Betty Boop. Claudia Piñeiro

see asjasse puutub? Mis ajast väärt olemine midagi garanteerib? Sul on õigus, nõustub naine ning asetab suitsu huultele, et Brena selle süütaks. Ja armuasjad? Oi, selles vallas olen ma küll omal soovil lahkumise paberid sisse andnud, ja naine naerab. Brena krigistab välgumihklit, kuni leek nähtavale ilmub, ja naine astub lähemale. Seda ei usu küll mitte keegi, Brena. Ei, tõsiselt, ma tahan rahus elada. Ja Irinaga sa enam ei proovi? Ei, hoidku jumal selle eest. Mõlemad suitsetavad veidi aega vaikides, pilk tänaval. Tead mis? Ükspäev, juba pimedas, läksin ma välja, et midagi hamba alla osta, ja vastu jalutas üks tüüp koeraga, ilus suur peni oli, vist labrador. Ja kes see tüüp oli? Mis sest tüübist, tähtis on koer, tundsin, et minule sobiks ka säärane. Võib-olla ma võtangi koera. Brena, see on pöörane mõte, sul ei jätku kannatust. Mida sina ka tead? Ma tunnen sind, juba kahe kuu pärast tahad temast lahti saada. Koer ei ole ju terveks eluks nagu abielu; kui ei sobi, siis ei sobi. Minul oleks lihtsam abielu lahutada kui koerast loobuda, ütleb naine, kellele sa koera annaksid? Sa ei tea, mida tähendab abielu lahutada, ütleb Brena. Ega tahagi teada. Brena tõmbab viimase mahvi ning kustutab koni veenires, mis voolab otse äärekivi kõrval tema ja Karina jalge alt läbi. Naine, kes täna peaaegu ei suitseta, hoiab sõrmede vahel alles hõõguvat sigaretti ja mängib tuhaga. Mees vaatab teda ja ütleb: Chazarreta leiti tapetuna, läbi lõigatud kõriga. Kas Pedro Chazarreta? Jah. Ma ei usu sind. Mulle just helistati ja öeldi. Homme on see esiküljeuudis, ütleb Karina. El Tribunos? Ainult kui poiss jalad kõhu alt välja võtab, ütleb Brena, mina nii kindel ei oleks. Jah, kui poiss jalad kõhu alt välja võtab. Nüüd kustutab naine omakorda lõpetamata sigareti veevoolus. Sa peaaegu ei suitsetanudki, ütleb Brena. Jah, ainult paar-kolm mahvi, mul kurk veidi valutab, kas lähme? Kas tead, miks minu arvates naised magavad selili? küsib Brena. Miks siis? Mees vaatab teda, tõmbab sügavalt hinge, naeratab ja ütleb siis: Ah, ei midagi, las ta olla. Brena tõuseb ja ulatab naisele käe, et teda püsti aidata. Kas sa lähed sisse? Jah, kas sina ei lähe? Ma teen pisikese tiiru ja siis tulen, kas sa osutaksid mulle ühe teene? palub Brena. Jah, muidugi. Kui poisi lauast mööda lähed, ütle talle, et tema paberikorvis on kokkukägardatud roosa paber, ja ütle, et ma palusin tal seda lugeda. Jah, saab tehtud. Karina haarab tal käest ja jääb korraks seisma, nagu tahaks veel midagi öelda. Kuid lõpuks kordab ainult: Jah, saab tehtud. Ning lahkub.

      Brena võiks kõndida ükskõik millises suunas, sest – ta teab seda väga hästi – tal pole plaanis kuhugi välja jõuda. Ta otsustab seada sammud ida poole, et päike kütaks selga, mitte nägu. Ei ole kuigi palav, ent päikesevalguse peegeldus heledal sillutisel sunnib teda juba nelikümmend neli aastat järgemööda nägu krimpsutama. Ja täna ei ole tal tahtmist krimpsutada. Brena lõdvestab kaelalihaseid, kallutades pead ühele ja teisele poole, ta tõmbab kopsud õhku täis ja kehitab pükste vöökohta. Seejärel heidab ta pilgu üle õla selja taha ning veendub, et on üksi, et läheduses ei ole teisi jalutajaid. Siis sirutab Brena parema käe veidi ettepoole, tema sõrmed on rusikas ning selles asendis jätkab ta teekonda, just nagu veetaks teda rihma pidi. Just nagu veaks koer teda rihma pidi.

