«Kuidas ta valvab?» küsis naine.
«Ma näitan sulle.» Jato astus edasi ja hiivas oma kere kümnendale astmele. Ta oli välisilmlase kõrval pikk nagu torn, ometi näis naine häirimatuna, tõmbas lihtsalt kõrvale, et teist mööda lasta. See enesekindlus avaldas mehele samavõrd muljet kui naise ilu.
Kui ta üheteistkümnendale astmele lähenes, võrises kera talle näkku. Kui ta üritas seda eemale lükata, rammis see nii kõvasti mehe õlga, et too ühele põlvele kukkus.
«Kuule!» Naine kargas üles ja haaras tema järele, nagu arvaks päriselt, et suudab takistada kedagi temasuurust üle serva kukkumast. «Miks ta niimoodi tegi?»
Mees tõusis püksipõlvi kivitolmust puhtaks kloppides püsti. «Hoiatuseks.»
Siis see juhtus. Naine naeratas. «Milleks ometi?»
Jato vaevalt kuulis teda. Ta nägi vaid naise naeratust. See pimestas.
Kuid hetke pärast naeratus hääbus. «On sinuga kõik korras?» küsis naine.
Mees koondas uuesti mõtted. «Mida?»
«Sa lihtsalt jõllitad mulle otsa.»
«Vabandust.» Ta viipas kera poole. «See oli mulle hoiatuseks, et ma ei ületaks linna piiri, mis läheb üle selle kalju siin.» Siin üleval oli see, kuidas droonid teda valvasid, peaaegu naljakas. Nagu ta saaks päriselt põgeneda Nightingale'ist, ronides mööda geomeetriliselt kasvavat treppi.
«Miks sa ei tohi linnast lahkuda?» küsis naine.
Mees avastas, et ei suuda end sundida sellest rääkima, vähemalt mitte veel. Miks peaks naine tema lugu uskuma? Kaheksa aastat tagasi olid unelejad ilmunud tema tuppa võõrastemajas Whisper ja tal käed selja taha köitnud, Möbiuse lehtedest käeraudadega, mis olid valmistatud normaalpuhtusega hõbedast. Tal polnud aimugi, mis toimub, kuni avastas end kohtu alt. Ta mõisteti süüdi mõrvas, mida polnud juhtunudki, ja karistuseks oli eluaegne vangistus.
Eeldatavasti olid raviaastad ta «terveks teinud» ja ta polnud enam ühiskonnale ohtlik. Seega lasksid unelejad ta kongist välja – niikuinii polnud see kong, vaid korter linna all. Mõneks peadpööritavaks tunniks oli ta mõelnud, et nad kavatsevad ta koju saata. Lõppude lõpuks, miks jätta karistus kehtima, kui ta pole enam ohtlik?
Peagi sai ta teada, et asi on hoopis teisiti.
Nende unelejate meelest, kes tema süüd uskusid – see tähendab enamiku meelest –, kuluks tal selle lunastamiseks terve elu. Üks nende tuntumaid kunstnikke, Crankenshaft Granite, oli väitnud – ja õigusega – et vangielu Nightingale'is on Jato jaoks peaaegu sama suur karistus kui vangistus tema korteris. Aga muutes tema vanglaks linna, näitavad nad kaastunnet kurjategija vastu, kes on oma vägivaldsest loomusest lahti ütelnud. Jato mõistis, miks see loogika meeldis unelejatele, kel oli mingil põhjusel tungiv vajadus kujutleda end lahkeks, kuigi nad tegelikult pidasid kõiki päikeses elavaid puudulikeks, kes ei vääri ei vabadust ega sõprust.
Aga tema teadis tõtt. Crankenshafti motiividel polnud midagi tegemist kaastundega.
Jatol oli nüüd raasuke rohkem vabadust ainult sellepärast, et see tegi Crankenshafti elu kergemaks.
Jato ei tahtnud näha, kuidas selle naise nägu niimoodi kahvatub nagu ikka välisilmlastel, kui nad tema loo teada said. Veel mitte. Ta tahtis jätta endale need mõned minutid, mil süüdimõistmise raskus neid ei rõhu.
Nii et naisele rääkimise asemel osutas ta oma jalgadele ja naljatas. «Ma elan siin. Need on mu koordinaadid.»
«Sinu mis asjad?»
Nii palju siis sädelevast teravmeelsusest, mõtles mees. «Koordinaadid. See trepp on mittelineaarse treppfunktsiooni graafik.»
Naine naeris, nagu heliseks armas kelluke. «Miks peaks keegi nägema nii palju vaeva, et teha lihtsalt suur graafik?»
«See on kunst.» Ta soovis, et naine veel kord naeraks. See oli vaimustav heli.
"See on kenake kunst," ütles naine. «Aga sa pole mulle rääkinud, miks sinu rahvas sul lahkuda ei lase.»
