Ka muudel põhjustel tundsin ma neile kaasa, ehkki nad minust vähe hoolisid. Nende tee kooli oli kaks korda pikem minu teest. Hommikuti ma valvasin majatrepil nende möödaminekut ja kaasusin nendega. Nemad kandsid viisakaid juhtnahka säärikuid, mina – kalavinskeid. Oli vaev nendega ühist sammu pidada, sest nad kõndisid täismehelikult, ranitsad seljas, mul paeltega kotike üle õla. Aga lõunavahetunnil jäid nad koos teiste kaugemalt tulnutega ranitsast kuiva toitu närima; mina läksin Säägale, kus sõtse mind kuuma roaga ja piimatassiga juba ootas. Sadagu sügiseilmaga kas või rehtmeid ja olgu talvine tuisk kui ränk tahes, pidid ristivennad koju minema, sest nende isa ei tahtnud neid koolimajja „laaberdama” jätta; ka polnud neile seisusekohane ööbida koos popsitare poiste-tüdrukutega. Minu ööbimisvõlud olenesid minust enesest: võisin minna koju, võisin jääda ka Säägale. Vahel ruttas sõtse mulle vastu ja viis mu poolenisti vägisi enda poole.
Olin hakanud südiks kümblejaks: ei leppinud näopesukausiga, vaid tahtsin pesta kogu ülakeha. Torkasin köögis pea külma vee toobrisse, kus kõlisesid jäätükid. Olin saanud selle sisenduse õemees Juhanilt, kes jutustas, kuidas sõdurpoisid jääaugus supelnud. Sõtse noomis ja hurjutas mind, aga vanaisa Sääga-Sääga soovitas naiste kaagutamisest mitte hoolida: kes piisakest vett kardab, hakkavat hiljem kuivalgi maal uppumist kartma.
Mõeldes tagasi Kahkva koolile ja tema valjule õpetajale, tundub too aeg mulle isegi õilis olevat. Kahetsetaval kombel ei tekkinud mulle seal ühtki koolivenda, kes kestvaks sõbraks oleks jäänud. Paljusid nägusid arvan veel ajaudususe tagant ära tundvat, kuid mitte ühtki nime pole säilinud mälus. Pole kohanud kedagi neist pärast Päevakestelt lahkumist, pole raputanud kunagi nende kätt. Aga koolmeister Kaiv ei unune.
Umbes kakskümmend aastat hiljem jalutasin ma Peterburis Nevski prospektil. Liteinaja nurgal oli tekkinud sõiduummistus. Äkki haaras pilk imekõverikulist jässakat keppi. Mu põlved nõksatasid. Polnud kahtlust: rahvamurru keskel seisis kooliõpetaja Kaiv. Astusin ligi ja teretasin. Uskumatu küll – ta tundis mu kohe ära. Rõõmuavaldust ei läigatanud vist kummagi silmis, aga huvitatud olime mõlemad. Astusime lähemasse kõrtsi, kuivatasime pudeli õlut. Kaiv oli õpetajaameti maha pannud ja pealinna asunud. Teenis Jelissejevi alkoholiäri peakontoris. Oli läinud noobliks, riietunud silmapaistvalt hästi; muidu muutumata. Küsisin, kas ta ikka veel poissmees on. Ta vaatles oma keppi, naeratas õige mõrult, kuid ei vastanud.
Koolipõlve saabumine tähistab nooruki elus põhjalikku pööripäeva. Õndsad logelemise ja hooletuse päevad on möödas, õlgadele heidetakse ülesandeid, kohustusi ja vastutust. Kes talvel käib koolis, peab suvel karjas käima. Ei usu, et ükski karjapoiss oma ametit tänaks, sest selles on palju enesetunnet haavavat. Magusas romantikas ülistatakse sind kuningaks, tegelikult oled veider hakatis: ei noormees ega laps. Kariloomad on sulle vaid kiusajaiks, varajane tõusmine mõru. Külm kaste piitsutab jalasääri, jahedus tungib riiete alla. Näed mehi hobuseid trahveldavat, ise pead sörkima lehmade sabas. Kui on targad karjapenid, saad neist natuke südamesoja, ent mitte kõik penid pole targad.
Hirmus võib olla palgatud karjalapse põli. Perepoeg nuriseb ülekohtuselt, sest ta pole halvemat kogenud. Mind juhiti pikkamisi karja hoidma. Esimesel kevadel möödusid hommikupoolikud sigade hoiul. Oli kombeks saanud, et sead aeti „suurde karja” vaid pärastlõunal. Nii oli mõlemail – sigadel ja karjusel – aega viivitusteks, kõhelemisteks, hoovõtmiseks. Siga on ju härrasloom: ei taha, et teda tülitataks, armastab palju magada ning paneks piibugi suhu, kui talle see kätte õpetada. Hale meel hakkas sigu pahast, kus nad soojas põhus puhkasid, välja ajada. Orikad röökisid hädaldava häälega. Aga seda ei juhtu, et orikas vastu hakkaks; ta vaid kaebab ning on õnnetu.
Lõpuks õuest väljas – tanumal, vanal ristikheinapõllul. Algab, nagu härrastel ikka, tualeti kordaseadmine. Mammad saavad sellega ruttu hakkama; orikad tühjendavad oma põit peaaegu pool tundi. Seisavad liikumatult. Siis nähvitakse rohtu ning hakatakse rõõmutsemagi. Mõnusad loomad on nad, kuid ilma fantaasiata. Mõni loom, näiteks eesel, unistab igal jõudetunnil, luuletab sõnadeta salmikuid. Siga langeb mingisse vaikellu, ei mõtle ega plaanitse. Suures karjas käies ärkab sigade temperament ainult kord päevas: kui õhtul koju minnakse. Teisi loomi peab kokku käsutama ja koos hoidma. Sead plagavad kiire hooga kõigist ette, otse lennates. Pole karta, et nad koduteelt kõrvale põikaksid. Jõuavad molli juurde, mil teised elajad alles kaelu kodu poole õgvendavad.
