5
Tom. Toomas Randmaa. Iseenda nahas, iseenda hädadega.
Ümberringi toimus midagi võõrastavat. Ta ei suutnud sellesse süveneda. Tänu taevale, tuttav põiktänav, jalad olidki ta kohale toonud. Hetk hingetõmbamiseks. Tarvis keskenduda. Mis meil nüüd ongi? November, helde taevas! Alles oli vananaistesuvi. Pühad? Millised? Sellele mõtleme pärast. Mis päev? Teisipäev. Aga mis tähtsust sel enam… Täielik võõristusefekt pluss mingid sündroomid veel.
Nagu võõras linnas. Või nagu miraažis. Kes need lipsuga mehed siin on?
„Tere,” pomises ta šveitserile.
„Ohoo?” ütles see. „Keda ma näen! Pühad, Tom?” Silmapilgutus. Närvitõmblus või refleks? „Kadunud poeg. Mine, mine, küll sa koha leiad.”
„Ei-noh-jah…” kohmas Tom. Ta pidi ju natuke häält tegema. Naeratada püüdis ta ka. Kuidas siis teisiti. Tom kartis šveitserite sõprust.
Mis see šveitseri asi, kes uksest sisse tuli – Tom või tema astraalkeha. Mis kuupäev täna siiski tegelikult on? Teisipäev, seitsmes november. Aa – selge. Sellepärast kõik nii võõrik ongi. „Tervis” puhaste kraedega mehi täis. Sellepärast täna kõik pühadest räägivadki. Muide, hommikul oli mul see meeles. Aga kus ma hommikul olin? Lühidalt: kui Esko (veel parem, koos Avoga) veerand tunni pärast kohal ei ole, läheb Randmaa Raekoja platsile, ajab koonu taeva poole ja teeb hundi häält.
Ilmtingimata.
Hullematki siin linnas tehtud.
Ta andis mantli ära, sikutas kortsus püksid vöökohalt kõrgemale ja läks, pilk maas, kiiresti saali.
Kõik puhta võõrad näod ja võõrad keeled.
Nagu mingil võõral maal, võõras linnas, võõras baaris.
Tom ostis kannu õlut, jõi ahnelt mitu sõõmu ja jäi siis vaikides enda ette vahtima.
Tom oli pigem pikk kui keskmist kasvu, vimmas ja varakult kiilanev.
Kunstniku moodi ta küll polnud. Kõige rohkem sarnanes ta praegu allakäinud kontoriametnikuga, kes on oma aruanded ära kaotanud või koguni maha joonud, kellel pole elult enam midagi head loota.
Ühest laudkonnast viibati talle. Tom naeratas välkkiirelt vastu. Ta naeratus oli võluv, tilluke, soe ja tark, tal olid väga valged hambad. Ta naeratus mõjus usaldust väärivalt. Muidugi oli ta kunstnik! Aga seda kõike vaid viivuks. Taas norutas ta pooliku kannu kohal nagu ahastav noor klerk. Tal polnud aimugi, kellele ta viipas. Viimasel ajal ei olnud ta eriti valinud, kellega juua.
Tom. Toomas Randmaa.
Kõige traagilisem oli see, et aju olid okupeerinud mingid diletantlikud salmid. Kust nad tulid, kuhu läksid? Nad möllasid peas nagu jõhkrad suvilarüüstajad. Tom kartis neid, nagu korralik inimene kardab huligaane. Tom pidas kunsti pühaks, seega ka luulet, ta jälestas diletantlikke pilte ja salme, kõige rohkem enda omi. Umbes selliseid: Mees, su paberlaevuke nüüd elutoimis…
See oli õudne! Tom krimpsutas valuliselt nägu ja rüüpas õlut. Aga košmaar jätkus: Kõik on nii halb nagu elus – kas saab olla midagi veel halvemini kui elus…
Tuleks see Esko ometi kiiremini! Veel parem, kui ka Avo tuleks!
6
„Ma siis lähen,” ütles Esko.
Ema istus kamina ees. Uuriv, kurb, tark, tüütu pilk tumepruunidest pungsilmadest.
„Hästi.”
