„Kas me poleks võinud vähemalt mõne koti kaasa pakkida?“ küsis Clawdeen, riskides suutäie sääskedega.
„Kas sa poleks võinud mitte telekasse minna?“ tulistas Don vastu. Nagu ikka, oli kooli priimus ütlemata terane.
„Ma ei teadnud, et meid lõksu aetakse.“
„Oleksid pidanud teadma,“ urises vend.
„Clawd oli ka seal,“ lisas Clawdeen end süüdi tundmata. Clawdi peale ei vihastanud Don kunagi, ta oli ju vanim vend.
„Mina olin seal, et sinu järele vaadata,“ ütles too ähkides. Jalkastaarina oli ta harjunud lühikeste spurtide, mitte pikamaajooksuga. „Tahtsin vaadata, ega see lõks ole.“
„Ja mis tulemusele sa siis jõudsid?“ noris Howie.
Clawd müksas ta käsivart. Howie müksas vastu.
Clawdeen igatses juba oma tüdrukuid. Nüüd on lõpp klatšil ja kõmul, kõhulihaseid väänaval naerul, riiete vahetamisel, üksteise pool ööbimisel ja juuste triibutamisel, küünekunstivõistlustel ja professionaalsel vahatamisel spaas.
Ta tõmbas käed rusikasse ja jooksis kiiremini. Iga oks, mis Clawdeeni saabaste all murdus, oli tema silmis kitsarinnaline tavakas. Meid aeti kodudest minema. Internetti pole enam. Telekat pole enam. Enam ei saa Blue surfimuusika saatel jõe ääres jooksmas käia. Me peame peitu pugema. Elama pidevas hirmus. Clawdeen jooksis kiiremini. Krõks. Krõks. Krõks.
Linnud tõusid ehmatusega lendu. Närilised hüppasid tagasi urgudesse. Lehed sahisesid.
Lagendik paistis juba. Nende ema Harriet pidi neid seal ootama, et nad kindlasse kohta juhatada.
„Äkki peaksime ema kaasa võtma ja lihtsalt koju minema?“ ajas Clawdeen oma rida. „Ehk olekski meil aeg enda eest seista, mitte karta ja…“
„Me ei kardagi,“ jäi Howie kindlaks. „Isa ütles, et meie vastutame sinu ja ema turvalisuse eest, kuni ta ära on, nii lihtne see ongi.“
Clawdeen pööritas silmi. Sama vana lugu. Poisid peavad tüdrukuid kaitsma. Aga see tüdruk ei tahtnud kaitset. Ta tahtis koju minna ja Cleolt aru pärida. Ta tahtis postkasti kontrollida ja vaadata, kas keegi oli juba vastanud ta Kuuma Kuueteistkümnenda sünnipäevapeo kutsele (Kukupai Kuueteistkümnes ei tule ju ometi kõne alla?). Ta tahtis tükk aega kuuma duši all liguneda.
„Teie minge ema juurde, mina lähen tagasi,“ ajas ta oma rida.
„Ei. Me oleme kari,“ ütles Clawd. „Ja…“
„Kari hoiab kokku,“ lõpetasid nad tögaval toonil koos lause.
„Jookse edasi, oleme peaaegu kohal,“ ütles Clawd.
Clawdeen hammustas endale huulde ja tegi nii, nagu kästud. Aga tal oli kõrini, et tema eest hoolitsetakse nagu tite eest, ja ta kannatus oli kulunud sama viledaks kui ta sokid. Unustage ära, et teda on vaja kaitsta – mis saab nende kodust? Nende õigustest? Nende vabadusest? Need vajasid igatahes rohkem kaitset kui tema.
Harrieti sportlik siluett ilmus eemal nähtavale. Nagu ikka, lehvitas ta lastele tervituseks, et neid tagant kiirustada. Clawdeen järgis teiste eeskuju ja tõstis tempot, aga tema põgenemisinstinkt polnud veel pead tõstnud. Ta tahtis hoopis kontsad maasse suruda ja võidelda. Ja miks ta ei peakski? Tema kuueteistkümnenda sünnipäevani oli kõigest mõni nädal, ta oli liiga vana, et karjale alluda. Tal oli aeg ohjad enda kätte võtta ja perele näidata, et ta on midagi enamat kui järjekordne läikiv kasukas.
Sellel hundil ja tema L.A.M.B.ukestel oli aeg teelt eksida.
TEINE PEATÜKK
PELGA VÕI PAGE
Frankiele tundus, et ta on juba tundide kaupa jooksnud ning varjanud end puude, autode ja laternapostide taha – ta oli väsinud ja kõik ta lihased valutasid. Ta vajus RADide maa-aluses peidupaigas kivist diivanile ja lasi oma rasketel silmalaugudel kinni vajuda. Nagu ikka, lõhnas peidupaik popkorni ja märja mulla järele. Karussell ta pea kohal lõpetas pöörlemise päikeseloojangul, aga tuttavad helid keerlesid endiselt ümber tüdruku. Ta polnud esimene, kes sinna kohale jõudis.
