„See oleks suurepärane, paremat poleks võimalik tahtagi, kui sakslased ei suudaks oma vägesid meie vastu paisata,” vastas Lenin murelikult. „Aga kui sakslased ikkagi alustavad taas sõjategevust?”
„Siis oleme sunnitud rahu sõlmima. Kuid siis on kõigile selge, et meil pole teist võimalust. Ja sellega me anname otsustava hoobi legendile meie kulissidetagustest sidemetest Saksamaa valitsusega.”
Bolševike partei juhtkonna enamus nõudis sõja jätkamist sakslaste vastu.
Temperamentne Felix Dzeržinski teatas, et rahu sõlmimine oleks täielik kapituleerumine. Kominterni Täitevkomitee esimees Grigori Zinovjev leidis, et rahu nõrgestaks revolutsiooniliikumist Läänes ja põhjustaks sotsialistliku vabariigi huku Venemaal. Uritski märkis, et tema „käsi ei tõuse, et sellele rõvedale rahule alla kirjutada”.
Partei keeldus kuuletumast, Lenin jäi vähemusse. Trotski ettepanek oli nüüd ainuvõimalik kompromiss.
KK istungil rääkis sellest ka Stalin: „Rahu küsimuses puudub selgus, kuna suunad on erinevad. Sellele tuleb lõpp teha. Väljapääsu raskest olukorrast andis meile keskmine vaatepunkt – Trotski positsioon.” KK istungil saigi see vaatepunkt häälteenamuse.
9. veebruaril kirjutasid Saksamaa ja Austria-Ungari delegatsioon alla rahulepingule Ukraina Rahvavabariigi esindajatega. Ja nõudsid kohe ka Trotskilt ultimatiivselt oma rahutingimuste vastuvõtmist. Ning Brest-Litovski istungil teataski Trotski, tuginedes KK otsusele: „Oodates seda – nagu me loodame – peatselt saabuvat aega, mil kõigi maade rõhutud klassid võtavad võimu oma kätte, nagu seda tegi Venemaa rahvas, viime oma sõjaväe ja oma rahva sõjast välja.
Meie künnimehest sõdur peab pääsema oma künnimaa juurde, et juba sel kevadel rahulikult harida maad, mille revolutsioon on mõisnikelt ära võtnud ja talupoegadele andnud. Meie töölisest sõdur peab naasma oma töökotta, kuid mitte selleks, et valmistada seal hävitusrelvi, vaid selleks, et toota loova töö vahendeid ning rajada koos kündjaga uut sotsialistlikku majandust…
Me ei saa vene revolutsiooni nimel kirjutada alla tingimustele, mis toovad kaasa rõhumist, muret ja õnnetust miljonitele inimestele.
Saksamaa ja Austria-Ungari valitsus tahavad valitseda maid ja rahvaid, õigustades seda sõjaliste vallutustega. Tehku nad seda siis avalikult. Meie ei saa anda õnnistust vägivallale. Me väljume sõjast, kuid oleme sunnitud keelduma rahulepingu allkirjastamisest.”
Sakslaste röövellike tingimusi pidas tema kui kommunist enda jaoks mõeldamatuteks ja Venemaa jaoks häbistavateks. Ta arvestas, et sakslased ei söanda pealetungi alustada. Ja igatahes arvas ta, et rahulepingule sakslastega võib alla kirjutada ainult jõule alistudes, mitte aga ilmutada valmisolekut järele anda veel enne seda, kui olukord on muutunud äärmuslikuks.
Hiljem, meie päevil, hindas tuntud vene diplomaat Juli Kvitsinski Trotski käitumist niiviisi: „„Ei rahu ega sõda,” – nii lausus Trotski Brestis mitte seepärast, et ei oleks kuuletunud Leninile, vaid seepärast, et loobumine Balti aladest, Ukrainast ja Valgevene läänepiirkonnast oli bolševike jaoks hirmus, see oleks märgistanud neid Venemaa huvide reetjatena, oleks taas kinnitanud süüdistusi Lenini kui Saksa kindralstaabi agendi suhtes. Lugege Trotskit ja te veendute, et oma taktikaga „ei rahu ega sõda” provotseeris VK(b)P KK spetsiaalselt sakslaste uue pealetungi, nende lähenemise Petrogradile, et seejärel rahvale veel kord näidata – ei ole jäänud teist väljapääsu, kui Bresti rahule alla kirjutada…”
Kuulanud Trotski avalduse ära, kaldusid Saksamaa ja Austria-Ungari delegatsioonid selle poole, et võtta vastu rahu de facto. Venemaa delegatsioon naasis Moskvasse veendumusega, et sakslased pealetungi ei alusta.
14. veebruaril võttis kõrgeim riigivõimuorgan – Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee (ÜKTK) vastu resolutsiooni: „Rahudelegatsiooni ettekande ära kuulanud ja läbi arutanud, kiidab Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee täielikult heaks oma esindajate teguviisi Brestis.”
