Petrogradi kaitsmise eest autasustas poliitbüroo Trotskit äsja asutatud Punatähe ordeniga. Otsekohe tegi Moskva nõukogu esimees Lev Kamenev, kes Lenini äraolekul istungit juhatas, ettepaneku anda orden ka Stalinile.
„Mille eest?” küsis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees Mihhail Kalinin lihtsameelselt. „Mille eest Stalinile orden anda, ma ei saa aru?”
Vaheajal hakkas Pravda peatoimetaja Nikolai Buhharin Kalininile selgitama:
„Kuidas sa siis aru ei saa? Selle mõtles välja Iljitš ise: Stalin ei suuda elada, kui temal ei ole midagi, mis teisel on. Seda ta ei andesta.”
Ordenisaajate autasustamise tseremooniale Suures Teatris Stalin ei tulnud. See oli pidu, kus oli vaid üks kangelane – Punaarmee juht Trotski. Stalin ei tahtnud viibida selle inimese austamise juures, keda ta vihkas.
Lev Davidovitš pidas ennast haavamatuks, ega pööranud tähelepanu sellele, kui kiiresti suureneb tema vastaste hulk: „Ma pidin tihti, peaaegu igal sammul astuma kellegi ambitsioonide ja enesearmastuse konnasilmadele. Stalin kogus hoolikalt neid äratallatud konnasilmadega inimesi. Tal oli selleks piisavalt aega ja isiklikku huvi.”
Stalin võttis oma kaitse alla Esimese Ratsaarmee ja selle komandöri Budjonnõi, kaitstes teda kõigi süüdistuste eest. Kui Stalin poleks tema kaitseks välja astunud, oleks tulevase marssali Budjonnõi saatus olnud märksa vähem edukas.
1920. aasta veebruaris telegrafeeris tuntud tšekist Janis Peters Rostovist Leninile ja Trotskile: „Budjonnõi armee laostub iga päevaga üha enam: röövitakse, juuakse, staabis liiguvad kahtlased naisterahvad. Kuulduste järgi olevat kõige teadlikumad seltsimehed mõrvatud.
Budjonnõi ei arvesta enam kellegagi. Nurjatused, mida ta raudteel on toime pannud, on lausa uskumatud: käib lakkamatu kütuse, vedurite, erirongide vagunite ja trofeevarustuse riisumine. Iga väeosa sabas liigub rodu vaguneid, mis on täis naisi ja röövitud vara.”
1920. aasta oktoobris telegrafeeris Lõunarinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige Sergei Gussev Trotskile: „Lõunarinde RSN-i saabuvad teated kohtadest, kus Esimese Ratsaarmee väeüksused on tegelenud korrarikkumistega, nad on terroriseerinud võimuorganeid, röövinud, korraldanud pogromme, ebaseaduslikke rekvireerimisi ja muudki.
Väite kinnituseks toon lõigu Krementšugi kubermangu tagalaülema 15. oktoobril saadetud telegrammist: „Tšerkasski maakonnast läbi läinud Esimese Ratsaarmee 2. ja 4. diviisi väeüksused terroriseerivad võimuorganeid, röövivad ja lasevad maha elanikke ning isegi punaarmeelaste perekonnaliikmeid. Kogu kari aetakse minema, mobiliseeritakse hobused, peremehelt võetakse ära ka viimane hobune. Kapatakse mööda külasid ringi ja karjutakse: „Peksa juute ja kommuniste!”, on tapetuid ja palju haavatuid, kelle hulgas on palju nõukogude töötajaid… Märatsemise tagajärjed annavad juba tunda – need külad, mis toetasid nõukogude võimu ja hoidusid banditismist, tunnevad nüüd metsikut viha Punaarmee ja nõukogude võimu vastu…”
Trotski saatis selle telegrammi Leninile edasi. Kuid mingit reageeringut ei järgnenud.
1920. aasta 18. novembril saatis juudi kommunistlike sektsioonide keskbüroo Leninile kirja „uutest pogrommidest, mida on toime pannud Esimene Ratsaarmee”: „Taanduvad Esimese Ratsaarmee väeosad (4. ja 6. diviis) hävitasid oma teel juudi elanikkonda, röövides ja tappes. Rogatšov (üle 30 tapetu), Baranovka (umbes 14 ohvrit), Romanov (arv kindlaks tegemata), Tšudnov (umbes 14) on uued leheküljed Ukraina juudipogrommide ajaloos. Kõik nimetatud kohad on täielikult paljaks röövitud. Riisutud on ka Berditševi rajoon. Maha ei jäänud ka 44. diviis. Goroški ja Tšernjahhov on täiesti paljaks röövitud…”
Lenin kirjutas kirjale: „Arhiivi.”
Ta teadis hästi, mida Budjonnõi endast kujutab, kuid ei saanud midagi teha. Teisi vägesid tema käsutuses ei olnud. Karistada armeejuhatajat, keda Stalin igati toetas, oli üsna raske. Stalin soosis elu lõpuni neid, kes olid koos temaga Tsaritsõnis teeninud ja esimestena teda juhina tunnustasid.
