„EÜE stardivalmis!” luges ta. „Kuu aja pärast, täpsemalt 20. juunil, alustab taas tegevust Eesti Üliõpilasnoorsoo Ehitusmalev. See loodi aasta tagasi ning mulluse hooaja kokkuvõtted olid üsna rõõmustavad… „Nooruse” toimetust külastasid maleva komandör Toomas Etverk ja üks tema kolmest asetäitjast Aarne Vahtra…”
„Et meie põldude saagikus aasta-aastalt kasvab, selles on suuri teeneid ka mineraalväetiste tootjail,” luges ta. „Maardu maapõuest väljakaevatud fosforiidimaak, käinud läbi keemilised rikastusprotsessid, aitab põllumehel võita enamsaaki igalt põlluhektarilt. Ühe tonni fosforhappe arvel võib täiendavalt saada kakskümmend tonni rukist või nisu, vähemalt viiskümmend tonni kartuleid. Ning kui uskuda teadlaste arvestusi, siis…”
„Majakovski loeb poeemi „Vladimir Iljitš Lenin” Ajakirjanduse Majas,” luges ta. „Harva olen minagi kilki laulmas kuulnud, tihtimalt ise, kilk peas, laulnud,” luges ta. „Rummo taidurlik sõna võiks eraldi uurimisobjektiks olla,” luges ta. „Sulaki jõel ehitatakse Tširkei auuli lähedal hüdroelektrijaama, mille tammi kõrgus on 260 m,” luges ta, oigas raevukalt, viskas ajakirja tagantkäe minema, tõusis, läks riidekapi juurde, võttis selle tagant märkamatust peidupaigast pudeli kirsilikööri. Sellest pudelist polnud aimu kellelgi, kõige vähem Avol.
Kui Pille oli väga õnnetu ja Avot ei olnud kodus, siis otsis ta välja kirsilikööri, samuti aga vanade raamatute, fotoalbumite ja õpikute vahelt mõne oma neljast keskkooliaegsest päevikust.
Just niimoodi tegi ta ka nüüd.
Kõigepealt sattus ette lehekülg aforisme.
„Naine ei taha, et teda kerjatakse, vaid võidetakse.” – „Naine – nõrkus on su nimi.” – „Suudlus on armastuse käsiraha.” – „Mehed kõnelevad armastusest. Milleks? Sest nende esimene armastus, nende viimane armastus ja nende ainus armastus on nende enesearmastus.”
Pille krimpsutas nägu – liköörist, pahameelest, rängast elutõest – ja libistas mõned leheküljed edasi.
„… Mari ütles, et K. tulnud kellegi võõra tüdrukuga käevangus. See oli muidugi väga ebameeldiv uudis mulle, kuid ma suutsin ennast hästi valitseda. Läksin P-ga tantsima. Kui K. saali tuli, vaatas ta kohe minu poole. Siis aga kadus. Pärastpoole aga jooksid tüdrukud minu juurde ja ütlesid, et K. norib koridoris P-ga tüli…”
See oli üheksandas klassis. K. oli Kalev, töötas tehases, oli iseseisev inimene, temast kaks aastat vanem. Pille tunded tema vastu olid suured. See oli hoopis midagi muud kui sellele eelnenud platooniline armastus näitleja Rein Areni vastu. Pille oli Kaleviga juba mitu korda suudelnud.
Hiljuti tuli Kalev talle inimtühjal Nikonovi tänaval vastu. Nad polnud viis aastat näinud. Pille rääkis Kalevile, et on teist korda abielus, et tal on väike poeg ja et ta on eluga rahul. Kalev nägi kuidagi ükskõikne ja uimane välja. Ta ütles ilma keerutamata, et sai hiljuti lahti – kust? laagrist, noh. Kas siis Pille polnud kuulnud? Pille oli midagi nagu tõesti kuulnud. Aga need autod olid siiski ära aetud ja mitte varastatud, ütles Kalev ja küsis, kas ta ei tea talle mõnda mõistlikku töökohta soovitada. Pille ei teadnud.
„Nojah, eks ta ole,” nentis Kalev ükskõikselt. Tal olid tuimad, ärapleekinud silmad.
Aga Pillele meenusid nüüd sellesama noormehe hoopiski teistsugused silmad. Too talvine tantsuõhtu… Kui Pille jooksis garderoobi poisse lahutama, pidi tal neid surmapõlgavaid silmi nähes hing kinni jääma. Võib-olla viivitas ta sekundi või kaks, enne kui otsustavalt sekkus… Ühele naiivsele kooliplikale ei tohiks seda ometi pahaks panna?
Pille ohkas, pani vana päeviku käest, nilpsas likööri ja jäi käsipõsakil konutama.
Kuni helises telefon.
