Betty Boop. Claudia Piñeiro

põhjustele viidates püüavad faktile seletust leida. Kas see on mõni uudis? Kellele peaks korda minema, mis asendis milline protsent inimesi magab? imestab Jaime Brena endamisi. Kas teisi rasse ei kaasatud küsitlusse sellepärast, et uurija ei saanud, ei tahtnud või ei huvitunud selle uurimisest? Vaat sellest saaks uudise: uurida välja, miks kaasati ainult üks rass – valge. Küllap jäeti teised rassid välja põhjusel, et ainult valge rassi esindajad olid nõus säärase tobedusega kaasa minema, järeldab Brena ning vastab telefonile, mis veel hetk tagasi helises. Halloo, ütleb Brena. Kuid enam ei ole toru otsas kedagi, kostab vaid kinnine toon. Brena kasutab juhust, et ringutada: ta tõstab käed üle pea, ristab sõrmed, pöörab peopesad lae poole, justkui püüdes seda puudutada, tema luud nagisevad. Sel moel lõdvestab ta oma pisut üle kuuekümne aastast vöökohta, mis ei talu enam tundide kaupa ühe koha peal istumist. Ütle, miks magab 65 % naisi selili ja 60 % mehi kõhuli? küsib Brena kultuuriajakirjanikult Karina Viveselt, kes istub temast vasakul kirjutuslaua taga ning kelle töökohta valgustab üks vähestest toimetuse akendest, ainus tänavapoolne. Ning Karina, kes tunneb meest sestsaadik, kui ta ise kaheksa aasta eest toimetusse tööle tuli, ning teab, mida tähendab Jaime Brena jaoks krimiuudiste vahetamine selliste uudiste vastu nagu see siin, vaatab teda juhmil ilmel ja pakub: Sest tisse on valusam muljuda kui nokut? ning hoiab vastust oodates Brena pilku. Riista, plika, riista, ütleb Brena ning hakkab klaviatuuril tusaselt pealkirja ja juhtlõiku tippima: „Naised selili, mehed kõhuli“. Jaime Brena teab, et selline pealkiri ajab lugejad segadusse, kuid vähemasti on tal endal lõbus, kui ta kujutleb võimalikke tõlgendusi. Millal ta õieti ühiskonda üle toodigi? Oli see kolme nädala eest? Või kahe? mõtiskleb ta musta pliiatsiga parajalt tugevasti kukalt sügades. Brena ei mäleta. Liiga palju aega on möödas. Ja kõik sellepärast, et ta ütles ühes telesaates, mille stuudiokujundus koosneb kahest tugitoolist ja lambist: Ma töötan El Tribunos, kuid loen konkureerivaid väljaandeid, sest neid ma usun rohkem. Veel praegugi heidab ta öeldut endale ette. See ei olnud kohane, tunnistab Jaime Brena. Kuid ta saabus kolleegiga lõunasöögilt ning oli natukene, õieti küll üsna rohkelt veini joonud. Ja õigupoolest rääkis ta ju tõtt. Seda ei saa keegi kahtluse alla seada. Viimastel kuudel olid paljud tema sõbrad ajalehte vahetanud. Mõned kolleegid samuti. Kuid tõsi on ka see, et keegi neist ei ole piisavalt tobu, et asja avalikult tunnistada. Ja hoopiski mitte telekaamera ees, olgu see kas kaabel- või antennitelevisioon. Kõik need uudiseid presidendi varast, presidendi sõnapursetest, presidendi hammastest, presidendi äritegevusest, presidendi kingadest olid Brena surmani ära tüüdanud. Presidendi hambad ja kingad ei lähe talle korda ning kõik ülejäänu, mis esimesel korral on uudis, on teisel juba kordus ning kolmandal – eriti kui see võtab enda alla poole esiküljest ning samal päeval toimunud lennuõnnetus, milles hukkus ühe Euroopa Liidu riigi president, ei mahtunud samale küljelegi või kui, siis pisikese nupukesena – on juba midagi muud, midagi, millele ta ei söanda nimegi anda. Aga kindlasti ei ole see uudis. Nõnda kahtlustab tema. Või arvab. Brenale meeldis, kui El Tribuno esiküljeuudised võeti välismaa rubriigist. Või spordi omast. Või muidugi krimiuudistest, sest sel juhul oli tema, Jaime Brena, pealkirjas osaline. Ometi teab Brena, et need ajad on jäänud kaugele seljataha, ning mis kõige hullem, ta aimab, et tagasi need vaevalt enam tulevad. Vähemasti mitte lähiajal. Või kui ükskord siiski, vaevalt tema seda enam näeb, arvab ta.

