„Ah ei kunagi?! Aga kes ütles vallamajas, et varsti läheb pastor ahnusest lõhki? Ära arva – mulle kantakse kõik ette.”
„See polnud just nii öeldud,” õiendas isa. „Ja see oli hoopis teisel puhul öeldud.”
Tundus, nagu oleks tülitsemine käimas; ometi mitte. Pastor möhitas naerda – üpris mahedalt, just kui hobune, kellel kaerakott meenub. Habeme varjust võis lugeda: Ladna, ladna! Tunnen su krutskeid, kuid vihamehed me pole. Koolitoas valitses muhelev meeleolu. Jätkuv laste loetamine möödus leplikult. Pastor vist ei hoolinudki, mis „kapsaussid” talle ette pudistasid. Piilus kateedri poole ning kogus vist mõtteid eelseisvaks rünnakuks. Tõusis, kohendas valget lappi lõua all. Haaras endal puusast kinni ja aietas.
„Neetud puusavalu, sai kukkudes nikastada. Kui ma kannatan, siis aina teie pattude pärast. Ma ei tea – Orava vald, kuhu sa lähed. Mis tuleb sellest ülekäte läinud elamisest ja olemisest? Häbi peaks teil olema silmi üles tõsta.”
Seisis kateedris kohevil talaariga; tõstis aeg-ajalt varrukais käsi ja noomis ja manas. Polnud ta kogult kuigi jäme, kasvult liiati lüheldane, kuid käte ja habeme laiutamises kasvas ta minu silmis päris hiiglaseks. Sai väga kurjaks. Mis ta rahvale ja kolgale süüks pani, jäi mulle enamalt osalt arusaamatuks. Juttu oli laisast kirikuskäimisest, hooletust kirikumaksude tasumisest ja ihnest kümnise andmisest. Häbistas kõiki, kes oma hingekarjase eest ei hoolitse. Ütles, et mõned kogujad tulevad tühjalt tagasi: ainult paar peotäit linu ja raasuke villu koormas.
See oli siiski ilma raske paukumise ja pragamiseta öeldud. Minnes üle teiste pahede piitsutamisele, kippus ta hääl kõrgetes toonides kääksatama. Vargused, kaklemised, pillerkaarid ja ehalkäimised! Ööl ja päeval! Soodom ja Komorra. Mainis kahe tuntud hobusevarga nime ja mõistis nad põrgus põleva tõrvatünni peal ratsutama. Iidne viha purskus tormiks, kui oli jõudnud eksinud naiste häbipostitamiseni. Jälle teil kaks väärlast! Hüppas kateedrist alla, paugutas rusikaid vastu lauda. Kasvatate litse, olete hooramajad käima pannud!
Nüüd juhtus midagi ootamatut, ehkki varematel aegadel juba kuuldud ning nähtud. Mu isa tõusis ja ütles kindla, kuid rahuliku häälega:
„Auvääriline õpetajahärra, teie unustate ära, kes te olete ja kus te viibite. Teie tulite siia jumalateenistusele, vana rahvast lauale võtma. Koolimaja on valla oma, ma olen selle eest vastutav. Ma ei luba lõhkuda koolilauda. Teie ütlete sõnu, mis ei kõlba kõrtsiski. Meil on korralik rahvas; on ka eksijaid, nagu igal pool – teie kirikumõisaski. Meil ei ole siin litsimaju ja meie naisi ei tohi keegi hooradeks sõimata.”
Pastori hääl umbus kurku. Siiski ta küsis: „Kas sina kaitsed vargaid ja lapsega tüdrukuid?”
„Ei, õpetaja, ma kaitsen ainult sündsat korda.”
Tekkis vaikus. Pastor raputas talaarivarrukaid, vahtis just kui unest ärganud enda ette, võttis laualt raamatud ja läks koolmeistri tuppa, kust juba kõik inimesed välja olid käsutatud. Sulges enda järel ukse. Oli tulemas tolle päeva viimne etendus, millel puudusid pealtnägijad. Kooliteenri kambris seisid naised, kes olid kutsutud häbistamist ja hukkamõistu kuulama. Kaks oli neid: elatanud lesk ning tömbi toimega neiu; mõlemad tänavused väärlapse saajad. Seisid, ei elavad ega koolnud, pearätid silmade üle kistud. Ei vaadanud kellegi poole, soovides, et maa neid neelaks. Esimesena puges noorem neist paokil uksest kooliõpetaja tuppa. Oli juba tulles näo pundunuks nutnud. Rahvas jäi kikkis kõrvu uste taha kuulatama; oli naisi, kes nuuskasid nina ja töinasid omaette.
Paras pala aega ei kostnud midagi. Siis võis kuulda, et pastor küsitleb. Pihitav kas vaikis või kihistas nuttu. Pastor hakkas paugutama, prõõkama: Ütle, kellega sa hoorasid? Kas hoorasid ühe või mitmega? Too need täkud minu ette. Kas sa ei tea, et lihalust on surmapatt? Näägutatav vaikis ikkagi ning pastor asus ähvardama: Ma viskan su ristikogudusest välja, ma ei võta sind armulauale, enne kui oled oma patud andeks palunud. Tuled kümme pühapäeva järgemööda kirikusse ja põlvitad altari ees. Ma tahan näha, kas sa südamest kahetsed või mõtled libu mõtteid.
