„Kas te tõepoolest tahate nad kõik minema kihutada?” küsis Stalin Trotskilt, pidades silmas oma kaaskonda Tsaritsõnis. „Nad on tublid poisid.”
„Need tublid poisid hukutavad revolutsiooni, mis ei saa oodata, kuni nad lapseeast välja jõuavad,” vastas Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees kindlalt.
Vorošilov püüdis Trotskile seletada, et tal on õigus, kui ta täidab vaid neid käske, mida ta ise õigeks peab. Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees lausus külmalt, et kui Vorošilov ei luba, et täidab kõik käsud täpselt ja vastuvaidlematult, saadetakse ta konvoi saatel Moskvasse, ja antakse seal tribunali alla.
Kliment Jefremovitš vaatas Trotskile otsa ja mõistis, et too ei naljata. Vorošilov vastas tusaselt, et jääb ustavaks distsipliinile, kuid sellest hetkest oli ta Trotski kõige leppimatumate vaenlaste seas.
1918. aasta lõpus pöördusid Vorošilov, Štšadenko, Parhomenko ja veel terve hulk 10. armee komandöre Lenini poole palvega kõrvaldada armeest Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige Okulov, kelle oli sinna määranud Trotski. Kiri lõppes sõnadega: „Kui sm. Okulovit siit viivitamatult ära ei kutsuta, siis meie, allakirjutanud, ei võta endale mingit vastutust meile usaldatud ülesande läbikukkumise eest ja palume meid vabastada meie kohustuste täitmisest.”
Murelikuks muutunud Lenin ja Sverdlov saatsid kirja edasi Trotskile, lisades: „Arvestades äärmiselt teravnenud suhteid Vorošilovi ja Okulovi vahel, peame vajalikuks asendada Okulov kellegi teisega.”
Kuid Trotski arvas teisiti, ja Lenin jäi temaga taas nõusse. Vorošilov võeti armeekomandöri kohalt maha, tema vaenlast Okulovit aga edutati ja määrati Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmeks.
1919. aasta jaanuaris loodi Ukraina rinne. Stalin tegi ettepaneku määrata selle juhatajaks Vorošilov. Trotski oli kategooriliselt selle vastu: ees seisab võitlus ohtliku vaenlasega, vaja on tõsist väejuhti. See küsimus jõudis arutamiseks KK-sse, kus otsustati „kõrvaldada Vorošilov täielikult sõjalisest tegevusest”.
Ukraina rinde juhatajaks sai Vladimir Antonov-Ovsejenko, kes oli juhtinud Talvepalee vallutamist ja Ajutise Valitsuse ministrite arreteerimist. Antonov-Ovsejenko oli Trotski pooldaja.
Vorošilov sai endale tookord üsnagi tühise Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikoha. Pealegi teatas Lenin Ukraina KK-le: „Te võite määrata vägesid juhatama keda tahes, kuid mitte Vorošilovit…”
Trotskiga võitlemise käigus ähvardas Stalin koguni erru minna. Sellele vastas poliitbüroo: „Teatada sm. Stalinile, et poliitbüroo peab täiesti lubamatuks toetada oma tööalaseid nõudmisi ultimaatumite ja errumineku ähvardustega.”
Nii sündis vihkamine, mis lõppes alles Trotski surmaga. Kõrvaldades Stalini oluliste sõjaliste otsuste vastuvõtmise juurest ei mõistnud Trotski, millise ohtliku vastasega tal tegemist on. Enesekindlus on ohtlik omadus.
Kuigi Lenin teda üheksal juhul kümnest toetas, oli Trotski ikkagi rahulolematu, kui poliitbüroo tema äraolekul (tema oli ju peaaegu kogu aja rindel) võttis vastu mõne otsuse, mis talle ei meeldinud. Ta esitas koguni erruminekuavalduse poliitbüroo liikme, Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe ja rahvakomissari ametist: „Minu töötingimused rinnetel võtavad mult võimaluse pidevalt osaleda sõjalise keskuse ja KK poliitbüroo töös. See omakorda võtab mult tihti võimaluse võtta endale vastutus partei ja sõjalise ametkonna töötajate ees keskuse mitmete sammude puhul, mis minu arvates on riskantsed ja ohustavad otseselt sõjaväelist süsteemi, mis on meil välja kujunenud ja mille partei kongress on heaks kiitnud.”
Lenin visandas otsekohe orgbüroo ja poliitbüroo ühise otsuse projekti:
„KeKo org- ja poliitbüroo teevad kõik neist sõltuva, et muuta sm. Trotskile võimalikult sobivaks ja Vabariigi jaoks võimalikult viljakaks see töö Lõunarindel, mille sm. Trotski on ise valinud ja mis praegusel hetkel on kõige raskem, kõige ohtlikum ja kõige tähtsam…
KeKo org- ja poliitbüroo annavad sm. Trotskile täieliku võimaluse kõigi vahenditega taotleda seda, mida ta peab sõjalises küsimuses tegevusliini parandamiseks, ja kui ta soovib, püüame kiirendada ka partei kongressi.