Iga siga armastab, et teda seljast sügataks. Ma kandsin selleks kulunud rasplit kaasas. Hõõrud raspliga orika küüru ja kuulad, kuidas sind tänatakse ning kiidetakse: ikka mesimagusalt öh ja öh. Aga ettevaatust vanade emistega! Nagu naistesugu igal juhul, on ka emised äraandlikult kavalad. Niipea kui kartulipealsete alla mugulad kasvavad, asub kurivaim emistesse. Näiliselt nad käituvad süütult, simuleerivad unisustki. Kui aga unustad hetkeks valvsuse, on too või teine neist kadunud. Laaberdab tuhnitsedes eemale ja paneb siis järsku traavima. Päevakestel oli mitu kartulipõldu; mõistata nüüd, millise neist valis emis endale maiusmaaks.
Sarvloomadega olid teistsugused pahandused, kõige enam pulliga ja pullist õhvaga. Vana pull ei teegi muud, kui kiusab lehmi ja nuusutab võõraste karjade lähedust. Õhv võtab samad kombed omaks ning saab vanalt pusata. Ei või lubada nendele voli, sest siis satuvad noore võistleja soolikad kergesti vana pulli sarvedesse. Tihti läheb pull tigedaks. Siis seotakse talle kolgats jalgadesse ja lauake silmade ette. Et pullid sõjakad oleksid, seda ma hästi ei usu: nad on lihtsalt vihased. Vaadeldagu kalleid tõupulle lahtreis: neil on rõngas ninas ja kett kaelas. Iga rumal läheneja võib sattuda nende sarve otsa. Mitte sellepärast, et pull sõjakas oleks. Kestev ärritus põhjustab kestva viha. Löödagu tublile mehele rõngas ninna… eputatagu ta ees naisi. Kas mees ei vihastaks?
Parmude tungides loomade kallale, mis võis juhtuda kõrgsuve palavatel päevadel, kaotas kari mõistuse ja enesevalitsemise. Seda kutsuti kiili- ehk kiinijooksmiseks. Esimestena karglesid alati vasikad, sabad püsti, jalad vändased. Vanad sarvloomad raputasid turja, jäid nõutuks ning sattusid paanikasse. Kari jooksis müdinal laiali. Tormati lähema metsatuka poole, sealt padrikuisse. Tungiti kõige tihedamaisse võsastikesse, kust neid ükski võim enne õhtu saabumist ei suutnud välja ajada. Oli siis alles tegemist puuduvate mullikate ja õhvade otsimisega! Loendad peade arvu – ikka läheb see segi. Lõplikult ei saa neid kunagi kokku. Hilinejad paosklejad jõuavad ise öö jooksul koju, aga karjane peab ennast süüdlaseks ning näeb magadeski rahutut und.
Vahel tegid poisid ise rähka: ajasid karja säärasele mahajäetud kesamaale, kus loomadel midagi süüa polnud. Sead püüdsid eemale kõndida; et neid selles takistati, songisid nad endile sobiva küljealuse ning soovisid üksteisele head und. Lehmad arvasid, et nähtavasti on neile uus tarapaik määratud, ning asusid laisalt mäletsema. Lammastel polnud kunagi oma arvamist: käitusid teistelt eeskuju võttes.
Nüüd võisid karjused – olime alati kahekesi – teha hooletult, mis neile enestele meeldis. Marmorpaleed nad muidugi ei ehitanud, aga kandsid kokku lapergusi kive ning ladusid sellest silla kraavile. Tõdesid kohe, et ei tulnudki sild, pigem ehk ahi; tegid selle alla lõkke. Taamal kasvas vibalikke kaski. Täis kärsitut tegutsemistahet, ronis kumbki poiss painduva kase otsa; kõlkusid seal, kuni kased maani kummardusid. Sidusid nad latvupidi kokku ja said endile kiiktooli. Aga kui nad ratsuti kiigele asusid, rebenesid kaseladvad lahti ja vihjasid neile hoobi näkku. Kogu õhtupoolikut ei võidud ulakustele pühendada, sest lehmade tühjad kõhud on just kui lõõtsad; kodus märgatakse ja noomitus ei jää tulemata.
Kari aeti rututades Liivaksaare esisele soohakule, kus leppade ning pajude vahel kasvas lopsakat rohtu. Näljased lehmad sõid seda ahnelt. Sead tuhnisid soos, rabistades sootaimede juuri ning lehti. Lammaste pärast polnud muret, sest lambad on tühjagi kerega ümmargused. Muidugi jõuti tol õhtul hilinemisega koju. Süüdistused tõrjuti tagasi, sest karjustel pole ometi „raatust” käerandmes.
Kahkva küla taludel oli mõisametsa ja maantee vahel lai väli kamardunud söödimaad. Harva käis seal karju ja veel harvem ajasime meiegi oma karja sinna. Enne lepiti talviste koolivendadega päevas ja pärastlõunas kokku – teha tubli pidutsemine. Siis toimus kõik otsekui vabaõhutsirkuses: joosti võidu, hüpati kõrgust ning