nihkus Jato koonuse lõunakülje poole.
Crankenshaft vaatas ringi. «Liigu teisele poole.»
«Lülita soojendus sisse,» ütles Jato.
«Liigu.»
«Kui sa oled soojenduse sisse lülitanud.»
Patiseis.
Crankenshaft sirutas käe uuesti konsooli poole ja puudutas mingit paneeli. Kera võrises Jato selja taha ja ta kuulis süstla sisinat. Biitsepsis lahvatas kuumus, mis levis kiirelt üles õlani ja mööda küünarvart alla.
«Kas on küllalt soe?» küsis Crankenshaft.
See oli piinarikas, kuid Jatol polnud kavas välja näidata, kui palju see teda häiris. Ta kehitas lihtsalt õlgu. «Mis sa siis teed? Lased oma modellil šoki saada, sest ta ei nõustu külmetama?»
Crankenshafti silma all hakkas lihas tõmblema. Ta hakkas uuesti tööd tegema, jättes Jato taas tähelepanuta. Ent ruumis läks soojemaks ja tuli Jato lihastes jahtus. Kas Crankenshaft oli valetanud või siis oli droon manustanud koos mürgiga ka vastumürgi, tõenäoliselt biokestas, mis lahustus veres paari minuti jooksul.
Mõne järgmise tunni jooksul kuivatas tuul Jato riided. Kord tuli sisse Silicate, et tuua Crankenshaftile kivitaldrikul eine. Naine, alati hoolitsev, alati vaikne, pani Jato imestama. Tegi ta ka ise kunsti? Enamik unelejaist tegi, isegi need, kel olid muud töökohad. Silicate'i ainukeseks ametiks näis olevat Crankenshafti teenindamine. Samas Jato kahtles, kas Crankenshaft salliks kunstialast konkurentsi omaenese majas.
Viimaks Crankenshaft tõusis, lihaste lõdvestamiseks õlgu ringitades. «Sa võid minna,» ütles ta ja lahkus stuudiost.
Lihtsalt niisama. Sa võid minna. Käi välja mu majast. Hambaid kokku surudes libistas Jato end koonuselt maha ja lonkas läbi basseini, nii pikast istumisest kange. Saapad märgade pükste alla jalga meelitanud, suundus ta ukse poole stuudio selles nurgas, kus aknasein puutus kokku ühega termoplastseintest.
Väljas tervitas teda jäine tuul. Ta seisis Crankenshaftile kuuluvalt kaljurünkalt alla keerduva trepi mademel. Kaugel all helkis linn ja selle taga sirutusid pimedusse sakilised mäed. Tuhandete aastate eest oli planeeti tabanud marodöörist asteroid, mis moonutas ta küljeli lamava tömbi pisara kujuliseks, telg suunatud Quatrefoilile, tähele, mille ümber see tiirles. Ehkki Ansatz tiirles ümber Quatrefoili peaaegu oma pöörlemisega sünkroonis, laperdas planeet piisavalt, nii et enamik tema pinnast sai vähemalt veidi päikesevalgust. Öö oli ainuvalitsejaks vaid siin, selles väikeses poolust ümbritsevas piirkonnas.
Crankenshafti valdus oli piisavalt kõrgel, et puudutada üleminekutsooni Nightingale'i ümbritseva inimeste loodud vaikusesopi ja üle Ansatzi pühkivate tormituulte vahel. Ent vaatamata pikale laskumisele platooni polnud trepil mingit kaitset, isegi mitte käsipuud. Veel üks Crankenshafti kiiksudest. Tema seda treppi ju lõpuks ei kasutanud.
Jato tegi grimassi. Kui ta tuli vabatahtlikult, oli Crankenshaftil alati lendauto ootamas, et ta koju viia. Täna peaks ta sisse tagasi minema ja sõidutamist paluma. See väljavaade tundus sama meelitavana kui kive süüa.
Niisiis läks ta ettevaatlikult trepist alla, õhukuristik pidevalt meeles. Ta läbis ühe spiraaliringi teise järel, liigselt ringi vaatamata, et mitte tasakaalu kaotada. Ta mõtles, kuidas ta paistaks kellelegi all linnas. Võib-olla nagu tolmukübemeke laskumas mööda kivist DNA-spiraali massiivse kalju esiküljel.
Spiraaljoone kujutis köitis ta meelt. Sellest saaks intrigeeriv skulptuur. Ta võiks minna raamatukokku ja otsida mõne teksti DNA kohta. See peaks aga olema holoraamat, mitte midagi arvutis.
