Betty Boop. Claudia Piñeiro

seda ei tea) niivõrd tema isiklike huvidega, kuivõrd austusega Nurit Iscari vastu: teatrikriitika, kinouudised ning kõik muu näitekunsti puutuv. Paula on näitlejanna (või kas ikka on, kui juba kaks aastat ei ole keegi talle helistanud ega rolli pakkunud?), tuntud näitlejanna, kes aastate möödudes vahetas telenovela’de pearollid „kellegi ema“ rollide vastu ning lõpuks vajus ebaõiglaselt unustustehõlma. Kui on midagi, mis Paula Sibonale sugugi korda ei lähe, siis on need ajaleheuudised. Need mõjuvad mulle halvasti, ütleb ta. Kuid ometi osaleb ta ühistel üritustel suure innuga, lootes salamisi, et tal õnnestub uudiste abil aidata Nuritil vabaneda ühest ammusest ülekohtust, mis talle Paula arvates osaks langes. Ühest valust. Ning ehkki ta ei tea, kas see kunagi ka õnnestub, ei anna ta alla. Sest Nurit Iscar, Argentiina kirjanduse karm daam, kes veel viis aastat tagasi oli abielus, kelle kaks poega olid keskkooli lõpetamas ja ülikooli astumas, armus teise mehesse, lahutas abielu ning kirjutas oma esimese armastusromaani. Mis takkapihta lõppes halvasti. Halvasti lõppes lugu ise, kuid jahe vastuvõtt järgnes ka kriitikute ning Nurit Iscari iga uut romaani vaimustusega oodanud lugejate poolt. Hästi ei lõppenud ka Nuriti enda armulugu, mille ta hea meelega tahaks unustada. Mõned Nuriti arvukatest lugejatest jäid küll temaga, kuid mitte need, kes pettusid varasemast liiga erinevas romaanis, kus nad ei leidnud seda, mida otsisid – mõrva. Siis aga otsustasid krimikirjanduse spetsialistid, kes seni olid kritiseerimise asemel romaani lihtsalt ignoreerinud, Nurit Iscari hävitada. „Ta püüab olla kirjanduslik ning see on viimane asi, mis tal õnnestub.“ „Iscar pidanuks endiselt panustama süžeeliinidele, mida ta eeldatavasti valdab, ning jätma metafoorid, poeetilised taotlused ja keeleeksperimendid neile, kel on vastav haridus, intuitsioon ja anne – midagi, mis Iscari puhul, isegi kui need tal olemas on, sugugi välja ei paista.“ „Romaan, mis jääb loodetavasti tähelepanuta, kergesti ununev romaan.“ „On arusaamatu, miks Iscar, kes oli leidnud bestselleri kirjutamise imevalemi, hakkas tegelema millegagi, mida ta ei valda – kirjutama tõsimeelselt.“ Ning veel palju teisi sarnaseid näiteid. Nuritil on tema viimast romaani „Ainult kui sa mind armastad“ käsitlevatest artiklitest terve karbitäis ajaleheväljalõikeid. See on hiigelsuur valge karp – mitte selline, kus hoitakse (või õigemini hoiti) armastuskirju –, millest jookseb risti üle lipsuks sõlmitud sinine satäänpael, ning seda lipsu ei ole Nurit kordagi lahti sõlminud. Ega kavatsegi seda teha. Ta hoiab karpi nagu kuriteo asitõendit. Kuigi ta ei tea, milles täpselt tema kuritegu seisnes: kas romaani kirjutamises, arvustuste lugemises või selles, et ta neid liialt südamesse võttis. Arvustused, romaani kirjutama ajendanud armusuhte luhtumine ning Chazarreta naise Gloria Echagüe mõrv – teema, mida Nurit ei soovinud El Tribunole kajastada, sest „Ainult kui sa mind armastad“ oli ta ülepea endasse haaranud – viisid ta nii kaugele, et temast sai suure Salingeri isehakanud lapsik naissoost krimiversioon, ning sundisid teda sulguma igaveseks iseendasse, eemale maailmast, kuhu ta seniajani oli kuulunud. Kuid erinevalt Salingerist ei olnud Nuritil ei kuulsust, piisavalt raha ega ka kasseeritavaid autoritasusid, mis lubaksid end ka erakluses ära toita. Niisiis tuli leida töö, mis