Kas ta vanemad olid juba siin? Kas nad jõudsid kohale? Kas Brett oli tõesti selles kõiges süüdi?
Frankie püüdis poisi peale mitte mõelda, muidu hakkaks ta sädemeid lööma. Ja see ei tulnud kõne alla. Ta pidi hoidma viimast kui energiapiiska juhuks, kui tuli jälle jooksu pista.
Sõrmed vajusid tema pika maaema-seeliku sabale. Seelik tundus mudane ja hargnev, seda ei saa kindlasti enam kanda. Vähemalt midagigi head oli sellest kõigest sündinud.
„Oled sa terve?“ kuulis Frankie tuttavat poisihäält ja tundis apelsini-Starbursti lõhna. Ta pressis silmad lahti. Näha polnud kedagi.
„Billy?“
Poiss tõstis Frankie silmalault musta juuksesalgu ja pani selle õrnalt tüdruku kõrva taha. „Jah,“ ütles ta pehmelt.
Frankie püüdis istuli tõusta. Nähtamatu sõber hoidis tal õlast ja aitas ta tagasi pikali. „Puhka.“
Maa pealt kostis politseisireenide huilgamist. Ruum muutus märgatavalt vaiksemaks, kuni sireenid kadusid.
„Ma pean vabandust paluma,“ pobises Frankie.
„Keegi ei süüdista sind.“
Frankie ohkas kaheldes.
„See on tõsi. Sa tegid kõik, mis said, et meid kaitsta. Kõik teavad seda. Brett tegi meid kõiki lolliks. Mitte ainult sind…“ Billy rääkis edasi. Ta rääkis pikalt, kuidas Brett oli tüdruku jaoks vale valik. Kuidas ta oli tüdrukut oma filmikarjääri edendamiseks ära kasutanud. Kuidas Frankie poleks pidanud usaldama tavakat, kes kannab õudusfilmide T-särke.
Frankie noogutas nõusoleku märgiks ja näitamaks Billyle, et ka tema oli vihane. Kuid tõele au andes oleks Frankie tahtnud Billyle öelda, et kui Brett andis Kanal Kahele hägustamata intervjuud, ei olnud tegu üksnes usalduse petmisega. Brett murdis Frankie südame.
Maa-alune peidupaik oli täitumas tuttavate, olgugi et paanikas RADidega. Nad olid liiga närvilised, et kivist toolidele maha istuda, ja kõndisid ruumis edasi-tagasi. Nende erutatud kujud liikusid laest rippuvate laternate ees edasi tagasi, luues võbeleva stroboefekti. Jackson näris alahuult ja miniventilaator puhus ta otsmikule langevaid juuksesalke laiali. Tema kõrval kooris Blue käest sõrmedeta sõrmikud ja määris oma soomuselisele nahale Burt’s Beesi niisutavat kreemi. Deuce võttis peast rohelise kottmütsi, et maod ta peas saaksid end lahti keerutada ja sirutada. Lala oli veelgi kahvatum kui tavaliselt, sulges kähku oma rubiinpunase päevavarju ja läks sõprade juurde. Julia tervitas neid kassiprillide tagant oma armsa zombi-pilguga.
Tavaliselt oleksid nad juba elavalt lobisenud ja jutuvada oleks rõõmsalt terves ruumis maad võtnud. Aga täna oli vestlus vaiksevõitu. Itsitamise ja kuulujuttude asemel vahetati küünte närimise, varvaste tatsumise ja vaikse nuuksumise sümfoonia saatel pilke, mis ütlesid: „Mida me nüüd teeme?“
Billy tõmbas Frankiet sõrmest. „Lähme ütleme tere.“
„Mine sina,“ ütles tüdruk. Tal oli liiga piinlik oma sõprade juurde minna. Mitte seetõttu, et tema plaan RADid vabastada oli läbi kukkunud, vaid seetõttu, et Brett meeldis talle väga ja ta oli kõikidele mõista andnud, et tema meeldis Brettile ka.
Billy surus ta kätt kõvemini, enne kui lahti laskis. „Olgu, ma tulen kohe tagasi.“
Frankie silmad vajusid jälle kinni ja ta kuulis, kuidas tuttavad helid justkui elektrivooluna temast üle tulvavad.
„Kes oleks tean’d, et Brett selline lehvik on?“ ütles Blue kõvema Austraalia aktsendiga kui tavaliselt. „Pidasin teda täiega sõbraks.“
„Tänu sellele „lehvikule“ pean tagasi Kreekasse minema,“ porises Deuce.
„Kui