Teises nurgas, akvaariumi juures, istus vanaema. Väikesed kahvatud kalad ujusid rohelises vees aeglaselt üles ja alla.
„Esko,” küsis vanaema rangelt, nagu esimest korda elus, „millas sina ükskord aru pähe võtad?”
Esko kehitas õlgu.
„Sina ei võtagi,” otsustas vanaema, olles teda põhjalikult uurinud.
„Ja mida ma Helvele ütlen, kui ta tuleb?” küsis ema.
„Ütle, et… Ah ütle mida tahad. Läksin välja ja kõik.”
„Kõik?” kordas ema kurva irooniaga.
„Muidugi,” ütles Esko.
„Esko!”
Ta vaatas kärsitust varjamata tagasi.
„Sa oled viimasel ajal jõhkraks muutunud, Esko,” ütles ema.
Vist küll, oleks ta äärepealt vastanud. Aga siis oli ta õnneks juba pikas poolpimedas esikus, tõmbas mantli selga, krapsas tikku, süütas sigareti ja silitas suurt niiskete silmadega koera, kes tasakesi ohates tema juurde lonkis.
„Hei-hei, Sammi,” ütles Esko.
Selleks korraks jäi kõik seljataha, see muutumatu vaikelu, suur, hämar ja jahe tuba, kamin ja akvaarium, klaver ja pruun kohvikann, kaks pikka kõhna hallipäist, aina sarnasemaks muutuvat naist. Ema ja vanaema. Ühtemoodi intelligentsed, skeptilised, masendavalt loogilised, piisavalt kalgid, täiesti eluvõõrad – nagu mingid pagenduses viibivad aadlinaised.
Mõnikord arvas Esko enda kohta, et tema on siia korterisse, siia peresse sattunud leidlapsena. Umbes samuti nagu koer Sammi.
7
Demonstratsioon oli lõppenud.
Inimesed tulid vastu, hõlmad valla, mõnel värvilised lindid rinnas. Nende kerged varjud tõttasid kiretu ent selge sügispäikese paistel mööda puhast sõiduteed.
Mööda sõitis sinine tramm, katusel punaste tähtedega kollane loosung.
ELAGU RAHVASTE SÕPRUS!
Noored madrused seisid indiaanifilmi afiši ees ja pildistasid üksteist hasartselt. Küll grupiti, küll üksiti. Mälestuseks Tallinna-päevilt.
Mustis sukis tüdrukud, hallid tudengimütsid peas. TPI, tehnikateaduste taimelava. Seegi feminiseerumas.
Devuški, hüüdis üks madrus ja teised naersid.
Tüdrukud näitasid keelt ja lisasid sammu.
Gastronoomist väljus vintis mees ja karjus vihaselt: Ruudi!
Lipud. Iga maja seinal lipp. Mõni maassevajunud puumaja oli nii pisike, et lipp varjas fassaadi. Loosung.
ELAGU SUUR OKTOOBER!
Ühe kõrge eestiaegse üürimaja tulemüüri varjas Leonid Brežnevi hiigelportree. Range ja õiglane pilk paksu kulmupuhma alt vaatas üle poole Kalamajakandi.
Kõik nii, nagu alati olnud.
Ei, siiski mitte. Ühel mehel kiskus naine näo katki.
Pea õlgade vahel, krimuuslatud põsk mantlikrae varjus, kiirustas Avo agulist välja.
8
Vana baari tavarütm oli häiritud. Tasakaalukate ja elukogenud meeste asemel, kes enamasti nägupidi tuttavad ning hommikupooliti siit ikka vähemalt veerand tunniks läbi astuda tavatsesid, sagisid nüüd kahes väheldases saalis juhuslikud äraeksinud, need, kes polnud osanud mujale minna või polnud mahtunud pühadepungil kohvikutesse-restoranidesse. Nad tegid lärmi, nad tekitasid ärevust. Nad nõudsid elevust ja rõõmu. Nad olid kohaga eksinud. „Tervise” fluidumid olid hoopis teistsugused, palju varjatumad ja palju mitmetahulisemad, kohati melanhoolsed, kohati grotesksed, kohati koguni traagilised.