võimaldaks maksta elektri ja gaasi eest, teha toidupoes sisseoste ning ellu viia kõike muud, milleks on vajalik palk ning rahasumma pangakontol. Või siis rahakotis. Ning kuna ainus, mida Nurit oskab, on kirjutamine – ehkki ta ise tunneb, et pärast arvustusi sattus küsimärgi alla ka tema kirjutamisoskus –, siis seda ta teebki. Kuid teiste nime all, variautorina. Ghost writer’ina. Nurit eelistab hispaaniakeelset terminit, mille eest saab kiita sõbratar Carmen Terradalt, kes tänagi kaitseb emakeelt inglise keele sissetungi eest, ehkki teab, et see ühelt poolt romantiline võitlus on määratud lõppema kaotusega. Ja kuna Paula Sibona ei suuda leppida, et tema sõbranna ei tegele enam sellega, mida ta naudib – omaenda romaanide kirjutamisega –, püüab ta ikka ja jälle näidata, kui tühine on mõni arvustus, mis näib olevat kirja pandud pigem kirjutaja enda kiituseks ja tähelepanu äratamiseks kui millekski muuks. Umbes nagu kuulsus, mille saavutasid Lee Harvey Oswald või Mark David Chapman. Carmen Terrada võrdlus on erudeeritum: Jah, ka Jean Genet loobus viieks aastaks kirjutamisest, kui tema sõber Sartre ta ühes proloogis/raamatus „alasti kiskus“, kuid ära unusta, et nemad ei ole Jean-Paulid ega sina Genet, armas sõbratar.

      Nüüd, pärast tuhatooside tühjendamist ja tubade konihaisust tuulutamist, pühib Nurit Iscar põrandat. Ja seejärel peseb ta puhtaks üksikud eelmisest õhtust jäänud nõud, paneb laudlina pesumasinasse, mille ta lülitab sisse hiljem, kui pesu juurde tekib, ning topib laialipillutud pühapäevased ajalehed musta kilekotti, mille ta paari minuti pärast koos muu prahiga koridori tõstab. Ta teeb samu majapidamistöid, mida vaid hetk varem oli oma majaperemehe Pedro Chazarreta kodus teinud Gladys Varela. Ent hetkel, mil Nurit Iscar parajasti musta ajalehtedega kilekoti sõlme seob, ei tee Gladys Varela midagi. Või õigemini istub ta nuttes elektriautos, millega viis minutit pärast seda, kui üks naabritest teatas, et keegi naine ‒ koduabiline, ütles ta – röögib tänaval nagu segane, saabus kohale La Maravillosa turvateenistus. Gladysel paluti istuda maasturisse, millega oli veidi hiljem saabunud turvaülem ja veel kolm turvatöötajat, et sõidutada ta esmaabisse. Kuid tema ei kavatse minna kuhugi enne, kui saabub päris politsei. Buenos Airese oma. Tema ei liigu poolt millimeetritki, ütleb ta. Ning seekord näivad ka turvamehed ettevaatlikumad. Kes kord supiga suu kõrvetanud, see puhub ka vee peale, vastab turvaülem naabrile, kes küsib, miks keegi ei viibi majas surnu juures. Mitte keegi, kel mälu korras, ei kavatse korrata turvameeste kolme aasta tagust viga, kui nad Gloria Echagüe surmapäeval samasse majja sisenesid. Nemad kuriteopaigale ei lähene ega luba läheneda ka kellelgi teisel, nad ei liiguta juuksekarvagi paljude meetrite raadiuses kohast, kus asub läbilõigatud kõriga laip, ning hoopiski ei luba nad kellelgi koristada verd ega tõsta laipa voodile ega võta kuulda kellegi palveid mitte teatada politseile üksi sellepärast, et kõik oli „vaid õnnetus“. Kui vaja, keelavad nad politsei saabumiseni kas või hingamise. Kord nad juba eksisid. Ning olgugi et keegi seda ei maini, ehkki turvamehed, naabrid, aednikud, vastasmaja koduabiline ja Gladys Varela ei vaata õieti üksteise poolegi ning kavatsevad Buenos Airese politsei ja uurija tulekuni vaikida, valdab kõiki veider tunne, et keegi annab neile võimaluse ajada seekord asju õigesti.