Olles kindlal veendumusel, et sm. Trotski erruminek on praegusel hetkel absoluutselt võimatu ja oleks korvamatuks kahjuks Vabariigile, soovitavad KeKo org- ja poliitbüroo sm. Trotskile tungivalt seda küsimust edaspidi mitte tõstatada ja täita oma kohustusi…”
1919. aasta 17. mail saatis Lenin Trotskile telegrammi: „KK poliitbüroo toetab täielikult otsusekindlust ja kiidab heaks Teie plaanid…” On arusaadav, miks selliseid dokumente hoiti hiljem seitsme luku taga.
Kui poliitbüroos puhkes järjekordne vaidlus ja Trotski avaldas nördimust mõne vastuvõetud otsuse puhul, püüdis Lenin kõike ära klaarida. 17. juunil 1919. aastal kirjutas Lenin Kamenevile kirjakese: „Me protesteerime kategooriliselt igasuguste katsete vastu otsida või leida selles meie avalduses midagi, mis on Trotskile solvav. Vastupidi, me rõhutame visalt, et juhindusime täielikult ja eranditult seltsimees Trotski üldisest rahvusvahelisest tähtsusest ja tema rollist VSFNV nõukogude ja parteitöös.”
Lenin ja KK toetasid neil aastail Trotskit kõrvalekaldumatult. Kuid tema vastu ühinesid parteis vägagi mõjukad inimesed – nii tekkis niinimetatud sõjaline opositsioon. VIII kongressil 1919. aasta märtsis püüdsid selle liikmed Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeest rünnata. Opositsioon tahtis säilitada armees komandöride valitavuse, anda kogu võimutäius komissaridele, et nad saaksid juhtida ka lahinguoperatsioone, sõjaväespetsid taheti muuta aga konsultantideks.
Trotski kongressi tööst osa ei võtnud – ta oli sunnitud kähku rindele sõitma. Opositsiooni aktivistidel aga lubati jääda Moskvasse, et nad saaksid seal oma seisukoha esitada. Trotski seisukoha teesidega esines Grigori Sokolnikov, Lõunarinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige. Tema rääkis vastuvaidlematu distsipliini poolt ja komandöride valitavuse vastu: „Me olime valitavuse poolt, kui me kihutasime sõdureid nende ülemuste vastu, kes teenisid tsaari, mõisnike ja kodanluse režiimi…”
Sokolnikov rõhutas vajadust kasutada ulatuslikult kaadriohvitsere: „On selgunud, et seal, kus sõjaväespetsialiste kasutati… seal saavutati sõjalist edu. Ja vastupidi, seal, kus… keskusest saadetud sõjaväespetsid tagasi saadeti või siis pandi pargasele, nagu juhtus Kaukaasia armees, seal tabas meid täielik laos ja armeed lakkasid olemast…”
Sõjaväelise opositsiooni esindajad eesotsas Vorošiloviga väitsid, et endisi ohvitsere kisub ikkagi valgete poole ja nad jooksevad ka edaspidi üle, seega antakse neile asjatult rohkem õigusi kui komissaridele. Opositsioon polnud nõus 1918. aasta 12. detsembril vastu võetud Rahvakomissaride Nõukogu otsusega armee- ja rindejuhataja õigustest ja kohustustest.
Vägede juhataja sai täieliku iseseisvuse strateegiliste ja operatiivsete küsimuste osas ning õiguse määrata ametisse kogu juhtivkoosseis. Kui revolutsioonilise sõjanõukogu liige polnud juhataja tegevusega rahul, pidi ta pöörduma Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu poole. Kuid sõjaväeline opositsioon polnud ikkagi rahul sellega, et komissarile jäi lõpuks vaid poliitilise kontrolli funktsioon, mitte aga käsutamisõigus. Sõjaväekomissaride institutsioon kehtestati Petrogradi nõukogu Sõja-Revolutsioonikomitee otsusega 20. oktoobrist 1917, et kontrollida komandöre ja takistada reetmist.
Sõjaväelise opositsiooni ülesanne seisnes selles, et häälestada Leninit Trotski vastu, seejärel aga kukutada viimane Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe kohalt. Kuid Lenin kaitses Trotski sõjaväelist poliitikat ja teda ennast, seepärast ei avaldatudki nõukogude ajal sõjaväelise diskussiooni materjale. Lenin ründas kirglikult sõjaväelist opositsiooni ning saavutas, et opositsioon praktiliselt kapituleerus ning kongress võttis Trotski teesid üksmeelselt vastu.
Kuid Lenin ei tahtnud mõjukate parteiliikmetega tülli minna, seepärast sundis ta ka Trotskit järeleandmisi tegema. 1919. aasta 26. märtsil kavandasid Lenin, Krestinski, Stalin ja Kamenev KK otsuse projekti: „Paluda sm. Trotskit kommunistidest töötajaid vallandada ja ümber paigutada vaid parteiorganisatsiooni (KK