11
Ruumis püsis jahe ja asjalik vaikus. Urbsed tuhmkollased seinaplaadid, kullakas elektrivalgus. Laevailluminaatoriga sarnanev ümar aken avanes halli. Läbi selle võis vaadata inimesi, nagu vaataks tummfilmi. Parasaegu möödus koolilaste ekskursioon. Arvatavasti tegid lapsed kõvasti lärmi. Kuid helikindlad seinad jätsid hääled viimseni sinnapoole. Foonikaruum meenutas millegagi tõepoolest allveelaeva.
Laua taga istus noor naine. Üleni mustas ja liibuvas: must sviiter, must miniseelik, mustad sukad. Ka juuksed olid süsimustad, lakiga poolpidulikuks soenguks fikseeritud. Tugevad mustad kulmud kipras, kõrgetel sarnadel jahe asjalikkus, tegi naine tööd: tõstis laual seisvatest virnadest lindikarpe ringi, uuris nende pealistekste, kandis märkmed üle registrisse. Külm ja tõsine naine – mõne meelest hullutav kaunitar.
Karbid olid täis kahinaid, kohinaid, meremüha, tuuleiile, vihmasabinat, vedurivilesid, äikesekorinat, koerte kila, varesekraaksu, ööbikulaulu, põõsalinnu piiksumist, reaktiivlennukite ulgu, beebinuttu, häiresireene, lõvimöirgeid, uksepaugatusi… Veel hiljuti oli see kõik naisele tundunud millegi väga põnevana, tema enda roll aga vähemalt osalusena loomingulises töös. See polnud enam triviaalne ja tegelikult pea paratamatu noore erihariduseta daami elulahend: olla masinakirjutaja, paljundusaparaadi operaator või väikese ülemuse sekretär: ta teadis, mida see tähendas, kõik oli mitmes variandis läbi elatud. Nüüd siin foonikas istudes polnud paraku enam mingeid optimistlikke tundmusi – ja üldse, nende karpidega võinuks ta tegelda ükskõik millal.
Aga niisama passida ta ei tahtnud. Ei soovinud!
Alla kohvibaari minna ei saanud. Tal ei olnud kopikatki raha.
Oma tööruumis istus ta veel muudelgi põhjustel. Filmigrupp polnud demonstratsioonilt tagasi, nad võisid vajada foonika abi. Ning tegelikult polnud sel naisel üldse eriti kuhugi minna.
Oma tagasiteed oli ta ise igaveseks sulgenud.
Edasi, ainult edasi.
Ent uuedki võimalused jätsid ta jahedaks.
Niisiis istus Ene oktoobripühade esimese päeva ennelõuna paiku oma töölaua taga ja lappas lindikarpe.
Ta oli kakskümmend kaheksa aastat vana. Hinges varasügise kiim ja kaarnad, nagu oli talle luuletanud tuttav poeet A. S. Keda kõike ta ei tundnud! Ah… Aga hing oli tõesti tühi, kuri ja – hale.
Karp ja teine. Jälle karp. Ühel puudus sedel. Ene võttis lindi välja ja seadis magnetofonile. See käis ta nõtkete sõrmede vahel täiesti automaatselt. Mõtted uitasid oma radu. Kui mingeid mõtteid üldse oligi.
Kahin, praksatused. Otsekui tikutõmbamine. Jälle kahin.
„Üks, kaks, kolm…”
See oli Ene enda hääl. Võõravõitu nagu makilindil ikka.
„… neli, viis, kuus…”
Soovimatu elamuse eelaimus sundis korraks õlgu võbistama. Näpp kerkis stoppnupu kohale. Aga ta polnud veel kindel…
„… seitse, kaheksa, üheksa… Soh, aitab küll.”
Ta tundis lindi ära. Tahtis selle seisata, kuid jäi hiljaks. Lint jõudis temast ette, hakkas elama minevikuelu, Enel jäi üle ainult punaseks lakitud küüs hammaste vahele pigistada ja kuulata – hajuvalt, ahnelt, ennastpõlgavalt. Üle põskede levis kuumalaine. Ja veel tundis ta millegipärast närivat näljatunnet. Nagu seal, selles hiljutises elus pahatihti. Nagu paraku ka nüüd, just praegu. Seal, selles hiljutises elus, tol helikonserviks vangistatud hetkel oli olnud nii: pastellsinine taevatriip punaste kardinate vahel, trammide rütmiline kolin akna all, tihe suitsuvine väikeses toas – ja see tunne, mida looduses kasvanud inimesed eksimatult tajuvad: sa lihtsalt tead äkki, et suve enam pole, aga sügis pole samuti veel päral. Nii oli tol augustiõhtul.
„Tule siia, ütle paar kaalukat sõna!”
„Milleks?”
„Tahan.”
„Ei tule. Mul on ko-kole hääl nagu raudplekk. Ja kõnedefekt kah. See makk läheb ri-rikki!”
„Tule,