„Miski ütleb mulle, et temale see just meeldiks,“ lisas Cleo.
Nad itsitasid jälle.
Frankie ei saanud naljast aru, pööras ringi ja sosistas Blue virsikblondidesse lokkidesse: „Kes see mees on?“
„Lala paps,“ sosistas Blue vastu. „Ta on sokk.“
„Mis asi?“
„Isane känguru,“ ütles Blue.
Frankie kortsutas kulmu.
„Ta on boss!“
„Ahaa.“
„Ta on kaval kui rebane,“ lasi Blue edasi. „Ja Sheiladega on ta osav, kui saad pihta, mida ma mõtlen.“
Frankie noogutas pead, nagu oleks aru saanud.
Härra D köhatas. „Noomin teid mõni teine kord. Praegu on piisav karistus see, et olete sunnitud oma kodud maha jätma. Eks ole?“
Mitme lapsevanema pea vajus häbist norgu. Mõni nuuksatas. Frankie astus sammu tagasi ja peitis end Deuce’i selja taha, juhuks kui härra D hakkab süüdlasi otsima. Kuid meest ei paistnud süüdistamine huvitavat. Õnneks ei huvitanud see kedagi. Süüdistamine oli luksus, mida nad ei saanud endale enam lubada.
„Korraldused on juba jagatud,“ teatas härra D. „Minu vend Vlad korjab ära teie telefonid ja rahakotid. Te kõik saate uued telefonid, telefoninumbrid ja identiteedid, et teid ei leitaks.“
Frankie ette ilmus Lala onu Vlad, kes hoidis lahti suurt musta kotti. Oma 150 sentimeetri pikkuse, halli juuksetuustaka, ümmarguste prilliraamide ja liibuva mustavalgetriibulise T-särgiga nägi ta välja nagu lasteeinest välja astunud Andy Warhol.
„Komm või pomm,“ ütles ta, Cresti hambavalgendusribadega töödeldud kihvaotsad alahuule alt piilumas.
Frankie sõrmeotstest lõi sädemeid ja ta vaatas rahva seas ringi, et Billyt leida. Frankie telefon oli ju tema kingitus. Ta ei saanud seda lihtsalt…
„Pole midagi,“ ütles Billy, nagu oleks ta mõtteid lugenud. „Ma ei võta seda isiklikult.“
Onu Vlad kallutas pead ja kergitas heledaid kulme, justkui öeldes, et tee nüüd eluga.
Frankie pistis käe oma uude kotti ja võttis telefoni kätte. Telefon laadis tema puudutusest aku täis, nagu peremeest tervitav kutsikas. Oi, kuidas nad üksteist igatsema jäävad!
„Vite, vite!“ kiirustas onu Vlad teda tagant.
Frankie kukutas telefoni musta kotti.
„Rahakott ka, säraküünal.“
Frankie ei kannatanud enda kallal norimist ja kaalus mehe säravate kihvade popkornikollaseks säristamist. Aga praegu polnud sobiv hetk endale tähelepanu tõmmata. Ta võttis hoopis oma Merstoni keskkooli õpilaspileti välja ja pani kotti. „Rahakott jääb mulle,“ käis ta peale.
„Mjäuuu,“ näugus onu Vlad. „Feisty1 Stein on kõnelenud.“
Frankie muigas selle hüüdnime peale; ta võttis seda kui komplimenti. Vlad pilgutas silma, nagu see olekski nii mõeldud, ja ulatas talle musta ümbriku.
„Mis see on?“
„Raha hädaolukorraks, uus ID, reisiplaan ja uue iPhone’i kinkekaart, mida saab kasutada igas Apple’i poes üle kogu maailma.“
„Reisiplaan?“ küsis Frankie. „Kuhu me läheme?“
„Hakka detektiiviks ja uuri ise järele.“ Onu Vlad viipas ruumitäie inimeste poole, kes oma ümbrikke ootasid. „Sina pole mu ainus klient.“
Ta liikus oma kurjakuulutava musta kotiga edasi Cleo juurde.
„Unusta ära.“ Cleo surus käekoti vastu rinda. „Mina ei teinud ju midagi, ma polnud telekas!“
Frankie pööritas silmi ja trügis läbi rahvamassi ettepoole.