      Brena avab sahtli ja võtab välja vabatahtlikult töölt lahkumise paberid. Võib-olla on aeg küps. Võib-olla tuleks asi lõpuks ära teha – võtta raha ja kaduda. Oleks ma tark, ütleb ta iseendale, teeksin ma seda, kuid mina olen eluaeg olnud paras totu. Kohe päris totu. Brena alustas El Tribunos kaheksateistkümneaastasena. Seal ta töötama õppiski. Ta küll suudab end kujutleda igal hommikul mõnd muud ajalehte lugemas – õieti ta seda ju teebki –, ometi ei suuda ta kujutleda end töötamas mõnes teises toimetuses. Olgugi et päevast päeva Lorenzo Rinaldi nägu näha käib talle närvidele. Kohe väga. Brena ei tea, kui kaua ta veel kannatab, enne kui Rinaldi lõplikult kuradile saadab. Aga ükskord ta saadab, kohe kindlasti. See on aja küsimus. Ja ruumi. Sest kuradile ei saa inimest saata mitte igal pool. Ülerahvastatud liftis ta näiteks ei suudaks. Brena, kata palun Puerto Madryni Patagoonia Lamba festivali. Sõidad kaheks-kolmeks päevaks. Saad linnast välja. Sa ju kunagi käisid seal vaalu vaatlemas? Küllap naudid ka lambafestivali. Ning Jaime Brena, kes vihkab linnast lahkumist – Rinaldi teab seda – ning kellele vaalad kuigivõrd huvi ei paku, Patagoonia lambast rääkimata, oleks talle hea meelega vastanud, laku panni, Rinaldi, kuid tookord ei olnud piisavalt ruumi. Sest pärast säärast vastust tuleb valmis olla kolakaks. Pealegi oleks see tähendanud ka lõppu, oleks olnud sama hea, kui sahtlid tühjaks teha ja lahkuda. Ja tema, kui ta kord lahkub, ei kavatse ometi lahkuda selle piskuga, mis vedeleb tema kirjutuslaua sahtlis. Gustavo Quiroz välisuudistest lahkus kena patakaga ja Ana Horozki reisiuudistest samuti. Isegi Chela Guerti, kes oli kolm aastat varem viimasele küljele kupatatud, lahkus väidetavalt korraliku varandusega. Töötajatest, kelle palk aastate jooksul on tublisti kasvanud, püütakse lahti saada ning nad asendatakse poole madalama palgaga algajatega. Vanadele makstakse, et nad lahkuksid. Mis sest, et uued ei saa hakkama tegusõna pööramisega, ei tea, millal tuleb kirjutada „garantii“ ja millal „karantiin“ ega tee vahet Tracy Austinil ja Jane Austenil. Küll keegi enne ilmumist ära parandab. Ja kui ka ei paranda, tühja sest. Tähtis on, et vanad ja kulukad lahkuksid, tasapisi, kuid pidevalt. Ehkki Brena võib kihla vedada, et Rinaldi tema puhul nii suure summaga ei nõustu ja teistega võrreldes saab ta vaid sandikopikaid. Hüvitist talle küll makstakse, kuid täpselt nii palju kui ette nähtud või vähem kui ette nähtud, nii nagu seaduses kirjas. Jaime Brena võtab toru ja helistab personaliosakonda. Mis see omal soovil lahkumise avalduse esitamise tähtaeg oligi? Aasta lõpuni võid sisse anda, Brena, vastab naishääl. Ei, sisse andma ma sulle ei hakka, usk ei luba, kuid omal soovil lahkun ma võib-olla küll, ütleb Brena, mispeale naine toru teises otsas naerab: Sina ka ei muutu, Brena. Annaks