• lihtensüümid – ühekomponendilised lihtvalgud;
• liitensüümid – kahekomponendilised ühendid, mis koosnevad ensüümvalgust (apoensüüm) ja mittevalgulisest komponendist (kofaktor). Liitensüümi bioloogiline aktiivsus tuleneb mittevalgulisest osast, kofaktoriks võivad olla enamasti vitamiinid, aga ka nukleotiidid.
Praegu tuntakse üle 2000 ensüümi ja nad jagatakse sõltuvalt katalüüsireaktsiooni tüübist 6 rühma:
• oksüreduktaasid – redoksreaktsioonid;
• transferaasid – funktsionaalsete rühmade ülekanne ühelt ühendilt teisele;
• hüdrolaasid – hüdrolüüsireaktsioonid (erinevate liitmolekulide lagundamine veemolekuli liitmise teel);
• lüaasid – orgaaniliste ühendite lagundamine või neist teatud rühmade eraldamine veemolekuli osavõtuta;
• isomeraasid – funktsionaalsete rühmade molekulisisene ülekanne ja muud molekulisisesed ümberkorraldused;
• ligaasid (süntetaasid) – molekulide liitumine ja uute ühendite moodustumine.
4.1. ENSÜÜME SISALDAV DROOG
Caricae papayae fructus
Papaiavili ehk melonipuu
Carica papaya L. – harilik papaia
Pawpaw, Papaya (ingl). Папайя, дынное дерево (vn)
Papaialiste ehk melonipuuliste (Caricaceae) sugukond
Harilik papaia
Puutaoline kuni 8 m kõrgune troopikas ja lähistroopikas kasvatatav enamasti kahekojaline lihaktaim. Puitumata ja harunemata tüve tipus suur lehekodarik, lehekaenaldes arenevad suured (kuni 9 kg) melonikujulised viljad. Suured igihaljad lehed on sügavalt lõhestunud, pikkade allapoole paindunud rootsudega. Õied valkjas kollased. Valminud vili on kollane kuni oranž, viljaliha kuldkollasest lõheroosani.
Levik. Tõenäoliselt tekkinud eri papaialiikide ristumisel, levinud üksnes kultuurtaimena. Pärineb arvatavasti troopilisest Ameerikast. Kasvatatakse põhiliselt Indias, Sri Lankal, Pakistanis, Brasiilias jt troopikamaades.
Droog. Viljadest saadakse piimmahla, mille eraldamiseks kriimustatakse noorte taimede tooreid vilju. Eralduv piimmahl hangub mõne minuti jooksul, seda kutsutakse papaialateksiks ehk toorpapaiiniks (papainum crudum, latex Papayae exsiccatus). Pärast viljadelt mahakraapimist lateks kuivatatakse, vältides otsest päikesevalgust (siis väheneb papaiinisisaldus). Toorpapaiin on valge kollase varjundiga ja nõrga spetsiifilise lõhnaga pulber. Kuivatatud lateksist eraldatakse papaiin. Piimmahla, sh papaiini allikana kasutatakse teisigi taimeosi, sagedamini lehti (Caricae papayae folium), aga ka õisi, seemneid ja juuri.
Papaiavili
Keemiline koostis. Piimmahl sisaldab rohkesti ensüüm papaiini (neid on lateksis mitu) ja teisi valkelõhustavaid ensüüme.
Enim saab lateksit valmimata viljadest, märksa vähem on seda lehtedes. Valminud viljad piimmahla peaaegu ei sisalda.
Kasutamine. Papaiin toimib analoogiliselt ensüüm pepsiiniga, lagundades valke aminohapeteks. Olenevalt kvaliteedist võivad papaiinipreparaadid lõhustada oma massiga võrreldes 35–250 korda suurema koguse proteiine.
Tarvitatakse seespidi seedehäirete ning kõhunäärme alatalitlusest ja maokatarrist tulenevate häirete korral. Värske vili mõjub nõrga lahtistina. Lateksiga määritakse haavu, haavandeid, paiseid, soolatüükaid ja kasvajaid.
Hoiatused. Vastunäidustuseks on haiguslik kalduvus verejooksudeks (hemorraagiline diatees). Papaiinil võib olla loodet kahjustav ja väärarenguid tekitav toime.
Kasutamine väljaspool meditsiini. Toidutaim, söödav on 2–5 cm paksune viljaliha, keskelt on vili õõnes. Taimes sisalduvate saponiinide tõttu (panevad vee loksutamisel vahutama) saab lehti kasutada pesemisvahendina. Papaiiniga eelnevalt töödeldud liha vajab pehmekskeetmiseks aega vaid mõne minuti.
4.2. TEISED ENSÜÜME SISALDAVAD DROOGID
Harilik ananass
Hariliku ananassi (Ananas comosus (L.) Merr., Bromeliaceae) viljades ehk ananassides leidub proteolüütilist ensüümi bromelaiini (Bromelainum crudum), toime aktiivsus on sarnane papaiiniga. Hariliku viigipuu (Ficus carica L. , Moraceae) viljades ehk viigimarjades (Caricae fructus) sisaldub proteolüütilise toimega ensüüm fitsiin, mis kujutab endast proteaaside segu ja mõjub analoogiliselt papaiiniga (viigipuu kohta vt ”Kumariinid”).
II. SEKUNDAARSE BIOSÜNTEESI SAADUSED
1. FENOOLID JA FENOOLGLÜKOSIIDID
Fenoolideks nimetatakse aromaatse struktuuriga ühendeid, mille molekulis vähemalt üks benseenitsükliga seotud vesinikuaatomitest on asendunud hüdroksüülrühmaga. Lihtsaimaks fenoolseks ühendiks on monohüdroksübenseen ehk fenool.
Benseen ja Fenool
Klassifikatsioon. Kui aromaatse tsükliga on seotud rohkem kui üks hüdroksüülrühm, nimetatakse ühendeid enamasti polüfenoolideks.
Enam levinud klassifikatsiooni kohaselt jagunevad nad aga OH-rühmade arvu järgi kolme rühma:
• monofenoolid (ühealuselised, nt p-hüdroksübensoehape);
• difenoolid (kahealuselised, nt protokatehhuhape);
• polüfenoolid (kolme- ja enamaaluselised, nt floroglutsiin).
p-hüdroksübensoehape
Protokatehhuhape
Floroglutsiin
Difenoolid jagunevad omakorda OH-rühmade asendi järgi kolmeks isomeeriks:
• orto-isomeer (1,2);
• meta-isomeer (1,3);
• para-isomeer (1,4).
Orto- ehk 1,2-isomeer
(pürokatehhiin)
Meta- ehk 1,3-isomeer
(resortsiin)
Para- ehk 1,4-isomeer
(hüdrokinoon)
Fenoolsete ühendite farmakognostiline klassifikatsioon põhineb nende molekulis olevate tsüklite ja kõrvalahela süsinikuaatomite arvul. Nende tunnuste alusel jagunevad fenoolid tabelis 10 toodud rühmadesse. Kolm viimast fenoolide rühma (ligniinid, melaniinid ja kondenseerunud tanniinid) on tuhandete süsinikuaatomitega polümeerid. Komplitseeritud on hüdrolüüsuvate parkainete klassifitseerimine, enamasti on ka neid vaadeldud polümeeridena.
Tabel