„Lennukid on juba teel,“ jätkas härra D. „Nad jõuavad meie tavapärasesse kohta kolme tunni pärast. Mu sõbrad lennuametist lubasid, et meie lende ei tülitata. Seniks jääge siia. Keegi ei tohi koju minna, see pole ohutu.“
Rahva seas tõusis sumin.
„Mis Salemist saab, kui me lahkume?“ küsis keegi täiskasvanuist. „Kes mu restorani juhatab?“
„Ja minu advokaadibürood?“
„Ja tuletõrjedepood?“
„Mis mu õpilastest saab?“
„Ja minu patsientidest?“
Konfliktiõhkkond kasvas kiiresti üle paanikaks. Tegemist oli tegusate inimestega, kel oli vastutus mitte ainult üksteise, vaid terve kogukonna ees. Kas härra D tõesti arvas, et nad saavad niisama lihtsalt kõik maha jätta ja lahkuda? Kes nende kohale astuks? Kuidas ühiskond nendeta toimida saaks? Ja mis saaks neist, kes maha jäetakse?
Kuigi vanemad olid teda hoiatanud, et ta telerile liiga lähedal ei seisaks, astus Frankie ekraani juurde ja küsis: „Kas lahkumine on ikka kõige targem mõte?“
Härra D kummardus kaamera poole, objektiivi ümmargune silm peegeldus ta päikseprillide klaasidel. „Preili Stein?“
Frankie noogutas.
Härra D nõjatus jälle oma valge kaptenitooli seljatoele ja pani sõrmeotsad kokku. „Jah, ma olen sinust kuulnud.“
Frankie säras. „Tänan.“
Mõned täiskasvanud itsitasid.
„Andeks, härra,“ ütles Viktor, pani käe Frankie õlale ja tõmbas teda ekraanist eemale. „Ta alles sündis. Ta tahtis vaid öelda, et mõned meist on hirmutamisest tüdinenud. Ja me tahame siia jääda.“
„Sul on seda lihtne öelda,“ nähvas Maddy Gordon, Deuce’i ema. „Frankie ei teinud filmis kaasa.“
„Tegi küll,“ ütles Viveka.
„Ainult oma häälega,“ vaidles Blue tädi Coral. „Naljakas, et tema kui intervjueerija jäi alati kaadri taha. Ta oleks nagu teadnud, et see kõik vastu taevast lendab.“
Frankiele tundus, nagu oleks ta naba külge vaakumvoolik kinnitatud ja kogu enesevalitsus välja tõmmatud. „Meil oli ainult üks kaamera!“ sähvatas ta. „Eks ma oleks võinud ka intervjueeritava süles istuda või kaamera statiivi külge kinnitada, aga…“
Viktor puudutas hoiatavalt Frankie õlga. „Aitab,“ pomises ta.
„See oli vinge,“ sosistas Billy tüdruku teise kõrva.
Frankie oli liiga ärritunud, et naeratada.
„Milles te täpselt mu tütart süüdistate?“ küsis Viveka.
Ekraanil pomises härra D parasjagu ettekandjale oma lõunasöögitellimust.
„Ma arvan, et sa tead,“ ütles Coral. „Temast pole sünnist saati muud kui tüli.“
Frankie lõi sädemeid.
„Pean’d kinni, Carol,“ ütles Ram de Nile oma mugavast klubitoolist.
„Mu nimi on Coral.“
„Minu Cleo ei löönud ka filmis kaasa,“ jätkas mees. „Kas sa tahad öelda, et ka temal oli mingi tagamõte?“
„Võimalik,“ nõelas Coral.
„Siis on mul sinule üks soovitus,“ ütles Ram, kui Cleo ta kõrvale ilmus. „Ehk peaksid sa oma õetütart veidi talitsema.“
„Ära jama!“ hüüdis Blue. „Ma talitsen end küll!“
Lala itsitas ja härra D keeras end uuesti rahva poole.
„On kuulda jah,“ urises Ram.
„Mina igatahes ei hakka riskima,“ ütles Maddy. „Lähen Deuce’iga tagasi Kreekasse.“
„Mida?“