Esimesest Ratsaarmeest välja kasvanud mehed juhtisid riigikaitset tervelt veerand sajandit: marssal Vorošilov oli kaitse rahvakomissar aastail 1925–1940, marssal Timošenko juhtis sõjaväeametkonda vahetult enne sõda, aastail 1940– 1941, marssal Gretško aastail 1967–1976. Esimesest Ratsaarmeest kerkis esile kokku kaheksa NSV Liidu marssalit, üheksa väeliigi marssalit ja armeekindralit.
Kõik see ei tähenda siiski, et Trotski oleks ratsaväge alahinnanud. Vastupidi, just temale kuulub tuntud loosung: „Proletaarlased, hobustele!” Tema sellise pealkirjaga artikkel ilmus 1920. aasta 20. septembri Pravdas.
Mõnda aega olid Stalin ja Trotski sunnitud vahetama sisutuid telegramme. 28. juulil 1920 telegrafeeris Stalin RSN-i esimehele: „Käsu Wrangeli väeülemate täieliku hävitamise kohta kavatseme anda ja laiali saata meie üldpealetungi hetkel.”
Selle lubaduse Stalin täitis, pärast Krimmi vallutamist korraldati seal valgetele ohvitseridele tõelised tapatalgud.
Trotski ja Stalini järgmine kokkupõrge toimus Poola sõjakäigu ajal.
Kahe halvasti varustatud ja väljaõppeta väe esimene kokkupõrge toimus 1919. aasta 14. veebruaril. Seda kuupäeva võibki pidada Vene–Poola sõja alguseks. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Saksa ja Austria väeosad Venemaa koosseisu kuulunud Poola territooriumi. Okupandid nimetasid Poola küll kuningriigiks, kuid kõike juhtisid Saksa ja Austria kindralkubernerid
1918. aasta 11. novembril, kui Saksamaal puhkes revolutsioon, võtsid poolakad saksa vägedel relvad käest ja andsid võimu oma kõige populaarsemale poliitilisele juhile – Józef Pilsudskile.
Palju aastakümneid orjastatud olnud poolakad said nüüd võimaluse luua oma riik. Pilsudskil tekkis grandioosne plaan luua Idaföderatsioon, mis oleks ühendanud Poola, Ukraina ja Leedu. Kuid üsna varsti ta veendus, et selle plaani realiseerimine on võimatu – seda ei soovinud ei ukrainlased ega leedulased. Siis muutus see idee Suur-Poola loomise plaaniks, mis oleks liitnud endaga ka Ukraina, Valgevene ja Leedu alasid. Kui poola leegionärid vallutasid Leedu pealinna Vilniuse, nimetasid nad seda kingituseks oma armastatud juhile, kes oli Vilnos sündinud ja koolis käinud.
See sündmus aga viiski sõjani Nõukogude Venemaaga.
Ka Leninil oli 1920. aastal põhjust Pilsudskiga sõdida. Vladimir Iljitš arvas, et kui Punaarmee läbi Poola Berliinini jõuaks, puhkeks Saksamaal sotsialistlik revolutsioon. Praegu on ajaloolastele selge, et Saksamaa polnud revolutsiooniks valmis ja isegi Punaarmee saabumine poleks asja muutnud. Kuid tookord unistati Moskvas vene ja saksa revolutsiooni ühendamisest. Mandri kaks suuremat riiki oleksid siis võinud määrata ka teiste Euroopa riikide saatuse, eeskätt Prantsusmaa saatuse, kus revolutsioonilised jõud olid parajasti samuti tõusuteel.
1920. aasta 6. mail jõudsid Poola väed kindral Edward Rydz-Smigly juhtimisel (pärast Pilsudski surma sai temast Poola sõjaväe ülemjuhataja) Kiievisse. Varssavis puhkes eufooria.
Kuid juba 26. mail läks Punaarmee vastupealetungile ja rindejoon nihkus läände. Löök oli nii võimas, et Poola väed pagesid, relvi maha jättes. 12. juunil löödi poolakad Kiievist välja. 11. juulil vabastas Punaarmee Minski, 14. juulil juba Vilniuse.
11. juulil tegi Briti valitsus Nõukogude valitsusele ettepaneku sõjategevus peatada ja asuda Poolaga läbirääkimistesse. Briti välisminister lord George Curzon joonistas kaardile Venemaale väga kasuliku piirijoone. Moskvas saadi sellest aru. Trotski tegi ettepaneku Pilsudskiga rahu sõlmida.
Kuid Punaarmee tungis edasi ja näis, et miski ei suuda teda peatada. Leninil tekkis lootus, et ehk õnnestub Pilsudski valitsus kukutada, seetõttu lükati „Curzoni ultimaatum” kõrgilt tagasi.
Hiljem seletas Lenin avameelselt: poliitbüroo jõudis järeldusele, et kaitsesõja etapp on möödas, on aeg edasi tungida: „Me peaksime tääkidega järele katsuma, kas proletariaadi sotsiaalne revolutsioon pole Poolas ehk küpseks saanud?”
1920.