Kuid Saksa väejuhatus teatas, et 18. veebruarist loeb ta ennast Venemaaga sõjaseisukorras olevaks. Mitte kõik Venemaal ei kurvastanud, kui sakslased pealetungi alustasid. Vastupidi, leidus inimesi, kes lootsid, et sakslased löövad bolševikud puruks, ja neil oli kahju, et Saksa valitsus on valmis bolševikega liitu sõlmima.
Kuulus kirjanik Zinaida Hippius, kes revolutsiooni raevukalt vihkas, kirjutas 1918. aasta 7. veebruaril päevaraamatusse: „Saksamaa on meist alati aru saanud, kuna on meie suhtes alati tähelepanelik olnud. Ta võiks mõista: praegu me oleme ohtlikumad kui kunagi varem, ohtlikud kogu Euroopa ihule (ning ka Saksamaa ihule, jah, jah!). Me oleme katkupaise. Isoleerida meid ei saa, batsillipesa tuleb hävitada, kui vaja, siis välja põletada – ja tuleb kiirustada, omaenda huvides!”
Kui sakslased pealetungi alustasid, pakkusid prantslased ja inglased Nõukogude Venemaale abi. Kuid osa nõukogude juhtkonnast oli täielikult vastu igasugustele imperialistidega sõlmitavatele kokkulepetele. Trotski leidis siiski, et kui abi pakutakse, tuleks seda kasutada. Lenin sõnastas otsuse nii: volitada sm. Trotskit võtma vastu prantsuse imperialistlike röövlite abi saksa röövlite vastu.
Ometi sai selgeks, et sakslastega tuleb kokkuleppele jõuda, ja võimalikult kiiresti. Kuid sakslased esitasid selliseid tingimusi, mille vastuvõtmine näis juba eos võimatu olevat.
Nördinud Lenin ütles Trotskile:
„Jah, tuleb kakelda, kuigi pole, millega. Teist võimalust enam nähtavasti ei ole.”
Kuid viieteistkümne minuti pärast, kui Trotski uuesti tema juurde läks, oli Lenin juba rahunenud:
„Ei, ei tohi poliitikat muuta.”
Neid meeleolusid annab edasi ka Zinaida Hippiuse päevaraamat: „Bolševikud on täielikult pea kaotanud. Nad heitlevad siia-sinna: püha sõda! Ei – rahu, et päästa revolutsiooniline Petrograd ja nõukogude võim! Ei – ikkagi sõda, sureme kas või ka ise! Ei – ei sure, vaid läheme Moskvasse, ja kui Moskva langeb, siis Tuulasse, ja me… Mis see siis lõpuks on? Jah, kõik – aga võimust me ei loobu, selle juurde ei lase me kedagi, ja usume, et saksa proletariaat… Millal? Ükskõik millal…”
Moskvas käisid bolševike juhtide vahel ägedad vaidlused. KK keeldus alla kirjutamast rahulepingule sakslastega, paljud nõudsid, et revolutsiooni tuleks kaitsta, relv käes.
Nüüd olid rahutingimused muutunud veelgi halvemaks: Venemaa kaotas Läänemere-äärsed alad ja osa Valgevenest. Kars, Batumi ja Ardahan tuli anda türklastele. Tuli tunnustada Ukraina sõltumatust, viivitamatult demobiliseerida armee ja maksta Saksamaale kuus miljardit marka kontributsiooni.
Lenin püüdis tõestada kapituleerumise vajalikkust – mingid kaotused ei oma tähtsust, võib loobuda Poolast, Soomest, tunnistada Ukraina sõltumatust, peaasi et võim alles jääks. Trotski polnud temaga nõus, kuid mõistes olukorra ohtlikkust, jäi ta hääletamisel erapooletuks. Vastu võeti Lenini seisukoht. Kui Trotski oleks hääletanud Lenini seisukoha vastu, oleksid sakslased võinud ehk vallutada ka Moskva ja Petrogradi ning bolševike võimul oleks olnud lõpp…
Akadeemik Aleksandr Jakovlev arvab nii: „Bresti rahu asjus oli Trotski seisukoht enam-vähem viisakas. Lenin juhindus vaid ühest: anna ära kas või pool riiki, kuid säilita võim. Trotski aga oli sakslastega rahu sõlmimise vastu. Asi polnud mitte ainult territooriumides, mida sakslased oleksid võinud hõivata. Asi oli kontributsioonis – kuld ja tooraine pidid minema läände, sakslastele. Territooriumide küsimus leidis pärast Saksamaa lüüasaamist lahenduse, mis aga kontributsioonina oli välja makstud, seda tagasi ei saadud, see jäigi sinna.
Mis see oli, mis hiljem aastakümneid tekitas ärritust nõukogude ajaloolastes, kes kirjeldasid Bresti rahu sõlmimise lugu? See, et tookord julgesid KK liikmed hääletada oma arusaamist mööda, mitte aga Lenini näpunäidete järgi… Siis polnud veel