Mõnes talus, kus robustseid naljavendi asus, olevat Juulat halastamatult narritatud: lastud tal kõik lakad, pööningud ja kuurid läbi tuhnida. Öeldud: öösi vedasid rotid vara kokku, vedasid ja ähkisid. Nüüd on neil kõlgusealune kallist vara täis. Küllap nad tassisid sinna ka sinu hoiused. Vääriks välja uurida. Ja Juula, vaene, aina möllas ning nägi vaeva, et ükski urgas läbi otsimata ei jääks. Minu lapseliku aru jaoks polnud Juula sugugi põlastatav; teadsin, et ta on hull. Ometi ei vabanenud ma ängistusest enne, kui Juula talust lahkus.
Väeteim ja haletsemisväärseim teistest kerjakotikandjaist oli Pümme Veli. Ta ei tülitanud kedagi; oli vaikne ja alandlik, kuid vajas abistamist. Komberdanud kepi kolinal tuppa, leidis ta endale istepaiga läve kõrval nurgas, ahjusuu vastas. Juhtus ahi parajasti küdema, kiskus Veli jopatsi hõlmad lahti ning mõnules. Salli tal polnud, särgiääris vajus laiali. Lõua alt algas karvane rinnaülemik, otse lambavillast säbrune. Silmad ajas istuja pärani, vahtides pilgutamatult poolde seina. Päris pime ta polnud, õudne siiski. Silmapindade uduhalli kaetise all märkisid silmaterade asetust tumedad ringikesed. Asjade kuju ta vist ei eritlenud, aga nägi varju ja valgust ning tabas liikumist. Nende väheste võimete varal, lisaks raudoraga kepp, rändas ta talust tallu ja külast külla, igal pool nurisemata vastu võetud ning toidetud. Söögikauss viidi talle sülle, toit vajalikult pudedaks tükeldatud või paksuleemeliseks segatud. Vanamees koblas sealt lusikaga – mõõdukalt, ettevaatlikult. Piimakruusi võttis kamalute vahele, imedes pikkamisi. Püüdis olla puhas ja kasitud. Kõneldi, et ta endal habetki ajavat. Juttu ei alustanud ta muidu, kui teda selleks ergutati.
„Kust kandist, Veli, sa nüüd tuled?”
„Palju minust tulijat või minejat! Rändan, kuis jumal juhatab. Teed on tuisanud. Vastutulijad sõimavad – miks sa teed ei anna. Annaks küll, kui oleks. Mul üksainus tee – jalgealune.”
„Tõsi, tõsi, kerge sul pole.”
„Kerget pole vajagi. Sant, teada, sõidab kolme hobusega: kaks jalga ja kepp. Äsja veel ütles keegi vallamaja juures: Pümme Veli laseb kui troikaga… see on vene keelest – troika.”
„Kange vend sa oled tõesti… heidad naljagi.”
„Kallis pererahvas, te tunnete ju minu salmikest:
Uma jovvoga ei jovva, Taiva Esä jovvotab. Uma nõvvoga ei nõvva, Taiva Esä nõvvotab. Ja nii ma siis pean maailmas läbi ajama, kuni elupäevi antud. Ei ole meil jõud omast väest.”
Võib-olla oli ta salmike pärit mõnest vanast vennastekoguduse raamatust, võib-olla lõi ta selle ise igipikkadel hämaruse teedel.
Kord tuli Pümme Veli meile talvisel laupäeva õhtul. Pere oli juba saunas käinud – enne mehed, pärast naised. Veli komberdas, ei leidnud ust. Koerte haukumine andis temast teate. Keegi hüüdis:
„Viime Velje sauna.”
Naabertalust juhtus ka keegi nooremaid mehi meil viibima. Sauna nõu võeti ühiselt omaks. Veli haarati mitmekesi sülle ning viidi minema. Kuidas toimus vihtlemine, seda ma ei näinud, aga juttu sai sellest terveks nädalaks. Hiline saun läinud leiliheitmisest tihedalt uduseks, Velje jaoks kottpimedaks. Poisid keeranud Velje küljelt küljele ning lahminud kahelt poolt vihtadega. Veli ei saanud muud kui paluda – jäetagu osa hingekest sisse. Toibutades teda põrandal, kallatud talle toobritäis jääkülma vett üle ihu. Siis alles Veli kihvatanud ja karanud püsti – alasti pimesikk üleannetute poiste vahel.
Velje aluspesu, paljuke seda oligi, loputatud ja laotatud kuumale kerisele kuivama. Esmaspäeval topiti see talle kaelkotti. Puhas pesu, mis naised saunalisele kaasa andsid, jäigi Veljele. Ning siis kõndis Veli tuhandete tänudega minema.
Uma jovvoga ei jovva, Taiva Esä jovvotab.