Kostis tüdruku vauglev nutt. Lahkudes vihase kirikisanda palge eest, ta läks poolkummargil, kössi ja kõveraks vajunud, välisukse poole, julgemata pilku tõsta. Üksikud naised jooksid talle järele: Tea hullu, kuhu hüppab. Jões laukad veel lahti.
Nüüd lükkas keegi lesknaise lahkunu asemele koolmeistri tuppa. Pastori meel oli leegitsevaks kummunud ja ta ei taltsutanud seda enam. Vaevu sai uks naise taga kinni vajuda, kui kostis lõugamine: Julged sa veel minu ette astuda – sina, hatamagu? Endal sul kristlikust abielust lapsed kodus, nüüd tõid neile saatana käopoja poolvennaks. Kas oled sina see küna, kuhu iga siga sülitab? Vasta mulle, mis pean ma sinuga tegema? Naine hädaldas ja palus armu. Või nüüd sulle armu! Aga kui võõras mees sind kõhutas, mis laulu lõi siis sinu patune hing? Ma paneksin su kirikuvande alla, aga ma ei taha karistada su süütuid lapsi.
Klassitoast oli suurem hulk inimesi juba lahkunud. Järelejäänute salgas leidus itsitajaid, kuid ka pahandajaid. Popsinaised tundsid manatavale kaasa, sest ka manatav oli popsitarest. Lillö-nimeline mees – mõisakantnik, joomar ning haruldaselt ropu suuga inimene – hakkas kurjalt vanduma:
„Mis kuradi stanovoi või pristavi kohut siin peetakse? Kas sellele näägutamisele lõppu ei tulegi? Sööks kurat kirikisandad ja nende suuvärgi!”
„Ära nüüd, ära ometi…” ruttasid naised vandujat rahustama. „Ju tal omajagu õigustki. Sina pea suu! Ju ta teab, mis teha.”
„Tea ta midagi… muudkui lõugab ja trotsib. Igal naisel on oma värk p…s. Mis naine oma värgiga teeb, see on tema enda asi. Kiriksand ärgu toppigu oma nina naiste hänna alla. Vallavanemal kah suu vett täis, ei lausu sõnagi.”
Mu isa vestles kooliõpetajaga akna juures, püüdes mitte kuulda, mitte tähele panna. Andis Lillöle mõista, et parem on mokk maas hoida. Avalikus kohas või rahva ees… siis lugu teine. Aga seal käib jutt ikkagi nelja silma all. Sinna ei kõlba sekka lüüa.
„Oi kurrama kurrat… kiriksandil õigust nagu merd!”
See oli mu esimene ja viimne loetamisel käimine, sest järgmisel aastal löödi mind koduse õppuse asemel külakooli.
Vanasti küsiti kirjapandud loo lõpul: mis temast või neist sai? Loo kirjutaja ei jäänud vastusega võlgu. Tahan minagi sellest eeskujust kinni pidada. Mis sai pastor Masingist?
Oma meelsust ta ei parandanud ja seda polnud vist vajagi. Rahvas võttis teda sellisena, nagu ta oli; sallis kõiki ta tujusid ja pidas tast lugu. Üksikud hääled vaid irisesid: Pole lootust sellest põrunust lahti saada – patronaadiõigus ju mõisniku käes. Ärgu arvatagu, et ta saksa koguduse ees ka pikset paugutaks. Ei tule mõeldavaks. Seal on ta sile nagu murumuna ja küürutab patrooni ees selga.
Kord ütles koolmeister usuõpetuse tunnis, et kirikhärra on haigestunud. Möödunud pühapäeval jutlustanud õpetaja asemel köster. Nüüd saadetavat ajutiseks kirikhärraks kusagilt abiõpetaja. Seda teadet kästi kodudes levitada. Mõni kuu hiljem tuli teatavaks, et Vastseliina hingekarjane viibib Tartus „suures kliinikus” lõikusel. Sealt ta väljus surnuna. Lahkumise põhjusena mainiti kurguvähki.
Koguduses oli palju kahetsejaid ning leinajaid.
Koolis ja karjas
Kahkva küla koolimaja oli silmapaistvalt suur hoone lavaliselt laia trepiga ning umbes paariteistkümne aknaga. Hoone esikülg vaatas avarale õuele, mille kergelt kallakulist pinda ümbritses lattidest püstaed. Ühel õueküljel asus rattaga kaev, teisel – turnimisevõllas: jämedad postid raudkangidest õrtega. Õue pääses kahe sõidu- ja ühe jalgvärava kaudu. Lisahooned – ait ja kuur – jätsid oma sindlikatuse ja laudvooderdusega meeldiva mulje. Ebameeldivalt riivasid silma vaid kaks torukorstnaga putkat, kuhu õppetunni vaheaegadel tekkis ootajate saba, poisid tüdrukutest muidu eraldatud. Koolimaja tagasein piirdus aiamaaga, põõsaste ning õunapuudega. Võrrelduna ümbruskonna teiste koolimajadega tuli Kahkva koolimaja lugeda korralikuks ning moodsaks. Kas mu isale