jumal, vastab Brena. Ning seda mõtleb ta tõsiselt. Annaks jumal, et ta ei muutuks, kuid juba mõnda aega teab Brena, et on vanemaks jäänud. Enam ta ei või mängida lolli, nagu veel mõne aasta eest, ja teeselda, et on kümme aastat tegelikust noorem. Või teeselda, et tal polegi vanust. Pole kunagi olnudki. Kuid ühel hetkel, veider küll, hakkas ta end tundma vanana. Vanana kõige jaoks: töötamiseks, reisimiseks, isegi naistega suhtlemiseks. See pole mitte ainult tunne, ka tema keha on viimase aastaga vanaks jäänud. Sellest annab märku kõht, mis tükib esile otse rinna all, miks küll, kui ta pole kunagi tüse olnud? Ja juuksed, mis ei lange veel küll välja suurtes kogustes, on üsna hõredad kohtades, mis üsna pea jäävad paratamatult kiilaks. Ja kannikad, mida ta küll võimalikult harva peeglist vaatab, on ära vajunud nagu kaks pirni. Või pisarat. Mida sa enam tahad, kui oled üle kuuekümne, ütleb ta endale lohutuseks, kuid taipab kohe, et säärasel lohutamisel on risti vastupidine tulemus: ta ei taha olla üle kuuekümne. Brena asetab paberid tagasi sahtlisse ning silmitseb üle vaheseina, mis eraldab tema lauda kõrvalolevast, noormeest, kes pandi tema asemel mõrvade ja röövkallaletungide peale, uudiste peale, mis olid alati temale kuulunud. Tore poiss, aga täiesti saamatu. Jube hellik. Google’i põlvkond – ei tea, mis väljas toimub, ainult klaviatuur ja ekraan, ainult internet. Pastakatki ei oska kasutada. Poiss küll pingutab, seda tuleb tunnistada, saabub esimesena, lahkub viimasena, ning Rinaldi muudkui aga kiidab takka, et näidata temale, Jaime Brenale, kui hiilgavalt krimiuudised tematagi hakkama saavad. Vahel tuleb ette, et inimene juhtub tegema asju, mis pole kuidagi seotud tööga, milleks ta palgati, asju, mille eesmärgist ta arugi ei saa. Nii hakatakse kellegi käpiknukuks, ning just säärased on praegu lood krimiuudiste noormehega, leiab Brena: Rinaldi kasutab teda selleks, et Brenale koht kätte näidata. Kuid vaatamata ülemuse soosinguga kaasnevatele eelistele ning asjaolule, et poiss isegi ei kahtlusta tema palkamise taga olevaid mahhinatsioone, näib ta hirmunud, koguni ähmi täis, unustab tähtsaid asju. Noormees ei tee küll teiste algajate kombel rumalaid vigu, ometi kumab tema uudiste koostamise viisist läbi ebakindlus, kõhklus, mis ei jää Brenale märkamata. Esimest korda ilmuvad tähtsatest roimadest ja kallaletungidest kõnelevad sõnumid kõigepealt konkureerivas väljaandes ja alles siis El Tribunos. Pidasin paremaks seda mitte kajastada, öeldi, et allikas ei ole usaldusväärne, põhjendab noormees. Või: Ma ei pidanud seda oluliseks, või: Oli vähe ruumi ja palju uudiseid, mille hulgast valida. Kuid Jaime Brena seda ei usu, ta kahtlustab, et poisil puuduvad õiged kontaktid. Ning iga hea krimiajakirjanik toetub nimelt kontaktidele, kes saadavad talle andmeid, mis varem või hiljem kasvavad uudisteks.