Need kurbkoomilised lookesed näitavad, kui viletsad sotsiaalolud valitsesid mu noorusmaal sajandi vahetusel. Kuid elu ise polnudki vilets, vaid nõudis oma õigust olla nii kurb kui ka lustiline. Üldtuntud veidrike hulgas leidus lõbusaid ning rahvamajanduslikult kasulikke tüüpe. Mulle jäi näiteks südamelähedaseks rätsepmeister Kimm, kelle nõelast sain esimesed püksid, hiljem veel mitmeid pükse. Moodsas maailmas ei avastata enam pikksilmagi abil Kimmi-taolist meest. Hoolimata, et ta jalad olid nagu kanavarbad ja sääred nagu rohutirtsu koivad, kandis ta lodevalt laiu säärikuid ja astus enda eest kas või uhmrinuiaga platsi. Kamnitsa küla veeremail oli tal käsitöölise hurtsik, milles elas kristlikku abielu südi ning hakkaja Liisuga. Koju talle tööd ei viidud, vaid kuulus rätsep, nagu ta oli, sõidutasid perekad talud ta koos masina ning pressrauaga enda poole. Seal oli Kimm maailmatu lai mees ja nõudis kogu perelaua endale töölauaks. Muidugi, ütles ta, peaksin ma nüüd, jalad risti, laua peale asuma, aga teie ei oska peenest tsunfti tööviisist lugu pidada. Teie mõtlete, et rätsepa töö on ainult nõelatöö. Oh hei, oh hei, peen „pukski” töö käib kannikaist sõrmeotsteni. Ta kõneles koomilise kõrvalmaiguga Tartu murrakut, toppides täishäälikute ette „ha”, aga seal, kus „ha” peab olema, lülitas ta selle välja: hõige obene hei hastu einatuusti hotsa.
Ülikondade õmblemisega ei raisanud Kimm kallist aega, sest ta oli peenmeister paikamise ja lappimise alal, millist tööd leidus kõigis rahvarikastes peredes. Te mõtlete, het paik hon nagu paiseleht – muudkui plätserda peale. Hei sugugi mitte: paika tuleb nii settida ja passida, het hühtki nõelapistet silma hei paistaks. Enne Vastseliina maile tulekut oli ta ometi suvatsenud nooblitele ja aadlikele pukski- ja kaleviriidest paraadrõivaid õmmelda. Rääkis sellest suure mõnuga, sundides kuulajadki mõnulema.
„Vana krahv hise holi küll prosta toimega mees. Haga suures äärberis hasus ka koolitatud preilnasid ja hõpetatud hisandaid. Nendele holgu kuued ja püksid hikka tipp-topp kõhu ja kintsu järgi rihitud. Krahvipreili Vil-el-miine hei läinud muidu ratsutama, kui het holgu tal Kimmi hõmmeldud püksid jalas. Handis neid halles sikutada ja sokutada. Patsutad hüht kannikat ja teist kannikat, hikka volt sehen. Preili nagu hüits märane varsake. Näpistasin teda naljaks naba halt: küll kiljatas, haga hei saanud vihaseks.”
„Kuule, Kimm, sa oled kibe tembumees, torkasid vist preilit nõelaga. Miks ta muidu kiljatas?”
„Nii äbemata pole me heluhilmaski holnud, het hüht tütarlast nõelata. Preili Vil-el-miine kippus hise mulle sülle ja handis pliksti! põse peale musu.”
„Nüüd sa luiskad: preili andis sulle kõrvalopsu, aga sina kiidad, et said musu.”
Kimm ei jäänud kunagi jänni; vastas üleolevalt: „Te võite ju narritada palju tahes. Haga katsuge hise krahvipreilile pükse hõmmelda.”
Kus asus too mõis ja mis sai krahvipreilist, selle hoidis aumehelik Kimm enda teadule. Preilist arvas ometi, et kui ta surnud pole, siis elab praegugi. Mu isa oletas, et preili suri armuvalusse, kui püksimeister ta maha jättis.
„Jälle hüks äbemata kahtlustamine!” pahandas meister. „Minu inge peal ei hasu surmapattu.”
Näis, nagu oleks ta soovinud nüüd jagelemise inimestega lõpetada. Nükkis nõelasilma uue niidi ja laskus kummargile püksipaika pilutama. Juuksed ta pealael olid pöördunud krussi, moodustades oma tujukuses just kui linnupesa, meistri lõua alt aga kerkisid kitsehabeme tuustikud ta suu üle. Säärane oli meistri tavaline vaikimise poos. Kuid kes jättis ta rahule. Taas kostis uus torge:
„Oi Kimmike, Kimmike, kui Liisu neid jutte kuuleb, kuidas sa krahvipreiliga mehkeldasid, siis ei päästa sind enam voodi alla pugeminegi.”
Voodi all asus meister Kimmi valu- ja häbipost, sest ta oli päkapikumees, Liisu seevastu nais-Koljat. Ei möödunud naljalt päeva, mil Kimm voodi alla poleks pagenud – pelgu naise kämblate eest, vähemalt pajatas nii rahvasuu. Kuid võitlusse astus Kimm ikkagi, kaotamata kuraasi.
„Holgu mees voodis või voodi hall, meheks jääb ta henne kui pärast. Ega ma või naist surnuks lüüa, kui ta ull kallale tuleb.”
Ületamatu kunstnik omal alal, töötas meister Kimm siiski vaid suveti,