Avo tundus ikka veel võõras – valulik tundmatu. Tegelikult ei teadnud Pille Avost kuigi palju. Kuskil oli piir, mille taha tema ei pääsenud. Avo rääkis midagi, vaatas talle naeratades otsa ega teadnudki, et Pille seisab mahajäetuna ja vihasena teisel pool piiri. Ometi oli Pillel keskharidus, Avol endal polnud sedagi. Mõnikord uuris Pille poolvargsi võõrsõnade leksikoni, „Eesti entsüklopeediat” ja koguni muinaskreeka müüte, et Avost paremini aru saada. Suurt see midagi ei andnud. Aga nüüd meenus õnneks see mõte, mis ennist hajuvil peast oli läbi vilksatanud. Rõve küll, aga õiglane: kui Avo peaks kasvõi ükskord elus mõne võõra naisega magama, siis lõikab Pille selle gladiaatori riista kööginoaga küljest. Ilmtingimata! Seda naise elu ja armastust.
Pille kehitas õlgu ja rahunes äkki maha.
Aga selle rohelise kombinee ostsid nad koos Avoga. Avo oli haiglaselt intelligentne, tema kartis naiste pesupoodi. Pille kiusas teda meelega, valis kaua, näppis rinnahoidjaid ja pükse. Millal see oligi? Ükskord suvel, vihma veel sadas, tänavale oli langenud kastanimune, Kimi järele vaatas vanaema.
Jälle uus meeleolu: nüüd tuli nutuisu. Niisama, ilma erilise põhjuseta. Pärast Kimi sündimist tahtis Pille muide ebanormaalselt tihti pillida. Veel tahtis ta sidrunit. Ja seda, et saaks nagu varemgi seltskonnas käia. Just nimelt seltskonnas, kuigi see oli vanamoodne sõna. Olgu muuga mis oli, aga seltskonda oli Avo ta tõesti viinud. Sealt ei kavatsenud Pille enam taganeda. Pille neelatas. Oh seda naise elu ja armastust.
Ja juba oligi sügav sügis. Käes olid riigipühad. Avo nägi und. Süžee oli tuttav: paat, Pille, tundmatu, nõelapadi süles, ning magav Avo teadis, et ta on seda und juba näinud, ja ootas kerge kõhedusega, mis edasi saab. Talle meeldisid unenäod.
Aeg kallati ruumist välja nagu pesuvesi solgiämbrist, luges keegi Artur Alliksaare häälega. Ruum sai kohe hubasemaks, sinna toodi pritsuvankreid, mopeede, žiraffe ja Avo Käsper. Peiaripidu võis alata. Ärgem unustagem musti moone, õieti luges seda sürrealismi paadis viibiv võõras. Muidugi, see oli ju Immanuel Kant, kui lähemalt vaadata, ah siis seda nägu te oletegi Kant, väga rõõmustav Käsper, juba varajases nooruses tutvusin teie töödega kas te mind olete lugenud Kant? Kant muigas ja hakkas kana jalga sööma. Pille miniseelik muuseas aina kahanes. Varsti oli sõudja alasti. Ta rinnanibud olid punsunud. Vabandage Kant aga mu naine pole just parimas vormis, meil on kodus väike poeg. Veest sukeldus välja Tom, ülikond seljas. Viipas naerdes käega ja ütles selge häälega: viiekümne aasta pärast pole sel kõigel enam vähimatki tähtsust. Küsi Kantilt järele. Muuseas, kas su sonetikogu on valmis? Ma tahaksin seda illustreerida. Mul on mõni idee.
Avot ei üllatanud miski, isegi see mitte, et purjus Tom jätkas kõnelust vee all ujudes ning täiesti kokutamata. Eemal sõitis sinine rong. Pille kõndis üle vee eemale ja hööritas ümmargust tagumikku.
Äkki ütles kellegi selge ja võimukas hääl üle terve aegruumi: Täis teadmisjanu siirdusid nad Königsbergi. Sööge vaarikaid 'Kaliningrad'. Palutakse sukahoidja järele saata. Tervitusi Kõverikult.
Vabandust, aga kes on Kõverik? hüüdis Avo.
Ja ärkas. Mõtles natuke – tõepoolest, kes on Kõverik? Raputas siis uimast pead, vaatas öökapil tiksuvat kella – ta oli maganud vaid napilt üle tunni.
Vaheuks oli irvakil. Elutoast tuli harjunud hommikugamma. Kim nuttis vihase ja käheda häälega. Pille näägutas teda, samuti vihane ja nutune. Üle kõige aga kostis nüüd Moskva diktor Levitani mehine, pidulik, professionaalsest erutusest võbelev hääl. Levitan luges ette kaitseministri käskkirja või midagi samast.