Tema rahvas? Pidas ta teda unelejaks? Asi polnud vaid selles, et ta neile ei sarnanenud. Unelejad olid andekad nii kunstis kui ka matemaatikas, temal polnud kummagi jaoks soont. Ometi arvas see kaunis naine, et tal on mõlemat.
Mees naeratas. «Ma meeldin neile. Nad ei taha, et ma ära lähen.»
Naine põrnitses teda, suu paokil.
«On sinuga kõik korras?» küsis mees. Naine sulges suu. «Mida?»
«Sa lihtsalt jõllitad mulle otsa.»
«Ma – su naeratus –» ta punastas. «Vabandust. Kardetavasti olen üsna väsinud.» Ta noogutas mehele ametlikult. «Oli meeldiv sinu seltskonnas viibida.» Siis naine pöördus ja suundus trepist alla.
Järsust hüvastijätust juhmiks lööduna oleks mees peaaegu talle järele läinud. Aga tal õnnestus end mitte narriks teha. Selle asemel seisis ta varjus ja jälgis, kuidas naine Ruututõstust alla laskub.
Oma korteri juures lõppevasse allmaakoridori keerates nägi Jato ukse juures ootamas Mandelbroti kera. Kuivõrd ta ei elanud Nightingale'i välispiiri läheduseski, oli selle kohalviibimisel vaid üks põhjus. Selle oli saatnud Crankenshaft. Et Jato polnud enam sunnitud oma korteris püsima, ei pidanud Crankenshaft siia alla tulema, vaid võis lasta teda tuua, kuhu iganes tahtis. Jato tegi kannapöörde ja põgenes, saapad vastu metallpõrandat kolksumas. Kui ta leiaks käigu, mis on kera jaoks liiga kitsas, võiks ta kinnipüüdmist vältida. See oli Crankenshafti tobe mäng: kui Jato pääses droonide käest, andis Crankenshaft talle vaba päeva.
Tema selja tagant kostis vurinat. Droon tabas ta külge ja ta vaarus käsivarsi näo kaitseks tõstes vastu seina. Robotis avanes auk ja välja libises süstal, saatjaks lasu sisin.
Koridor hakkas ta silme ees võbelema, tumenema, tuhmuma…
Jato avas silmad. Tema kohal hõljus üks nägu, jäiste silmadega vanaldane uneleja. Tuulepuhangud panid naise hõbedased juuksed näo ümber lendlema. Ta tundis seda kuivetut nägu. See kuulus Crankenshafti naisele Silicate Glacierile.
Crankenshaft seisis naise selja taga. Ta oli uneleja kohta pikk, hästi hoitud kehaga, mis tema sada kuus eluaastat valeks tunnistas. Pead katsid mustad juukseharjased. Tal olid kahevärvilised silmad, hallid punase piirjoonega nagu vana jää rubiinrõngastes.
Jato hääl oli kähe. «Kui kaua?»
«Sa oled mitu tundi maganud,» ütles Crankenshaft.
«Ma mõtlesin, et kui kaua sul mind vaja läheb?»
«Ma ei tea. Eks näis.»
Kui Jato end istuma tõmbas, astus Silicate tagasi, hoidudes meest puudutamast. Jato viskas jalad üle kivieendi serva, millel oli lamanud, ja vaatas ringi. Crankenshaft oli valinud suure stuudio. Eend ulatus välja lääneseinast, mis muidu oli tühi hallist kivist tasapind. Vasakul oli lõunaseinaks aken vaatega üle kaugel all laiuva Nightingale'i. Ida- ja lõunaseinaks olid holoekraanid, laest alla rippuvad termoplastilehed. Nende ees virdasid holod, värvikaared, mis värisesid, kui tuul ekraane raputas.
See ajas Jato alati segadusse, see tuul. Liikuva õhu koht polnud majas. Kui nii võtta, siis Mandelbroti kerade oma ka mitte. Aga siin hõljus neid kaks, üks rippus Crankenshafti selja taga õhus ja teine luusis mööda stuudiot ringi.
Ruumis oli kõige tähtsamal kohal ümmargune bassein. Veest kerkis umbes kahemeetrine läikiv valge koonus. Selle kõrval seisis teine koonus. Selle ots oli tasaseks lõigatud, sõõrja ristlõikega, kolm ülejäänud koonust basseinis olid lõigatud nurga all, nii et ristlõige oli elliptiline, paraboolne ja hüperboolne.
«Täna ring,» ütles Crankenshaft.
Seejärel suundus ta üle tuuletõmbelise stuudio konsooli juurde selles nurgas, kus kaks holoseina kokku said.
Jato vaatas Silicate'ile otsa ja naine vaatas vastu, sama jahe ja sile kui kivi. Siis kõndis ka tema minema, lahkudes stuudiost termoplastseinas