„Laaaheee sonks!“ venitas Julia Cleo kaamerasoengut nähes. Zombi-tüdruk ei pannud kasvavat pinget tähelegi.
Frankie tahtis piiluda, aga silmade avamine oli muutunud võimatuks. Talle tundus, et ta silmalaugudel tantsib tosin ripatsitega kõrvarõngast.
„Aitäh! Ma tulin just Teen Vogue’i fotosessioonilt,“ teatas Cleo. Ta jäi hetkeks vait ja küsis siis: „Mis Frankiega lahti on?“
„Ta peaks lihtsalt magama,“ ütles Billy. „Kõik saab korda.“
„Tõesti? Minu arust näeb ta veidi roheline välja,“ itsitas Cleo.
Frankie sõrmeotsad läksid soojaks, aga sädemeid ei löönud. Kui tal oleks veel üks vatt energiat alles olnud, oleks ta keeranud selle kuningliku mõrra nii kõvasti muumialinasse, et võltsripsmed oleks küljest lennanud. Mida ta üldse siin teeb? Ta polnud ju üldse videoski.
„Mida sina tahad?“ küsis Lala.
„Ma tulin oma nime puhtaks pesema,“ ütles Cleo tõsisema hääletooniga. „Kus Clawdeen on?“
„Keegi ei tea,“ ohkas Billy. „Ta ei vasta telefonile.“
„Tahtsid äkki öelda, et tulid vabandust paluma?“ nõudis Jackson.
„Cleo ja vabandust paluma?“ turtsus Deuce. „Unista edasi.“
„Täpselt nii, Deuce´ike, sest ma pole midagi teinud.“
„Jama!“ pistis Blue vahele. „Sa rikkusid meie elud ära, et uuele sõbrantsile muljet avaldada…“
„Ra!“ Cleo põrutas kontsaga vastu maad. „Bekka Madden ei ole mu sõbrants.“
„Siis vist peaks olema, sest meie sõprus on läbi,“ vastas Blue.
„Lased mul ehk lõpetada?“ küsis Cleo ja pani käed puusa.
Nad olid vait.
„Tunnistan, et olin tige, et valisite filmi ja mitte minu Teen Vogue’i fotosessiooni,“ alustas Cleo. „Võtsin Bekka kampa, sest tahtsin video Bretti arvutist kustutada, et see eetrisse ei jõuaks. See polnud lahe, ma tean. Aga ma tahtsin vaid oma parimate sõpradega koos modelliks olla, nii et teoreetiliselt on mu süda õiges kohas.“
Julia ümises heakskiitvalt.
„Aga miks sa just Bekka valisid?“ küsis Lala.
„Ta teadis Bretti paroole.“
„Ja miks tema ei tahtnud, et film eetrisse jõuaks?“ päris Jackson.
„Keda see huvitab? Tal olid oma põhjused, aga mina rääkisin enda omadest, selge?“
Frankie sõrmeotsad põlesid nagu põsed punastades. Tema oli Bekka põhjus.
„Igatahes, kui ma kuulsin, et Kanal Kaks ei näita hägustamiste pärast üldse seda filmi, arvasin, et kõik on kuldne,“ jätkas Cleo. „Teie oleksite saanud pildistamisele tulla ning mina ei pidanud enam Bekka ja selle nõmeda Hayleega suhtlema. Mul polnud aimugi, et nad seda telekas tsenseerimata näitavad. Mina polnud sellega seotud! Vannun Ra nimel. Mina võitlesin Oregoni liivaluidetel kaamelite kapjade all eluga, kui see juhtus. Kui Melody poleks mulle rääkinud, siis ma polekski…“
„Kuidas Melodyga on? Kas keegi on temaga rääkinud?“ segas Jackson vahele. „Mu paranoiline ema võttis mu telefoni ära.“
„Tahate midagi eriti veidrat kuulda?“ Cleo kallutas end lähemale, et uut tavakat klatšida. „Kas te teadsite, et kui ta laulab…“
Blue segas talle vahele. „Lõpeta see tagarääkimine ja räägi asjast. Kas sa viskasid meid trammi alla või ei?“
Frankie soovis, et ta näeks Cleo nägu. Keegi polnud tema kuningliku kõrgusega iialgi sedasi rääkinud.
„Bekka tegutses üksinda,“ jäi Cleo endale kindlaks. „Minu ainus eksimus oli see, et valisin fotoseansi meie eesmärgi asemel. Kõik. Ma ei seaks teid iialgi ohtu. Isegi mitte Teen Vogue’i pärast. Vannun, kroon südamel ja hauas mädanedes.“ Ta vaikis hetkeks. „Kas kellelgi on küsimusi?“
Keegi ei öelnud sõnagi. Frankie kuulis hoopis musitamist ja leppimishäälitsusi.