Kuni Jato Ansatzi tulekuni polnud tema arvutikirjaoskamatus oluline. Sandstormi veetorufarmeri vanima pojana ei saanud ta lubada endale võrguühendust, konsoolist rääkimata. Ehkki siin Nightingale'is oli kõigil juurdepääs linna võrgule, oli temal sest vähe tolku. Ta oli siiski välja mõelnud, kuidas käskida raamatukogu konsoolil raamatuid printida.
Ta ikka ei uskunud, et hakkab spiraaljooneskulptuuri üritama. Lugemine võis anda üksnes teavet, mitte annet. Ühte pidi ta Crankenshafti kohta tunnistama: mees oli hiilgav. Jato ei suutnud ette kujutadagi, et ta mõne oma stratosfääri küündiva hinnaga töödest unenäo eest ära annaks. Pealegi, millist unenägu ta meeldivaks peaks? Võib-olla putukatelt tiibade ärarebimist.
Jato kortsutas kulmu. Mõned unelejad Nightingale'i linnavalitsuse kõrgetel kohtadel teadsid, et Crankenshaft oli ta süüdi lavastanud. Nad tembeldasid ta süüdi nii jõhkras kuriteos, et igal pool mujal oleks see tähendanud hukkamist või isiksuse ümberkonfigureerimist. Impeeriumi õigus oli karm: uude kohtualluvuspiirkonda põgenenud süüdimõistetut võidi seal sama kuriteo eest uuesti karistada. Selle sageli hukka mõistetud seaduse otstarbeks oli leevendada väljaandmisprobleemide mädasood, mis tekkis sedamööda, kuidas üha enam planeete Impeeriumi valitsuse alla tuli. Aga see võimaldas Crankenshaftil teda santažeerida – kui Jato Nightingale'ist põgeneb, ootab teda surm või ajupuhastus.
Crankenshafti töö oli tuntud üle tuhande tähesüsteemi. Ta oli geenius geeniuste seas ja Ansatzil tähendas see võimu. Talle anti kõik, mida ta oma kunsti eest tahtis.
Jato sealhulgas.
Jato lamas voodis, suutmata uinuda. Ta oli tuled hämaraks keeranud, kuni seinu mahendasid üksnes ähmased pildid liivast pühitud põldudest. Tema enda loodud holokunst, mälestused kodust.
Isegi pärast kaheksat aastat pidas ta tuba ikka veel imeliseks. Ta oli üles kasvanud kahetoalises hurtsikus, mida tema perekond jagas veel kahe perekonnaga. Siin oli üksnes tema päralt suletekiga voodi, ümar kirjutuslaud, peegel, vannituba ja pehmed vaibad põrandal. Unelejad ei võtnud üüri ja maksid talle elamisraha. Arstiabi sai ta tasuta, sealhulgas valgusepaneele ja vitamiinidega toidulisandeid, mida ta päikesenäljane keha ihkas.
Täna tundus tuba tavalisest tühjemana. Ta loobus magada üritamast ja suundus kirjutuslaua, sõõrja pöörleva mööblitüki juurde. Ta võttis ülemisest sahtlist välja oma kuju. Ta oli tulnud Ansatzile imele lootes, et kaubelda muinasjutulise aarde pärast. Tollal olid tal omaenda unistused, mida ta tahtis niisuguse meistriteose müümisega teoks teha: isiklik farm, äri, parem kodu oma pere jaoks, kuhjaga välja teenitud pensionile jäämine vanematele, naine ja lapsed talle endale. Elu.
Kunsti teha polnud tal kunagi plaanis olnud. Ometi, kuidas võis keegi Nightingale'is elades loometungi eitada? Kuju lõpetamiseks oli kulunud aastaid ja nüüd hoidis ta seda peidus, teades, kui puudulikuks unelejad ta püüdeid peaksid. Talle see ikkagi meeldis.
Et saada kivi, mida ta soovis, oli ta roninud mööda Nightingale'i aluseid tuulest nühitud kaljusid alla, öömustadesse varjudesse kaduvatesse lõhedesse. Seal oli ta lõiganud kamaka musta marmorit, mida inimkäsi polnud enne puutunud. Oma ruumides tagasi, oli ta vorminud sellest laialisirutatud tiibadega linnu, keha all küünistega jalad, toeks samast kivist raiutud alus. Järgmiseks tegi ta sellest savikoopiad. Ta veetis mitu aastat koopiaid tahuliseks lõigates, neid ümber tehes, kuni jäi rahule. Seejärel