Avo sikutas teki ninani ja jäi und ootama. Raadio peremehetses majas edasi. Avo mõtles, kas karjuda Pillele või mitte, et ta midagi ette võtaks, raadio kinni keeraks või ukse suleks, ent ei viitsinud. Sellest tulnuks mingi dialoog. Pillel võis olla mingeid soove, plaane, nõudmisi. Avo haigutas. Raadio tegi oma tööd. Juubeliparaad oli iga hetk algamas. Ja äkki kangastus Avo silme ette Moskva Punane väljak. Ta oli koolipoisina seda väljakut külastanud – oli see kaheksandas klassis? Piltidelt tuttav väljak polnud tundunudki eriti suurena. Kõhe oli ta küll. Kremli müürid ja kuused ja liikumatud tunnimehed mausoleumi ees. Nüüd mõtles Avo, et varsti hakkavad nad seal väljakul röökima, need tuhanded erimahvi saanud poisid. Zdraavija-želajem-tovariš-maršaaal! Mis seal eriti ette kujutadagi, see pilt kordus aastast aastasse, kord mais, siis novembris, ühtmoodi rõkkamist kõik raadiod ja televiisorid täis. Ainult tribüünil seisid juba mitmendat etendust uued mehed.
Avo ei olnud sõjaväes teeninud. Hüpertoonia pluss kergekujuline müokardiit, ennekõike aga täielik hingeline sobimatus, üks tuttav oli soovitanud talle efedriini. Need katsumused, need hospidalid, need kahtlustused olid nüüd juba kauge minevik. Ei siis ega hiljem polnud ta kordagi piinlikkust tundnud. Ta ei tahtnud sõjaväkke, ta kartis seda käsitamatut maailma, ta oli tsiviilhing. Avo polnud käinud ka kordagi Tallinnas Võidu väljakul pühade puhul oma lojaalsust demonstreerimas. Ta ei teadnud tänini, oli ta lojaalne või mitte. Õnneks oli tema trust hajali üle linna ning töötas ka pühade ajal, seega oli tegelikult võimatu sellest mingit kolonni kujundada.
Jah, kõike muud kui massi-inimene oli Avo Käsper enda meelest. Aga nüüd lõi ta uimaselt teki all raadiomarssidele varbaga takti kaasa ja meenutas, kuidas ta viimaseid kordi pühadedemonstratsioonil käis. See oli vist samuti kaheksandas klassis, koduses Pärnus. Mais või novembris, seda ta ei mäletanud. Igatahes oli puhunud tugev meretuul; võimlemisõpetaja, noor mees, kes enda jutu järgi olla dessantvägedes teeninud, oli kuidagi sündsusetult õhevil ja karjus „vasak, vasak, vasak”. Avol oli tema pärast piinlik – muidu igati kena mees, järgupoksija ja lõuapoolik, mis temaga küll juhtus? Avo käis muidugi lausa põhimõtteliselt vale jalga (nagu enamik poisse) ja torkas haaknõelaga plikade õhupalle katki. Need tehtult tulivihased üleõlapilgud, see süütu kooliajaflirt!
Oli tore päev. Ilma naljata.
3
… Nii kaua, kui ta ennast mäletas (oma alati külmetavaid punaseid käelabasid, oma alati tühja kõhtu, oma ebamääraseid süngeid mõtteid, oma harvu, ent see-eest pööraseid raevuhoogusid), oli teda alati varem või hiljem hakatud Suslikuks hüüdma. Kolmes lastekodus, mida ta mäletas. (Oli veel neljaski, mida ta ei mäletanud.) Tööstuskoolis, kus talle püüti õpetada midagi, mis teda ei huvitanud. Kõige rohkem jäid tööstuskoolist meelde kaklused. Lõpukuudel ei puutunud teda enam keegi. Suslikuks hüüti teda ka traktoritehases, kus ta ligi pool aastat pühkis luuaga tsehhiruume ning alles seejärel tööpingi taha sai. Ta treis mingit jublakat. Meister oli millegipärast hämmeldunud, kui avastas, et Susliku jublakas pole halvem kui teistel. Suslikuks hüüti teda ka ühiselamutoas, kus ta õppis viina jooma ja kitarri tinistama. Tõsi, ta ei saanud selgeks ühtki meloodiat. Mõnikord ümises ta mingeid sõnatuid kaeblikke viise, hääl kõrge ja kuri. Need viisid tulid iseenesest, kusagilt tema seest, ta näljasest kõhust, ta teadmata päritolust. Ta ei teadnud oma vanemaid ega rahvust. Vanematest lakkas ta unistamast umbes kaheksaselt, rahvus polnud teda kunagi huvitanud. Passi pandi ta kirja kui venelane, ehkki selles oma ainsas keeles ei pruukinud ta suurt üle poole tuhande sõna. Milleks? Ta ei saanud aru, miks pidid inimesed üldse eriti rääkima. Hädatarvidust selleks ei olnud. Milleks kõik need keeled, rahvused, kogu see jama? Nii nagu tema aru sai, oli tegu kapitalismi iganditega.
Tal olid kõrged põsenukid ja raske tume pilk. Ta vältis inimestele otsa vaatamist. Ta oli ammu aru saanud, et teda ei armastata. Ta vastas samaga.
Suslikut oli ta ükskord ühes ajakirjas pildi peal näinud. See pilt ei solvanud teda. Suslik siis Suslik.
Kui tuli aeg, kutsuti Suslik armeesse. Ta oli seda sügist juba ammu oodanud. Ta ei tahtnud enam jublakaid treida ega toakaaslaste jutuvada kuulda. Nood rääkisid põhiliselt naistest