      4

      Nurit Iscaril on tol õhtul käsil tellimusteos „Haruta lahti sõlmed“. Ta vihkab seda raamatut. Teose tellis ühe transpordiärimehe eksabikaasa, kes avastas lahutusprotsessi ajal ja järel „ainukordsed valikud“ ning „hingelised lahendused“, mida ta tahab teistega jagada. Sa ei kujuta ette, milline romaan sest tuleb, kui ma jutustan sulle oma elust, ütles naine esimesel kohtumisel Nuritile, aimamata, kui palju kordi tema variautor – ja paljud teised variautorid – on seda ja samalaadseid lauseid teiste rääkijate suust varem kuulnud. „Kui ma räägin sulle oma loo ja sina selle kirja paned, võidad kindlapeale Claríni auhinna“; „Kõik sõbrad, kellele ma sellest jutustanud olen, imestavad kui ühest suust, miks ma romaani pole kirjutanud“; „Ma jutustan sulle midagi, sina paned selle kirja ja ongi sul järgmine romaan olemas, rohkemgi veel, siit tuleb vähemasti kolm köidet!“ Miks arvavad nii paljud inimesed, et nende elu on erakordne, ometi leian mina, et minu elu on nagu igal teiselgi? küsib eneselt seepeale ja veel palju kordi hiljemgi Nurit Iscar. Nüüdseks on vähemasti intervjuude etapp „autoriga“ ühel pool ja edasi tuleb see vaid lahti mõtestada ja üles kirjutada. Kirjutada. Õnn on, et kirjutada. Seda küll. Mängida sõnadega, sepistada lauseid, pöörata tegusõnu. Kirjutada. Ja transpordiärimehe eksabikaasa maksab korralikult. Väga korralikult. Niisiis püüab Nurit mitte pöörata liialt tähelepanu „sõnumile“, mida eksabikaasa püüab edasi anda, sõlmpunktidele ega tema valitud sõnade tähendusele, vaid pigem kõlale, sellele, kuidas need helisevad, omavahel põrkuvad, nii et sünnib meloodia, mida „Haruta lahti sõlmed“ küll ei vääri. Nurit kirjutab endiselt sõnade pärast. Mitte selle pärast, mida transpordiärimehe eksabikaasa „soovib edasi anda“. Mida kiiremini ta käsikirja üle annab, seda kiiremini ta raha kätte saab. Muret teeb aga asjaolu, et kui „Haruta lahti sõlmed“ valmis saab, ei oota sahtlipõhjas ainsatki tööd. Kuid Nurit ei soovi enneaegu pead vaevata.

      Pärastlõunal tunneb Nurit tüdimust või viitsimatust, ent mis see ka ei oleks, sunnib see teda puhkepausiks ettekäänet otsima. Õhtuoode, ütleb ta. Nurit vaatab kella ning leiab, et aeg sobib, kümme minutit viis läbi. Samal ajal tipib El Tribuno krimiuudiste noormees, kes on mõne minuti eest lahti harutanud paberikorvist leitud roosa paberilipiku, paberilt leitud sõnadega Google’i otsingumootorisse erinevaid kombinatsioone. Ent midagi olulist ei tule, kõik on Chazarreta abikaasa, mitte tema enda surma puudutav vana info. Ta vaatab üle Twitteri – mitte keegi neist, keda ta jälgib, ei ole sündmusest kirjutanud. Korraks mõtleb ta ise säutsuda: „Kas keegi teab midagi Pedro Chazarreta tapmisest?“, kuid loobub mõttest, taibates, et sellega kuulutaks ta igaühele uudist, mis tol hetkel näib kuuluvat üksnes temale. Ja Jaime Brenale. Noormees küsib Karinalt Jaime Brena telefoninumbrit ja Karinat häirib, et ta küsib seda jõuliselt ja enesekindalt, nagu Karinal ei oleks teist võimalustki, kui number anda. Ta siiski annab selle. Brenal on alati telefon väljas, aga kui tahad, võid proovida. Ongi väljas, kirub noormees. Ta jätab teate Jaime Brena kõneposti ning proovib taas õnne Google’iga. Ja Twitteriga. Selleks ajaks, kui Nurit Iscar röstsaiad valmis saab ning need koos madala kalorsusega marmelaadi ja kreemjuustuga lauale asetab, taipab noormees, et Brena ei kavatsegi talle tagasi helistada ning võimalik, et täna õhtul ka mitte enam kontorisse naasta. Ning et Jaime Brena abita ei jõua ta kortsus paberilt leitud infost palju kaugemale. Samuti taipab ta, et on kaotanud Brenat taga ajades palju väärtuslikku aega. Seepärast, samal ajal kui Nurit lisab oma teele veidi piima – kohvist ei loobunud ta mitte uneprobleemide ega ka mao ülihappesuse tõttu, vaid siis, kui kuulis, et kohv tekitab tselluliiti (milles ta küll päris kindel ei ole) –, seab krimiuudiste noormees sammud Rinaldi kabineti poole: parem kogu asi ära rääkida, küll Rinaldi juba teab, millisele kontaktile helistada. Siiski võtab ta enne kabinetti sisenemist välja oma Blackberry, et heita pilk Twitterisse, ja nüüd on seal tõepoolest säuts noorelt tele- ja raadioajakirjanikult, mida on juba korduvalt jagatud. Pelk fraas: Gloria Echagüe lesel Chazarretal lõigati kõri läbi. Muud ei midagi. Noormees koputab Rinaldi uksele, ootab, kuni selle tagant kostab „sisse“, ning tormab kabinetti, tänades õnne, et ta ülemus ei ole temasugune arvutifriik.