„Laaaheee sonks,“ ütles Julia uuesti.
Cleo itsitas. „Aitäh, koletised.“
Oodake! Mul on küsimus, mõtles Frankie. Kui sa ütlesid: „Bekka tegutses üksinda“, kas sa mõtlesid, et ilma sinuta või üksi ilma Brettita? Kas Brett on süütu? Kas… Ai! Valus. Poldikramp. Aiiii…
Frankie keha hakkas undama. Tuline elektrivool sähvatas ta selgroos ja jäsemetes surises energia. Ta sõrmed tõmblesid. Varbad liikusid. Silmad hüppasid lahti. Kas tavakad tunnevad end nii, kui suhkrut söövad?
Isa oli tema kohale kummardunud ja vaatas teda pingsalt, nagu püüaks ta mõtteid lugeda. „Kuidas issi täiuslik tütreke elab?“
Frankie noogutas aeglaselt ja tõusis istuli. Ema soojad käed toetasid ta selga.
„Frankie, viis minutit veel ja sa oleksid kadunud,“ selgitas Viveka. „Mälukaotus, kooma…“ Ta raputas pead, et hirmsaid mõtteid peletada.
„Võta,“ ütles Viktor uhkusega. Ta nimetissõrme otsas rippus veripunaste sangadega must tepitud käekott. „See on sulle.“
Frankie vaatas segaduses pilguga ema poole. Kott oli küll särts, aga praegu oli veider aeg kinke jagada.
„Jah,“ naeratas Viveka. „Võta enda kätte.“
Koosolekusaal oli äkki tulvil vanemaid, kes jooksid oma lapsi embama.
„See on kaasaskantav vooluseade,“ selgitas Viktor. „Hoia seda oma keha lähedal ja su aku püsib alati täis.“
„Kujundasime selle Chaneli järgi,“ sosistas Viveka võidukalt.
Frankie uuris kotti nii- ja naapidi. See surises elujõust. Sangade külge olid needitud väikesed kaelapoldid ja sees oli rohkem taskuid kui ta Joie kargopükstes. Ta tõstis kohe oma iPhone 4, mustarohelisekirju Harajuku Loversi rahakoti, kristallidega puudrikarbi, Fierce ja Flawlessi meigikoti, roosa Lady Gaga võtmehoidja ning kooreiirisekotikese oma nüüd juba vanamoodsast hõbedasest käekotist ümber. Kõik mahtus kenasti ära.
„Ma jumaldan seda kogu oma südameruumiga!“ Frankie säras õnnest ja kallistas oma vanemaid tänutäheks. Nad lõhnasid kemikaalide ja gardeeniate järele – seda lõhna seostas Frankie armastusega.
„Veidi ebasobiv aeg omavaheliseks nunnutamiseks ja kallistamiseks, kas te ei leia?“ Ruumi täitis järsku sügav ja meloodiline meeshääl.
Steinid lõpetasid kallistamise ja nägid, kuidas laest laskus allapoole hiiglaslik ekraan. See peatus rahvast täis ruumi keskel ja jäi kivipõrandast kolme meetri kõrgusele rippuma. RADid lõpetasid kähku üksteisele kaastunde avaldamise ja jälgisid ekraani, millel oli kogukas mees tohutusuure päikesevarju all. Tal olid ees peegelklaasidega Carrera päikseprillid ja seljas kuldne satiinhommikumantel, tal oli korralik päevitus ning üle pea kammitud juustes olid jäigad kammimisjäljed. Kaadrist ei paistnud suurt midagi selle kohta, kus ta asus, kui jahi läikimalöödud reeling välja arvata. Taustal üürgas Jay-Z. Naised itsitasid. Šampuseklaasid kõlksusid.
„Andestust, härra D,“ ütles Viktor ja astus ekraanile lähemale. „Meil oli lihtsalt nii hea meel, et Frankiega on kõik korras, ja…“
Mees ekraanil pani käed rinnal risti ja raputas halvakspanevalt pead.
„Vabandust,“ ütles Victor alandlikult.
Kolm naist klõbistasid kontsadel kaadrist läbi, seljas seda sorti ühes tükis päevitusriided, millest jäävad Mondriani kunstiteoste laadsed päevitusrandid. Möödudes tõmbasid nad oma pikkade roosade küüntega üle härra D selja.
Lala peitis piinlikkusest näo käte vahele.
Frankie