      3

      Mõni tund hiljem, pärastlõunal, kui Nurit Iscar tõstab koti pühapäevaste ajalehtedega trepikotta, et majahoidja selle koos muu prahiga ära viiks, ei tea ta ikka veel, et Pedro Chazarreta on surnud. Et tema kõri on läbi lõigatud. Ometi kuuleb ta sellest peagi. Paari tunni pärast. Einepausi ajal. Sest siis hakkab uudis levima. Natuke pärast seda, kui Nurit korteri kraamimisega ühele poole saab ning kavatseb viia veidi vett rõdu kaunistavatele potililledele – ta ei ole küll eriline rohenäpp, kuid teab, et taimed on selles korteris tema kõrval ainsad elusolendid, mistõttu ei ole ta nõus neil kuivada laskma –, heliseb El Tribuno toimetuse sisetelefon 3232, telefon, mis asub Jaime Brena laual. Või lihtsalt Brena, nagu kutsuvad teda need, kes tunnevad teda krimiajakirjanduse kaudu, ehkki Brena enam krimiuudiste osakonnas ei tööta. Ta viidi üle ühiskonnauudiste peale. Mitte ei viidud üle, vaid alandati, parandab Brena harilikult. Mille üle sa kurdad? küsis Brenalt kord tema ülemus, kõigi ülemus Lorenzo Rinaldi; kui sa töötaksid mõnes teises ajalehes, oleksid igal juhul ühiskonna all, või ei ole sa ehk märganud, et peaaegu üheski esimese kategooria päevalehes ei esine enam rubriiki nimega krimiuudised? Krimiuudised on viidud kas ühiskonna või üldiste uudiste alla. Ning kuna Brena viidi üle teise osakonda, ei kirjuta ta tol pärastlõunal, kui tema kabinetis hakkab helisema sisetelefon, mitte politseikroonikat, vaid refereerib küsitlust, mille järgi 65 % valgetest naistest magab selili, seevastu 60 % samast rassist meestest kõhuli. Fakt, mis muude tähelepanekute kõrval tõstatab tema jaoks häiriva matemaatilise küsimuse: miks ei võinud olla, et 65 % naistest magab selili ja ainult 40 % meestest magab samas asendis? Või et 60 % meestest magab kõhuli, sellal kui ainult 35 % naistest magab samas asendis? Sama küsimuse esitab ta endale iga kord ka siis, kui ilmateates kuulutatakse: vihma tõenäosus on 30 %. Kui ainult 30 %, kas poleks sel juhul õigem teatada: 70 % tõenäosusega ei saja? Mida õigupoolest esile tõstetakse? Kas erinevust, kokkulangevust, enamust, vähemust, soovitut, soovimatut? Kuid kõige hullem on Jaime Brena arvates – vähemalt mis puudutab valgete meeste ja naiste magamisasendi teemalist küsitlust – asjaolu, et enne uudisnupu koostamist ei tundnud nende küsimuste vastu huvi mitte keegi. Ta on veendunud, et infonupu koostaja pani sellise pealkirja põhjusel, et niisugusel kujul saabus talle informatsioon. Uudisteagentuuridel